Möödunud aasta veebruar nägi uue kohaliku meediaplatvormi/-labori sündi: leheküljel Levila.ee ilmus Eero Epneri mammutartikkel „Alkoholi lapsed“, kus on kõheda isiklikkusega välja joonistatud alkohoolikutest vanematega üleskasvamise eluaegsed traumaatilised tagajärjed. Vaid mõne nädala pärast tegi avalöögi ka kultuuriajakiri Vikerkaar uue ülipika loo formaadiga, kui ilmus Henri Kõivu enduurorännak Tartusse planeeritud tselluloositehase saagasse. Kui Vikerkaar on võtnud nõuks jutustada jõgiromaanilikke pikki lugusid kord aastas (ilmumas on Hent Kalmo käsitlus Konstantin Pätsist), siis Levila proovib seda teha eri formaatides enam-vähem igakuiselt.

Need algatused ei ole iseenesest kuidagi radikaalsed: järjejutte, põhjalikke sissevaateid ja teisi sellesarnaseid mudeleid on ajakirjanduses kasutatud aastakümneid. Kuid aeganõudva ja pikkade tekstidega ajakirjanduse tagasitulek on siiski käsitletav reaktsioonina siinse meediamudeli vastu, mis on viimased paarkümmend aastat liikunud üha kiireneva, poleemilisema ja klikimaiama ajakirjanduse teed. Tõsi, Levila kui aeganõudva ajakirjanduse prototüübiks võib pidada Eero Epneri kaastöid Eesti Ekspressile: lähisuhtevägivalla teema, postuumne persoonilugu Aivar Rehe kohta või ka sissevaade ühte Pärnumaa poliitleigesse valimisjaoskonda. NO99 teatri sulgemine oli ka millegi uue sünd ehk dramaturg kalibreeris end ümber elukirjanikuks.

Nüüdisaegne ajakirjandusmaja

Kui vaadata viivuks viimasel kümnel aastal progresseeruvalt killustunud ja teataval määral polariseerunud meediapilti, siis leiame sealt rea teisigi erisuguste eesmärkidega algatusi: 2013. aastal saab jalad alla alternatiivmeedia väljaanne Telegram, 2015. aastal pannakse käima SATPKi hääletoru ehk Objektiivi portaal, samal aastal alustab Henrik Roonemaa vedamisel tööd tehnoloogia- ja uudisteportaal Geenius, 2016. aastal hakkab ilmuma rahulikku elustiili ja -ajakirjandust viljelev võrguajakiri Edasi (aastast 2019 ilmub ka paberil), 2018. aastal asutatakse Tallinnas entusiasmi pealt töötav kogukondlik kultuuriplatvorm IDA Raadio, mis annab eetriaega noortele tegijatele ja alternatiivkultuurile, 2020. aastal luuakse saunatöösturi ja endise pankuri algatusel uudisampsude äpp So.Fa.Dog, mis on sisuliselt uudiste Tiktok ning reklaamib end pikkade lugude vastandina. 2021. aasta algas aga uudisega, et Äripäev soovib hakata arendama kogukondlikku ajakirjandust ja otsib selle jaoks üle Eesti inimesi, kes uude formaati panustada tahaksid, seda samal ajal, kui mitmed maakonnalehed hinge vaaguvad. Siia vahele mahub veel keel-põses-meedia, nagu Klikisäästja või Lugejakiri, aga kõigi nimetamiseks ei jagu ruumi.

Võtab silme eest virvendama, eks? Pikalt domineerinud trükimeedia trium­viraat päevaleht-nädalaleht-kuukiri ei ole küll kuhugi kadunud, kuid meediategemise ja -tarbimise valik on läinud laiaks nagu Amazonase suue. Väljaannete tiraaž on aastaid kukkunud ja põhi veel ei paista. Inimeste valulik meelitamine teispoole digitaalset maksumüüri võtab siiski aega, sest võistelda tuleb globaalse ja kohaliku tasuta sisuga. Kuigi koroonaaega pole sünnis hea sõnaga mainida, siis on see mõjunud Eesti Meediaettevõtete Liidu liikmete digitellimustele väga hästi. Kui möödunud aasta veebruaris oli digitellijaid 87 435, siis aastaga on see kasvanud 142 225 inimeseni. Selle taga on väljaannete agressiivsed hüpikaknad, aga ka inimeste vajadus pääseda kriisis ligi adekvaatsele informatsioonile. Digitellimuste kasvust hoolimata saab teha vaid ühe järelduse: enamik Eesti inimestest elab eelkõige hübriidses ja vabalt kättesaadavas meediaruumis (televisioon, ühismeedia, raadio jms) ning osa neist on ilma navigatsiooniseadmeta kadunud ilmselt lõplikult uhhuumeedia ja libauudiste mutiauku.

