EMTA lavakunstikooli „Jooks“, lavastajad Tiina Mölder ja Helen Reitsnik, kunstnik Keili Retter, muusikaline kujundaja Lauri-Dag Tüür, valguskujundaja Oliver Kulpsoo. Mängivad lavakunstikooli XXX lennu tudengid Hardo Adamson, Maria Ehrenberg, Elo Tuule Järv, Maria Teresa Kalmet, Merlin Kivi, Jaan Tristan Kolberg, Karel Käos, Maria Liive, Alden Kirss, Maarja Mõts, Jass Kalev Mäe, Hardi Möller, Tuuli Maarja Põldma ja Mark Erik Savi. Esietendus 22. II EMTA black box’is.

Lavakunstikooli XXX lend on saanud publiku tervitamiseks hoogu võtta kaks aastat ning parasjagu läheb kolmas, mis peaks esimeste mängukordadega tooma nii unistuste täitumist kui ka nende luhtumisest tingitud tagasilööke. Kurja viiruse levikust tingitud sundpausid etendustegevuses on neid juba mõjutanud: ühe uuslavastuse („Kõige all ja kohal on …“ Eesti Noorsooteatris) esietendus on edasi lükatud ja „Tabamata ime“ mängimine Theatrumis tuli katkestada. Just nendel põhjustel mõjus veebruaris esietendunud „Jooks“ turgutava erandina, pakkudes võimaluse paari aastaga omandatud oskusi ja kujunenud ühtekuuluvustunnet teistsugusel moel ja viisil vaatajate peal katsetada.

„Jooks“ on selle lennu teine avalik lavastus ning liidab endas nüüdisaegse tantsukunsti, füüsilise teatri ja ansamblimängu elemente. Liikumise eriala juhendaja Tiina Möldri ja nüüdistantsu ühe isikupärasema esitaja Helen Reitsniku eestvedamisel on asutud avastama jooksmise ja unistamise tähendust inimese elus, nende suhet, põhjusi ja tagajärgi. Selline ühine ettevõtmine on kõnekas märk lavakunstikooli näitleja suuna õppematerjali ja -võimaluste mitmekesisusest. Nüüdisaegse tantsukunsti ja väljendusvahenditest pulbitseva etenduskunsti piir on tinglik, mistõttu selles valdkonnas tegutsevate eriilmeliste kunstnike lisandumine juhendajate-lavastajatena on noortele suureks konkurentsieeliseks.

Kui otsida meie teatriloost märke spordi ja teatritegemise ühisosast, siis kas õnnestub leida sündmusi, kus sõnum on edastatud mingi kindla spordiala soorituste kaudu? Meenub 2011. aasta vabaõhulavastus „Tants aurukatla ümber“ (Kaks Musketäri), kus lavastaja Tiit Palu juhendamisel võtsid Tanel Jonas, Riho Kütsar ja Veikko Täär meeskonnana publiku ees ja ümber ette pooleteisttunnise jooksumaratoni koos Mats Traadi romaanikatkete ettekandmisega. Nimetatuile kuulub küll omanäoline, tundlikumale vaatajale peapööritust põhjustanud rekord, ent jooksmise kui populaarse liikumisvormi filosoofiline taust jäi seal pigem tabamata.

Kümme aastat hiljem on lavakunstikooli katsetusega seatud eesmärk tabada jooksmise, s.t aktiivse liikumistegevuse kaudu inimeksistentsi sügavamaid kihte ja avada seeläbi selle esitajat. Erinevus on ka selles, et seekordne lavastus on toodud siseruumi ning piiratud oludes on jooksjaid kümne jagu rohkem (mis ei tähenda, et publikul tuleb end ette valmistada higiseks võimlakogemuseks).

Muusika- ja teatriakadeemia black box annab trupile nii jooksmises kui ka unistamises kätte vajaminevad võimalused. Mõlemat tegevust harrastatakse paljudel tasanditel lavapinnast kuni laes rippuvate prožektoriteni, täpipealt nii kaugel ja kõrgel, kui füüsilisel kehal on võimalik selles ruumis liikuda. Unistused ja nende tagaajamine ei tohi kunagi sõltuda kehale ja meeltele tajutavatest piiridest ning sel põhjusel pakub too ruum selliseks ülesastumiseks ka soodsad tingimused.

Hoolimata sellest, et black box on etenduse kestel hõivatud füüsilisest liikumisest, on määrav osa sõnal. Sõnast saab abistav vahend jooksuvõtete selgitamisel ja unistuste tähtsuse järjekorda seadmisel. Meeskonna ühisloomena valminud lavastuse lõplik versioon oma koreograafia ja tekstidega annab võimaluse lahata iga osalejat nii üksikisiku kui ka grupiliikmena. Mõjub kui vürtsikas kokteil, milles on mõistlike annustena liikumist ja sõnadega selgitamist.

