Laenan hakatuseks pisut Nietzschelt: „Aga teie ütlete mulle, sõbrad, et maitse ja maitsmise üle ei vaielda? Kuid kogu elu ongi ju vaidlus maitse ja maitsmise üle! Maitse: see on ühtlasi kaal, kaalukauss ja kaaluja; ning häda kõigele elavale, kui ta tahaks elada vaidluseta kaalu, kaalukausi ja kaaluja pärast!“ Kirjandusauhindade väljakuulutamine annab sellele igati tänuväärse aluse. Vaieldakse. Vaieldakse hinnangu objektiivsuse, žanripiiride ja ilukirjandus(likkus)e üle. Igati tervitatav, sest sedavõrd elava ja tähtsa ühiskondlik-kultuurilis-poliitilise nähtuse kui luule üle peabki polemiseerima!

Murettekitavaks võib olukord kujuneda juhul, kui maitse-eelistuste nimetamisest jõutakse demagoogiavõtteid kasutades üldistusteni. Nõnda juhtus möödunud nädalal Sirbis Sirel Heinloo repliigis „„Janu on kõikidel üks“ väärinuks esiletõstmist“. Osutan kahele väitele, mis ei tohiks kõlama jääda.

1. Heinloo väidab, et „kulka preemia nomineerimata jätmisega antigi justkui kinnitav sõnum, et kui eesti inimene, luulelugeja juba mingisugust luulet armastab, siis „professionaalne luule­lugeja“ pöörab sellele selja“. Väiteni jõudmiseks rakendatakse levinud võtteid (non sequitur, kiire üldistus jne). Heinloo alustab nimelt väite väljajoonistamist nõnda: „Üks žüriiliige, Joosep Susi, on kirjutanud teistkümnendate luuleülevaates: „Kõige populaarsemad autorid on need, kes nn professionaalsete luulelugejate huvikeskmesse ei tarvitse kuuluda.“ [—] Pigem julgen arvata, et ei ole professionaalseid luulelugejaid, kes ennast osutatud autorite loominguga kursis ei hoia.“ Nagu näha, muudab Heinloo väite algpositsiooni. Kui tsiteeritavas tekstis on juttu huvikeskmest (nt ei ilmu mainitud luuletajate loomingust põhjalikumaid uurimusi), siis Heinloo seob selle arusaamaga, et professionaalsed luulelugejad ei hoiagi end Ehini ja Kareva loominguga kursis. On selge, et enamik meie luuleuurijaid loeb Ehinit nii mis mühiseb, kuulatakse ka räppi, käiakse luuleprõmmudel jne. Veel järsema hüppega jõuab Heinloo siit edasi aga põhjusliku vastuoluni luuletaja populaarsuse ja tunnustatuse vahel: Ehini nomineerimata jätmine olevat märk sellest, et kui mingeid tekste armastatakse, siis neid ei tunnustata.

Põhjuslikku vastuolu luule populaarsuse ja selle tunnustamise vahel aga ei näi olevat. Siin kerkib esile hoopis laiem küsimus: miks just kirjandusväljal nõutakse sageli kõige loetumate tekstide tunnustamist? Mitmes teises kunstisfääris oleks see võrdlemisi kummaline. On ju igati loogiline, et laiemat lugejahuvi pakuvad hõlpsamini ligi­pääsetavad teosed (mis ei tähenda tingimata madalamat kvaliteeti). Pealegi, eks ole kriitikute üks paljudest ülesannetest muu hulgas ka publiku harimine, maitse­otsustuste suunamine. Populaarsus ja tunnustamine ei peagi käima ühte jalga, aga ei ole ka mõistlik, et need teineteise välistavad.

Oma väite toetuseks rakendab Heinloo mitut kaootilist tähelepanekut. Näiteks: „Siiski ei saa päris õiget pilti viimase aja luuleilmast, kui Kristiina Ehini luule kõrvale jätta.“ Iseenesestmõistetav! Heinloo jätab aga märkamata, et näiteks tsiteeritud teistkümnendate ülevaates on keskmes üldised tunnusjooned, mida valgustatakse üksikute autorite kaudu, ja paljuski allub nendele suundumustele ka Ehini luule. Autoreid, keda käsitlemata ei saa luulekümnendist tervikpilti, on veel kümneid. Ja veel üks näide kummastavast loogikast: „Jah, luule valdkonnas nomineeritute hulgas on eelistatud esile tõsta uusi tulijaid nii nagu ka Susi analüüsis.“ Luule nominentide hulgas on küll kaks debütanti, aga ülejäänud neli on kogenud autorid. Ehini kõrvalejätmine ei olnud kuidagi seotud taotlusega eelistada uuemaid tulijaid.

2. Teine üldistus, mis esimesega kohe kuidagi ei seostu, puudutab nominentide valikut, kus on Heinloo sõnul liiga vähe naisautoreid (kuuest üks): „Jällegi, need on head autorid. Kahjuks lihtsalt paistab luuletulevik kriitika niisuguse suundumuse järgi sellevõrra naistevaesem.“ Argumentum ad baculum! Häda aga ei tule! See, et luule­nominentide hulgas on vähe naisi, on tingitud konkreetsest luuleaastast. Žürii lähtus hoiakust, et väliseid faktoreid (nt sugu, vanus, poliitilised vaated) arvesse ei võeta, vaid keskendutakse tekstide kvaliteedile/eritlemisele. Mullu pälvis auhinna Carolina Pihelgas, neli kandidaati kuuest oli naissoost. Võib olla kindel, et tuleval aastal on pilt taas teist­sugune. Üks nimekiri ei ole suundumus.

Maitse-eelistuste ja arusaamade pidamine objektiivsemaks ja üldisemaks, kui need on – väga inimlik! Seda teevad nii žürii kui ka otsustega polemiseerijad. Ehini luulekogus „Janu on kõikidel üks“ leidub väga tugevaid tekste, aga nii võib öelda ka paljude teiste lõppvalikust välja jäänud raamatute kohta. Ehin ei olnud nominent puhtalt seetõttu, et žürii leidis luulekogu kui tervikut eritledes, et selle kvaliteet ei ole piisavalt kõrge. Kindlasti võib sellele vastu vaielda. Õieti, sellele peakski vastu vaidlema, aga meelevaldsete väärüldistusteta.