Sealpool läbilõikavat maksumüüri

Sellisele üsna õrna külgetõmbejõuga kuumaastikule maandus möödunud aastal Levila-nimeline sond, mis oli startinud kuskilt 2019. aasta sügavikust. Eestis oli alanud paljudele šokeeriva ja teistele triumfaalse koalitsiooni EKREIKE valitsemisaeg. Martin Villig ja Indrek Kasela kinkisid uutele saadikutele riigi­kogu ees 2019. aasta aprillis Hans Roslingi „Faktitäiuse“ raamatu eksemplare ja varsti korraldati ka solidaarsusele ja avatusele kutsuv „Kõigi Eesti“ ühislaulmine. Ühiskond oli selleks hetkeks aastaid üha reipama sammuga astunud mööda polariseerumise keerdtreppi ülespoole ja kuskil nendel libedatel trepiastmetel oli nõuks võtnud koguneda tehnoloogiaettevõtjatest, sõnaseadjast ja vabakutselisest dramaturgist koosnev ajutrust, kes noogutasid teineteisele: Eestis on vaja jutustada lugusid, mis peaksid puudutama suurel hulgal inimhingi, looma taas käest libiseva ühise inforuumi ja olema kättesaadavad kõigile, kel vähegi juurdepääs internetiühendusele. Nagu ütles intervjuus Ärilehele üks Levila rahastajaid Sten Tamkivi: „Ükskõik, milliste poliitiliste vaadetega inimene on, ühes asjas oleme me kõik ühel nõul, et viimase paari aastaga on Eesti ühiskonnas polariseerumine räigelt suurenenud“.¹

Levila juhi Daniel Vaariku sõnul püütaksegi sõnastada ja leida nn megateemad, mis õigetes tuulevaiksetes oludes võiksid korda minna võimalikult paljudele inimestest, sõltumata nende majanduslikust, ühiskondlikust või ideoloogilisest taustast. Selleks et oma eesmärk ka ellu rakendada, on Levila loobunud ajakirjanduse endeemilistest formaatidest, nagu juhtkiri, arvamus, uudis, kriitika, persooniintervjuu või essee, ning ammugi puuduvad seal sisuturundus või horoskoop. Selle asemel toetub Levila löögirusikas eelkõige emalaevale, mida tänapäeva meediaruumis võib tunda eelkõige mõiste „suur lugu“ all, mida ka väljaanded Maalehest Postimeheni agaralt kasutavad, kui soovitakse kommunikeerida mingi artikli eriti olulist rõhuasetust ja üle keskmise süvitsi minekut. Mida sagedamini kohtab peavoolumeedias sõnapaari „suur lugu“, seda suurem on oht sel ka devalveeruda, sest sellest võib saada järjekordne värviline lant meediaookeanis ujuvatele kaladele. Igasuguse veebipõhise meedia eelis on siiski just vabadus trükimeedia tähemärgiterrorist: on ju lehekülgedel ja veergudel oma maht ja funktsioonid ning tihtilugu tuleb juba niigi kokku pakitud artikleid trükiversiooniks lühendada.

Millised on siis olnud aasta jooksul Levila megateemad või suured lood? Pinnale tõusevad alkoholism, võlaorjus, vanadus ja üksindus, koroona, metsandus, koduõpe, sõjaveteranid ja seksuaalne ahistamine, aga ka vangid või Eesti diplomaatide magushapu elu taasiseseisvusajal. Seda aga ei pakuta petukaubana, vaid tõesti: lugejal on võimalik süveneda pikkadesse ja rohketele allikatele tuginevatesse sissevaadetesse, kus koorub lahti, mismoodi kõnealune probleem on inimeste elukogemust muutnud ja millised on olnud artikli allikate jaoks nende langetatud otsuste tagajärjed. Lisaks pikkadele lugudele eksperimenteeritakse ka muude satelliitformaatidega, nagu kuuldemängud, lühifilmid-videolood, meemid, kirjandus-podcast’id, koomiksid ja päevakajalised karikatuurid. Suure ja olulise eristusena on Levila pannud rõhu oma lugude audioversioonide loomisele (tavaliselt loeb loo sisse mõni tuntud näitleja). See on strateegiliselt arusaadav samm, sest laiendab potentsiaalsete huviliste ringi: kuna audioversiooni saab süveneda ka n-ö paralleeltegevusena, kas sportides või autoga sõites, aga ka siis, kui vilets silmanägemine peaks lugemist takistama. Sedasi saab artikleid levitada lisaks kodulehele ka Apple’i või Spotify ökosüsteemides ja raadioeetris. Kuna pikad artiklid on jaotatud ka väga selgelt eristatud peatükkideks, siis on lihtne poolelijäänud loo juurde naasta, ilma et oleks järjehoidjaga vaja midagi markeerida. Seega kõigub Levila tuumsisu kirjaliku teksti ja raadio vahealas. Teiseks seostub Levilaga täpselt läbi mõeldud visuaalne identiteet: kodulehe ülesehitus on selge ja kasutajasõbralik (peadisainer Jan Tomson) ja enamikku lugusid saadavad Joonas Sildre sini-punased illustratsioonid, mis moodustavad mitmete artiklite juures iseseisva piltloo.