Lavastuse ülesehituse saab kogetu pinnalt jagada kaheks. Julgen asjatundmatu jooksueksperdina (kui aeg-ajalt aset leidvad äkk-katsetused enesedistsipliini taasleidmiseks välja arvata) väita, et sellesse tegevusse kuuluvad enese soojaks ajamine ning seejärel sõltuvalt keskkonnast nelja tuule poole panek. Lõpuks saab anda oma vormile ja võimetele hinnangu, mis omakorda ärgitab vastu astuma uutele katsumustele. Nii ka sel korral: mugavast toolist vaadatuna paistis lavastuse esimene pool minevat ühise tunnetuse leidmisele ja enese positsioneerimisele. Pinge hakkas tegevust saatma siis, kui jõuti füüsiliselt tasandilt vaimsele ning nende koostoimes paljastusid eesmärgid, võimed ja unistused.

Kuna terves kehas pidavat peituma terve vaim, siis seda järgnenud toimingud oma ratsionaalsusega ka esindasid. Unistuste arusaadavuse huvides tehakse elavat muusikat, kasutatakse akrobaatilisi võtteid ning muid õhku paisatud mõtete kohalejõudmist mitmekesistavaid vahendeid. Loodan, et 2021. aasta kolmanda kursuse kasvandike arenguloos kooruvad aktiivsest liikumisest sündinud unistustest kaugeleulatuvad eesmärgid.

„Jooksus“ ei lasta kordagi kõlada välismaailmast ette antud fiktiivsel informatsioonil, vaid kõik esitatakse usutavalt oma kogemuse pinnalt. Tudengite unistuste, rõõmude ja hirmude kallale on selles koolis ka varem mindud, kuid seekordne sooritus on õnnestunud tõestus unistamise tekkemehhanismide teadvustamisest ja kasutamisoskusest. Unistamine on lõputu võidujooks ajaga, ajale võib jalgu jääda, alla vanduda või püüda sellest kasu lõigata. Lavastuse plussiks tuleb pidada peaaegu aasta kestnud prooviperioodi tulemusena aset leidnud tudengite esimest publikuga jagatud kohtumist oma intiimsemate tunnete ja tungidega. Enamasti unistatakse ju teiste eest varjatult, kuid „Jooksus“ ei pane selle põhimõtte eiramine resultaati kahtluse alla. Lavastuse teises pooles klassikaline pilt jooksjast äkitselt teiseneb ning painama jäävad küsimused, kas unistamine on vaid mõne vähese õigus ning kas see peaks tähistama hoopis midagi püha ja pidulikku.

Vaataja on nüüdistantsu või füüsilist teatrit kogedes enamasti keerulises seisus, sest liikumise tugevat mõju emotsioonidele, kulgemisele ja muutumisele on istudes raskem tabada. Sel korral on eelisseisundis need, kes lahkuvad etenduselt jalgsi, et sobivalt valitud rütmis asuda nähtut taas kogema – see on selle lavastuse lisaefekt.

Näinud nüüdseks üksjagu lavakooli varasemate lendude lavastusi, olen kindel, et lõplik arvamus kursusest kujuneb alles neljanda aasta lõpuks. Seega tuleb „Jooks“ liigitada XXX lennu üheks eristuvaks ja meeldejäävaks soorituseks, mille põhjal on vaatajal ennatlik teha ammendavaid järeldusi näitlejatööde, liikumise valdamise ja ruumi tajumise kohta. Kui lisandub uusi töid ja stabiilne etendustegevus taastub, võib avastada seninähtamatuid värve ja toone. Vaatajat saadab aga halastamatu subjektiivsuse taak sellest ühest ja ainsast korrast ning nii läksid „Jooksu“ puhul oma sooritustega mulle enim korda jooksmise reegleid avanud Karel Käos ning unistuste võitluses osalenud duett Tuuli Maarja Põldma ja Alden Kirss.

Lavastuse kavalehelt saab lugeda näitlejate mõttevälgatusi jooksmisest ja unistamisest. „Ma unistan, et ma ei jookseks oma unistuste eest ära“ on vaid üks tabavatest ülestähendustest, mis annab, kui seda tihti meelde tuletada, noorele (ja vist igale inimesele) jõudu täitumata unistuse poole jooksmisel. „Jooks“ on eripärane verstapost XXX lennu pedagoogilisel jooksurajal, lastes lõpptulemust alles aimata.