Hea on siinkohal valida võrdlusaluseks Andres Toltsi varased 1970ndate maalid, kus samamoodi kajastuvad mitmel juhul urbanistlikud teemad. Tolts ei olnud esimene, kes haakus eesti maalikunstis linnaproblemaatikaga, kuid varasemate ekspressiivsete või futuristlike pursete (Eduard Wiiralt, Ado Vabbe), aguliromantika ja esimese tasandi sotsiaalkriitika (Andrus Johani) või pallaslikkusega flirtiva vaatemaali (Karl Burman jun) asemel huvitus Tolts pigem linnakitšist, arhitektuurilistest vastuoludest ja ehk teatud määral ka linna metafüüsilistest kihistustest. Kui Donald Tomberg kirjeldab Mati Undi tekstide Mustamäed kui „ajalises mõttes sügavuseta ruumi”, siis säärane probleem näib ka Toltsi närivat, kui ta pingestab postkaardilikku vanalinna viidetega kaasaegse tehiskeskkonna pealetungimisele. Ometi ei lasku Tolts naiivsesse tehnokrititsismi, vaid tema jaotused on keerulisemad: ühelt poolt hindab ta linna esteetilist, isegi „ilusat” külge, kuid teisalt näeb selle külje suveniiristumist ja säärasena tarbeobjektiks muutumist. Kaubanduslikud suhted hiilivad Toltsi linnavaadetesse ettevaatlikult, kuid kindlameelselt. Ometi ei ole ta linnakriitiline, kuna kodutunde või esteetiliste hinnangute kõrval näib Toltsi võluvat linna tsiviliseeriv pool – miski, mis vastandub ebaratsionaalsele sõgedusele, laokil ebaloogilisusele. (Muide, just umbusk tsiviliseerimata käitumise loomingulise potentsiaali vastu sundis kunstniku eemale tõmbuma häppeningidest.)

Tõnis Saadoja maalides on päris palju sellist, mis meenutab toonast Toltsi. Huvitav on juba kõrvuti panna nende lähtekohti, kus mõlemast kumab läbi teatud äng linna kadumise ees. See tähendab: säärane Tallinn, nagu neile on tuttav olnud, ei tee nende silme all läbi mitte loomulikku arengut, vaid mingeid pöördelisena tunduvaid metamorfoose, mis teisendavad linna hoopis teistsuguseks, kui see senini on olnud. Kui 1970ndatel võis kas või tinglikult rääkida veel mingist laiemast ideest kui raha (nt tehnoloogilisest progressist) ning uute elamurajoonide tekkimine tekitas mingi loomingulise reaktsiooni (kas või „Sügisballi” näol), siis praegused muutused, mida kajastab Saadoja, on enamikul juhtudel kaubandusliku iseloomuga ning loodud tarbimiseks, mitte loominguks. Saadoja objektide valik ei ole sugugi juhuslik: soovi korral võiks ta kujutada ka arhitektuurilisi pärle, kuid ta eelistab nähtusi, mis pole kunstiliselt nii hästi õnnestunud. (Tõsi, üks seeria on küll ka neist hoonetest, mis kunstnikule tõsiselt korda lähevad, kuid 16 akvarelli 93st ei ole just lootusrikas suhe.)

Küsimus on siin kindlasti ka esteetiline: hea maitsega Saadojale ei lähe eriti peale reakaup. Kuid Saadoja ei oleks päriselt meie kaasaegne, kui ta piirduks oma esteetilise maitse manifesteerimisega. Tema motiivide „kunstiline ebaõnnestumine” tähendab ennekõike seda, et need hooned on avalikult tarbimiskesksed ning tekitavad oma anonüümsuses – see torkab eriti silma Saadoja eeslinnade kadreeringus (hoonete äralõigatus maastikust) – suhteliselt ebaisiklikke assotsiatsioone. Linn, mis peaks olema inimeste kohtumiste platvorm, on Saadoja inimtühjadel linnamaastikel muutunud pigem kõledaks ja minevikust äralõigatuks. „Kodulinn Tallinn”, mille Saadoja on pannud oma näituse pealkirjaks, lõikab seetõttu, tagurpidipööratuse, mitte sooja kodutundega, „Võõrandunud”, öeldi 1970ndatel sageli kaasaegse inimese kohta, kes seikles toonastes uuselamurajoonides, ja see kehtib suuresti ka Saadoja puhul. Pole vist kohatu meenutada ka „Sügisballi” filmi, kus kaevati üles 1970ndate linnaüksinduse romaan ning pandi see tänasesse konteksti, kuigi see liigub ajalises kulgemises pigem toonases ajas kui tänases. Midagi on õhus.