Sissevaade kambüüsi

Levila kollektiiv on supertoimetustega võrreldes pisike. Kuna ei tegutseta päevameedia segmendis, puudub vajadus lugematute päeva- või veebitoimetajate, fotograafide ning reporterite järele. Ühtekokku töötab seal täiskohaga kaheksa inimest: Kristel Eplik (tegevjuhtimine), Hele-Mai Viiksaar (ühismeedia), Mari Mets (toimetaja ja autor), Eero Epner (toimetaja ja autor), Daniel Vaarik (juht), Erik Tikan (filmitegija), Joonas Sildre (illustraator), Janno Zõbin (toimetaja ja autor) ning üheksandana ka tegelikult kogu helirežii ja muusikalise kujunduse eest vastutav Janek Murd. Lisaks neile teevad koos- ja kaastööd muidugi mitmed autorid, näitlejad ja saatejuhid. Oma Instagrami on nad meelitanud meemimeistriks populaarse Restomeemide konto alt tuttava Rainis Pajumäe, keda võib pidada siinse meemikultuuri üheks eredaimaks täheks. Oma idumeedialiku nähtavuse võimendamiseks on Levila teinud oma auditooriumi suurendamiseks koostööd näiteks ka Vikerraadio ja Õhtulehega. Hiljuti toetas Levila nelja­kuuse stipendiumiga ka Klikisäästja keskkonda, et võimestada Klikisäästja Faktikontrolli järjepidevust ja arengut. Seoses kiirlaenude, Facebooki laenuäri ja üldise võlguelamise käsitlusega trükkis Levila möödunud aastal ka paberlehe, mis saadeti Põlvamaa inimeste postkastidesse ja mille tiraaž oli 10 000 eksemplari. Levilal on juba valmis ka järgmine pabernumber, kus on keskendutud eakate elutarkusele.

Uurisin ka Daniel Vaarikult infot nende auditooriumi kohta ja ega tema vastus ka otseselt ei üllatanud: analüüsitud veebiandmetele toetudes on 59 protsenti lugejatest Tallinnast, seega tuleb tööd ka riigisisese ulatuslikuma tarbijaskonnani jõudmiseks teha veel tublisti. Mõistagi, kui tehakse koostööd mõne peavoolumeedia esindajaga, siis avardub ka geograafiline lugemus. Kui mõelda Levilast kui brändist, siis on inimeste teadlikkus selle olemasolust nagu teistegi väiksemate väljannete puhul kindlasti suurem kui regulaarsete lugejate hulk. Need, kes on Levila lugusid kuulanud või lugenud, teavad, et kuna tegemist on aeganõudva ajakirjandusega, on ka lugude elutsükkel märksa pikem kui näiteks Delfis, kus peab huvipakkuva artikliga kiiresti mööda nõlva alla laskma, enne kui juba järgmine infolaviin ja parasjagu aktuaalne meediatsükkel su enda alla matab. Tegijate sõnul võikski artiklite eluiga olla pikk ning mitmekesine: keegi loeb, keegi vaatab võib-olla videoid, mis on loole lisaks tehtud, keegi satub illustratsioonide peale, keegi kuuleb lugu raadiost jne. Võib-olla muutub käsitletud probleem ühel hetkel ühiskonnas jälle aktuaalseks ja lugu jõuab uute inimesteni.

