Kui tavalise teatrikülastaja käest küsitaks, kes on dramaturg ja mis asju ta teatris ajab, siis ilmselt saaksime üsna suure hulga väga erinevaid vastuseid. Muude hulgas on mõned ilmselt ebalevad ja markeerivad mitteteadmist, mida varjata püütud. Kuid olgu vaatajatega kuidas on, ilmselt on nägemuste ja ootuste hulk ka teatrirahva hulgas märkimisväärne. Ja ei olegi midagi katki, teatrid ja lavastused, rääkimata nendega seotud meeskonnast, ilmselt evivadki mitmesuguseid ootusi ning, mis peamine, ka vajadusi.
Selle kohta, mida aga ühelt dramaturgilt oodata ja tahta võiks, on käesolevast kevadest rahvusraamatukogus kättesaadav üks peaaegu et käsiraamatulaadne kirjatöö „The Shakespearean dramaturg” (ilmunud 2005), autoriks Andrew James Hartley. Kindlasti ohkavad nüüd paljud, et nojah, maailm ei käi ju ainult Shakespeare’ist koos – ja ega käigi. Selles raamatus on mõned peatükid, mis tõepoolest Shakespeare’i-kesksed, ülejäänud aga sisaldavad vägagi ülekantavat infot ja kehtivad suurelt jaolt igasuguse draamakirjaniku/kirjanduse puhul.
Kuna raamatu autor on ülikooli professorina töötamise kõrvalt kaheksa aastat täitnud Georgia Shakespeare Festival’i (vt http://www.gashakespeare.org/), dramaturgi ülesandeid, baseerub raamat tema kogemustel ja tähelepanekutel, õigemini on need saanud ajendiks, mis teda on sundinud saadud kogemusi ja küsimusi niimoodi kirja panema, et teisedki neist midagi õppida võiksid. Või siis tõdeda, et raamatu autori tõstatatud probleem ei ole tegelikult probleem kellegi teise jaoks.
Dramaturgiamet kohakaasluse alusel
Meil Eestis vist ei ole üldiselt kombeks, et ülikooli professor ka kohakaasluse alusel dramaturgiametit peab. Küllap on siis ka sellisest kombinatsioonist tulenevad probleemid ja vastuolud (stereotüüpilised ettekujutused?) sedavõrd väiksemad või suisa olematud.
Tõdegem siinkohal siiski, et dramaturgid on kord juba marginaalne grupp, kas või arvu poolest. Dramaturgide või dramaturgilaadsete tööülesannete täitjaid on kindlasti vähem kui näitlejaid ja tõenäoliselt vähem kui lavastajaid. Ja kui näitlejate töö on ning lavastajate töö usutavasti on nähtav ja hoomatav, siis dramaturgi tegevus käib suuresti kulisside varjus. Seega siis võiks raamat huvi pakkuda kõigile neile, kes loodavad selgust saada, mis asjameestega on tegemist, aga kindlasti soovitaksin raamatut sirvida ka dramaturgidel endil ning ka näiteks lavastajatel, eriti kui nad dramaturgi natuke kahtlustavalt suhtuvad.
Laias laastus jaguneb raamat kaheks: natuke teoreetilisemaks põhimõtete osaks ja praktilisemaks, nende põhimõtete rakendamist kirjeldavaks osaks. Raamatu esimene osa annab ülevaate dramaturgi võimalikest tööülesannetest ning keskendub teoreetilistele küsimustele, nagu näiteks näidendi teksti ja lavastuse seosed, autentsus, tähendusloome jne.
Autor toob välja dramaturgi üsna marginaalse positsiooni trükimusta ja lavavalguse vahel (lk 1), rõhutades, et dramaturg ei tohi olla mingil juhul teksti (s.t trükimusta) kaitsja, seega ei tohiks teda näha kui karmi politseinikku, kes saabub proovi kontrollimaks, kas kõik ikka on tekstitruu ja „õigesti” tehtud. Samas ei nõustu autor dramaturgi taandamisega pelgaks müürililleks, kellekski, kes saadetakse lavastuse valmimise protsessi juurest minema, kavalehte kirjutama. Dramaturgil, usub autor, on lavastuse valmimise protsessis oluline osa ning pakkuda rohkem kui neilt tihtilugu oodata osataksegi.
Kodudramaturg või projektipõhine dramaturg
Põhimõtete peatüki alguses annab autor mõnevõrra aimu Ameerikas ja Inglismaal levinud dramaturgide rollist ja positsioonist mitmete teatrite/näitetruppide näitel, illustreerides seeläbi ka seisukohta, et nii palju kui on teatreid, on ka lahendusi. Kahe olulisema ja põhimõtteliselt erineva tüübina toob autor välja trupi kodudramaturgi, kes aitab kaasa kõigi lavastuste valmimisele ning saab mõjutada ka hooaegade ilmet, ning projektipõhise dramaturgi, kes on ühe konkreetse lavastuse valmimisse kaasatud spetsialist ja seetõttu teatri/näitetrupi üldise imidži kujundamisse otseselt panustada ei saa.