Ent kõik eeltoodu võiks olla sama hästi ka Saadoja näituse nõrk külg. Tänasel päeval on kodulinn Tallinna nägemine millegi ehmatavalt võõrana suhteliselt lihtne ja seda on juba ka tehtud. Urbanistlikule keskkonnale saab rakendada kõige erinevamaid maitsekriitilisi otsuseid ning turumajanduslikud reeglid ei ole end kunagi varem niivõrd labaselt ja avalikult ilmutanud, mistõttu need pakuvad tänuväärt ainest kõigile vähegi vasakpoolsetele kunstnikele. See, mis teeb Saadoja näituse tõeliselt suurepäraseks, on pigem midagi muud. Muidugi on siin nagu kogu Saadoja „kaasaegsuses” omal kohal kontseptuaalsus, seriaalsus, napp koloriit, ratsionaalne pintslikiri, võimalikud allusioonid ja iroonia akvarellitehnika ning suveniiriformaadi suhtes ja muud ilmselgelt „hea maitse” märgid. Ometi sellest kõigest ei piisaks, kui kunstnikul puuduks mingi laiem asi, mille nimel ta tegutseb. Just seetõttu ei näi olevat mõistlik näha kogu näitust irooniana suhteliselt ebaseksika akvarelli suhtes või keerutada kogu seeriat tema formaadi ümber, mis kõneleb ilmselgelt (ja väga paljuski Toltsi meenutavalt) linna suveniiristumisest, maitse sotsioloogiast, kunsti postkaardistumisest ja nii edasi. Ent sellest ei piisa.

Saadoja puhul, nii näib, võiks rääkida õnnest. See tähendab: Saadoja küsib oma näitusel pidevalt selle järele, millistel tingimustel on tänases Tallinnas – või ka laiemalt urbanistlikus keskkonnas kui säärases – võimalik tema isikliku õnnetunde täitumine. Sealjuures lähtub Saadoja eeldusest, et linn kui säärane on oma tsiviliseerituses, korrastatuses ning suhtelises mõistusepärasuses hea koht õnne teokssaamiseks. Tõtt-öelda ei tundu seetõttu ka anonüümsus millegi tingimusteta negatiivsena, Saadoja ei eita tegelikult linnas tekkiva üksindustunde võimalikku positiivset maitset. Seda enam, kui „isiklik” on ära vahetatud „individualiseeritusega”, nagu Saadoja mitme akvarelli järgi võib oletada. Küsimus isikliku ja anonüümse vahekorrast on Saadoja ju ka varem huvitanud, kaldumata päriselt kummalegi poolele. Meenutame kas või tema projekti „9. detsember 2005”, mil päevik loodi anonüümsele põhjale. Antud näitusel on tema urban loneliness igatahes väga veenev ja veenev just oma vastuolulisuses.