Narratiiv ja dramaturgia

Ühel Levila promoillustratsioonil on kirjas, et kuuldemäng on parem kui seriaalid (loe: Netflix). Selmet ekraani jõllitada, sõidad rattaga ja kuulad Mari Metsa, Piret Tüüri või Eero Epneri elust enesest võrsunud sotsiaaldraamat, kus jooksevad kokku erinevate motiividega tegelased ja ajateljel liigutakse edasi-tagasi. Sinu ette pannakse eelkõige inimlike ihade ja tunnete spekter, mille vahele on pikitud ka lugusid siduvad külmad faktid. Bürokraatlikust kantseliidist, tuimast poliitdemagoogiast ja skandaalsetest järeldustest hoitakse enamasti pigem eemale. Pigem satud vaatama esimese eriolukorra sarjahitti „Tiigrikuningas“² kui rääkivate peadega uimast dokumentaalfilmi. Neli insulti üle elanud Siim peab ükshaaval küttepuude järele roomama, Silberauto Jannet sõimav Mati Alaver, lohutamatute silmadega raielanki mõõtev endine metsaülem või sootsiumist võõrdunud sõjaveteran. Levila dokumentaaldraamad püüavad taasesitada elu vintsutavaid tuuli, kibedaid pettumusi, kuid ka igaühe elus ette tulnud kuldaega. Siin segunevad elu-, olu- ja ajakirjandus.

Kahtlemata vajutab oma vilunud dramaturgi ja kirjutaja pitseri kogu Levila ettevõtmisele Eero Epner, keda on lugejail tema üleüldise ning pideva nähtavuse tõttu meedia- ja kultuuriruumis kõige lihtsam ettevõtmisega siduda. Tema kirjutatud lood on eriliselt melodramaatilised, seal juhtub korraga palju ja kiiresti, mistõttu on ka lugejal kerge libiseda teatavasse narkootilisse afekti­seisundisse. Ilmselt kasutab Epner ka vabama käega kunstilise liialduse kaua õpitud oskust. Näiteks tema kirjutatud ühe sõpruskonna biograafia „500 aastat sõprust“ on kui kiirrong läbi XX sajandi teise poole, väike mängutoos, kust kostub mingit pidi igaühe elu väike viisijupp. Ning küllap avaldub ka viimati nimetatud loos kõige täpsemalt Levila teatavate püüdluste essents – jutustada nn megateemal säärase intensiivsusega, et oleks raske nende traalpüünisesse mitte kinni jääda. Loomulikult on igaühel oma kestvuslävi ja aeg-ajalt võib tekkida ka õigustatud küsimusi à la „kas vanu häid montaažikääre poleks ehk selle või teise loo juures pidanud julgemalt kasutatama?“, kuid see taandub pigem õhtusöögilaua maitsevestluse päevakorrapunktiks.

Oodates paremat tulevikku 

Mike Judge’i komöödiasarja „Silicon Valley“ (2014–2019) algushooaegade ühes episoodis lähevad sarja iduettevõtjatest peategelased tehnoloogiakonverentsile „TechCrunch Disrupt“, kus tutvustatakse uusi tehnoloogiaid ja ideid, mis peaksid vanad minema pühkima. Enamik esitlejaid lõpetab oma etteaste nii: „Me tahame maailma paremaks teha.“ Tegu on mõistagi idufirmades domineeriva „maailma paremaks ehitamise“ soovi paroodiaga. Levila reklaamib end Instagramis Eesti Vice’ina, kus kohtuvad põnevad lood ja uutmoodi tegemine. Eks neil olegi vabadus katsetada väljaspool tellija- ja reklaamimüügi näitajaid, maksumaksja räuskavat rusikaga vehkimist, ilmselt sõltumatuna ka tavapärase omaniku ideoloogilisest rindejoonest. See on privileeg, mis lubab anda autoritele aega süvitsi minna ja kus esimene läbikukkumine ei pane päid veerema. Eks igas uues on alati ka palju ümberpakendatud või -sõnastatud vana. Vahel saab mõni tolmune isend ilusama või ajakohasema kuue, olgu see järjelugu või kuuldemäng, telesaatesarja „Teateid tegelikkusest“ (1993–2007) reinkarnatsioon või Hanna Samosoni kordus­rännak mööda Rail Balticu trassi. Vahel nõuab vana jälle teistsugust jutuformaati, et puudutada midagi uut enda sees. Levila on tulnud, et Eestist idealistlikult parem paik teha. Mismoodi või kas see neil õnnestub, seda ei pruugi me kunagi teada saada, aga selles, et seda üritatakse, on olnud ühe aasta jooksul võimalik veenduda.

1 Siiri Liiva, Keskkoolist peale koos tegutsenud Hinrikus ja Tamkivi teevad ühisfirma, mis aitab kaasa unistuste Eesti sünnile. – Ärileht 11. III 2021.

2 „Tiger King“, 2020.