Kuna konkreetse lavastuse valmimise käigus nende kahe ülesanded siiski ei erine, toobki autor järgnevalt välja loetelu neist põhitõdedest, millega dramaturg peab paratamatult arvestama, ning millel baseeruvad tema tööülesanded. Muude hulgas nimetab ta lojaalsust lavastusele (vastandina tekstilojaalsusele), arusaamist, et iga lavastus on mugandus ja tõlgendus, et teatrisündmus peab end ise õigustama jne. Pikemat loetelu dramaturgi rollidest koos põgusa seletusega (mida Hartley peab näiteks silmas „tekstispetsialisti” või „keelespetsialisti” või „teoreetiku” all) tasub lugeda just selle pilguga, et tegemist on võimalike ülesannetega, millest kõiki võib-olla üheaegselt täita ei tule. Seda näitas, muide, ka tagasiside Eesti dramaturgidelt, kes enamiku loetletud ülesannete kohta märkisid, et selle täitmist oodatakse neilt vahetevahel.
Pikemalt ei tahaks avada ülejäänud teoreetilist osa, sest nagu autor isegi ütleb, teatriteooriaga tuttavatele pakub see osa raamatust vähe. Neil aga, kes tahavad seda teooriat korrata läbi Shakespeare’i ja renessansiprisma, soovitan seda osa kindlasti lugeda, sest autor arutleb seal muu hulgas, miks Shakespeare’i üldse lavastada (lk 70–72), renessansiaegsete näidendite liikumist lavalt trükki ja taas lavale ning ajalooliselt autentse lavastuse (n-ö rekonstruktsiooni) loogikat ja võimalikkust. Samalaadseid küsimusi võib muidugi esitada ükskõik millise klassiku puhul, olgu selleks siis Ibsen, Strindberg, Calderón või Molière.
Raamatu praktilisemas osas püüab autor anda etapikaupa ülevaate sellest, mida võiks dramaturg teha lavastuse valmimise etappide käigus. See osa raamatust on jaotatud kolmeks: aeg enne proove, proovide ajal, esietendus ning pärast seda. Taas tuleb möönda, et tegemist on nii-öelda täispangale mängiva olukorraga, mille puhul dramaturg täidab enamikku või kõiki teoreetilises osas kirjeldatud ülesandeid.
Täispangale mängiv dramaturg
Proovide-eelse perioodi kohta on autoril üks oluline nõuanne: dramaturg peab saama kaasatud (kaasama end) lavastuse valmimise protsessi nii varakult kui võimalik ja alustama dialoogi lavastajaga nii kiiresti kui võimalik. Ka annab autor siin (nagu kogu ülejäänud praktilises osas) nõuandeid, kuidas loominguliste inimestega nagu lavastajad ja näitlejad delikaatselt ümber käia ja nende tundeid mitte riivata. Seega, kuidas olla diplomaatiline. Samuti leiab siit ideid ja näpunäiteid selle kohta, kuidas pakkuda välja oma ideid ning esitada infot nii, et see ei mõjuks liiga akadeemiliselt. Autor peab oluliseks dramaturgi osalust näitlejate valikul ning soovitab tal näiteks kujundajatest eemale hoida.
Järgmises kahes peatükis, kus autor käsitleb näidendi teksti valikut ning selle ettevalmistamist, on samuti mitmeid kasulikke nõuandeid ja näpunäiteid. Selgitatud on, miks ja mida kärpida, kuidas kärpima ei peaks ning kuidas mõjutab sihtgrupp tekstilisi valikuid (Eesti olukorras, kus teksti kärbivad ilmselt pigem lavastajad ise, võiks see osa huvi pakkuda ka lavastajatele). Kahjuks ei saa neist peatükkidest (nagu tegelikult ka kogu ülejäänud raamatust) teada, kuidas haakub lavastatava teksti valmimise protsessiga tõlkija, kellele peaks siiski langema vastutus tõlgitava tekstiversiooni valiku osas jms. Võib-olla mõjub Eesti teatrikontekstis pisut harjumatult see, et nii teksti kärpimist kui toimetamist näeb raamatu autor pigem dramaturgi ülesandena, kes teeb seda lavastaja nägemusest lähtudes. Autor toob ka mitmeid näiteid (näited on küll Shakespeare’i tekstidest) selle kohta, milliseid valikuid ja miks on teksti toimetamisel tehtud ning kuidas on see mõjutanud lavastust.