Sarnaselt Toltsiga väljendab ka Saadoja oma teatavat kõhklust kontrollimatute müstiliste tungide suhtes. (Kui meenutada kas või tema suurepärast Jaan Toomiku video parafraasi, kus salapärase ja poolsakraalse loodusmaastiku võtsid kontrolli alla must jalgratas ja Saadoja ise.) Ilmselt seetõttu võib mitmes töös näha peaaegu romantilisena mõjuvaid valguseüleminekuid (nt jaamahoonete seeria), akvarellitehnika nüansseeritust ja liigrangena mõjuda võivate taustade hajutamist vee abil. Märkamata ei saa ka jätta, et mitmel juhul maalib Saadoja oma või pereliikmete endisi kodusid, ning ei maksa unustada, et Tallinna maalides ei kujuta Saadoja mitte talle võõrast, vaid – kui minna freudistlikult päris juurte juurde – võrdleb lapsepõlves kogetut praegusega. See oletus võib ehk ka vildakas olla, võib-olla ei võrdle Saadoja Tallinna mitte lapsepõlvega, vaid hea maitse ja terve mõistusega, kuid mingi sentimentaalne maik on minu arvates näitusel siiski aimatav. Ja see maik on miski, mis annab ka kogu väljapanekule inimliku mõõtme.

Milline võiks olla „Kodulinn Tallinna” laiem väärtus? Ühelt poolt tundub, et Saadoja jätkab tänaste vahenditega ja tänases kontekstis sealt, kus Andres Tolts kolmkümmend aastat tagasi pooleli jäi: linna ja maalikunsti (ning laiemalt maitseotsustuste kui sääraste) tarbekultuuriks muutumine, urbanistliku keskkonna keerulised vahekorrad mineviku ja oleviku, tsiviliseerituse ja metsiku, püsivuse ja muutuste vahel (kusjuures Saadoja nostalgia moodustavad hooned ja tänavad, mis 1970ndatel olid omakorda Toltsi nostalgia painajad); linnakeskkonna esteetilised kvaliteedid, kusjuures nende kahe maitse tundub olevat päris sarnane jne. Ent neist suhteliselt kunstnikukesksetest väärtustest suuremadki on ajastu pildistused või see „kaasaegsus”, mis on seniajani olnud üks Saadoja kunsti suuremaid väärtusi. Toltsi maalidelt võime aimata seda, mida Eva Näripea on kirjeldanud ka toonaste vanalinna vaatefilmide puhul, k
us unifitseeritud elumaastikele vastandus „teatud juhuslikkuse muljet sugereeriv ning seega ehk isegi näilise vabaduse illusioone kandev miljöö”, mistõttu võib öelda, et Toltsi linnamaastikele olid projitseeritud ka teatud rahvusliku identiteedi küsimused.

Tõnis Saadoja maalid teevad sedasama. Nende kaheksa seeria põhjal võib teha üpris kaugeleulatuvaid järeldusi Eesti 2000ndate kultuurilise identiteedi kohta, kus kollektiivsed maitseotsustused on sageli sama egoistlikud kui isiklikud, kus eramuehitus on individualistlike ihade koondumispaigaks, kuid kus on võimalik leida ka inspiratsiooni, kodu ja loomingut. Ainus küsimus, mis jääb painama: kui Toltsil oli kasutada kollektiivse mälu pingestajana vanalinna siluett, siis mida saab teha Saadoja? Või on seegi tema „kaasaegsuse” tunnusmärk, et kollektiivse õnne asemel tuleb küsida isikliku järele, ühe asemel üheksakümne kolme järele? Kui Toltsi linnamaalid kõnelesid asjadest, mille taha võisid joonduda ka näitusevaatajad, siis kas Saadoja sõnum ei ole mitte üksildasem? Kas ei kõnele ta kodust viisil, mis on tänasel päeval arusaadav vaid teatud ringi inimestele ehk teisisõnu: kas ei kuma Saadoja maalidest läbi see järjest suuremaks paisuv ja end üha avalikumalt näitav pööbellik kunstiviha? Seekord ei tee muudatusi ju Teised või poolmüstiline progress, vaid igamehe-esteetika ise, rohkem või vähem vaba valiku tulemusel. Ja linn ei ole enam ammu ühine asi.

 Miskipärast meenus Saadoja näitusel korduvalt Wim Wendersi filmi pealkiri „Berliini taevas”. Ma ei ole seda filmi näinud, küll aga taevast Berliini kohal. Umbes säärasena jäi meelde ka Saadoja näitus: sünge, kuid võimas.