Edasi annab autor ülevaate sellest, kui palju ja mis vormis peaks dramatur
g olema kaasatud prooviprotsessi, millist infot, mis kujul ja millal ta võiks pakkuda. Autor soovitab lisaks niisama vestlustele koostada ka käsilehti ja portfoolioid, mis ei ole ilmselt Eestis kuigi levinud: paljudel juhtudel tähendaks see ju materjali tõlkimist eesti keelde, sest võõrkeeltes lugemise peale aja kulutamist ei saa kõigilt eeldada, olgu info kuitahes oluline või huvitav. Samuti leiab raamatu sellest osast muhelema paneva ülevaate dramaturgide vigadest (lk 162–163), millega tutvumine tuleks kindlasti kasuks projektipõhistele dramaturgidele või niisama dramaturgihakatistele.
Dramaturg prooviprotsessis
Lavastuse prooviprotsessi osas eristab raamatu autor nelja etappi ning on ära toonud ka dramaturgi tegevuse nende nelja etapiga seoses: esimene kogunemine ja teksti läbilugemine, töö tekstiga ümber laua, lavastus on tõusnud jalule, s.t lisandunud on liikumine, ja viimane faas ehk läbimäng, tehniline ja kostüümiproov. Autor näeb dramaturgi rolli vähenemist sedamööda, kuidas lavastus valmib ning esietendus läheneb (viimase faasi ajaks on dramaturg taandunud pigem hüpoteetilise publiku rolli). Esietenduseelses pingelises õhkkonnas on raamatu autor leidnud dramaturgile veel lisaülesandeid kaasatundja, ärakuulaja ja rahustaja ning pingete mahavõtjana.
Raamatu viimases osas, mis puudutab esietendust ja aega pärast seda, on autor kirja pannud nõuanded lavastuse sisukokkuvõtete ning kavalehtede koostamiseks. Esitatud on ka mitu kavalehe näidisesseed. Kuigi need kõik on kirjutatud Shakespeare’i näidendite kohta, esindavad need ilmekalt kavalehe-esseede tüüpe. Autor on andnud selles raamatu osas ka nõu, kuidas ja mida rääkida publikuga kohtumistel, ning innustab lõpetuseks dramaturge kogemusi vahetama ja üksteisega intensiivsemalt suhtlema. Raamatu lõpust leiab huviline infot nii kasutatud kirjanduse kui ka soovitava lugemise kohta.
Usutavasti on vähemalt mõned Eesti dramaturgid ja muud teatriinimesed nüüdseks muiates leidnud, et sellisest raamatust rääkimine ei vääri leheruumi, kuna kõik on niigi selge, ja tõdenud, et siinkirjutaja entusiasm on põhjendamatu. Seetõttu tuleb objektiivsuse huvides või selle tõestuseks rääkida ka vähemalt mõnedest raamatu puudustest. Lisaks juba eespool markeeritule peaks kindlasti välja tooma meie lugejale ilmselt natuke naljakana mõjuvad soovitused, et dramaturgil võiks olla mingitki laadi tööleping ja ametijuhend, et vältida segadusi selles osas, mida temalt oodatakse või ei oodata. Sõltuvalt lugeja taustast ja eelteadmistest võivad raamatu mõned osad tunduda ülemäära lihtsustavatena (tundusid mullegi, kuigi raamatu autori kiituseks olgu öeldud, et ta pole unustanud sellele ka ise vabandavas vormis tähelepanu juhtida, lisades, et erinev taust ja eelteadmised tekitavad sellise olukorra paratamatult). Raamatu sissejuhatavas osas raskendab lugemist mõnevõrra autori pahupidi stiil (tema hinnang väidete paikapidavuse või mitte paikapidavuse kohta on esitatud tihti alles pika lõigu lõpus ja väited tuleb tihti seisukohavõtu valguses uuesti üle lugeda). Mõned peatükkide pealkirjad ei tähenda seda, mida nad esmapilgul paistavad tähendavat (näiteks ptk „Different Languages” räägib sellest, et teatriringkond ja akadeemiline ringkond räägivad erinevat keelt). Ka häiris vähemalt mind autori ebajärjekindel isikulise asesõna kasutus („he/she”, eesti keeles muidugi üks „tema” kõik). Üldiselt on aga raamat kirjutatud ladusalt ja piisavalt lihtsas inglise keeles ning liigendatud üsna hästi haaratavateks tekstiühikuteks.
Ja kuigi mingis mõttes ongi tegemist apoloogia ja eneseõigustusega, on see siiski ka põhjendatud. Ehkki kedagi ei sunnita seda raamatut lugema ega eksamineerita selle sisu osas, võiks siiski mõtiskleda selle vajalikkuse üle. Tulles tagasi loo alguse juurde: kuni dramaturgid peavad seletama, mis see on, mida nad teevad, ning õigustama oma olemasolu ja vajalikkust, on ilmselt põhjust neist kirjutada ja rääkida.
Loo autor tänab Sven Karjat, Ene Paaverit, Triin Sinissaart, Anne-Ly Sovat, Jelena Skulskajat ja Eero Epnerit kummalistele ja kohmakatele küsimustele vastamise eest.