2018. aasta suve lõpus prognoosisin kuulujuttude ja kõhutunde pealt, et nublu debüütalbum ei lase end enam kaua oodata.1 Kümmekond pala olid juba väljas ning nublu kuulsus näis jõudvat punkti, kus meedia huvi kaalub üles publiku oma. Paras aeg, et teha paus ja bränd läbi mõelda. Üle kahe aasta tuli mul oma sõnu süüa: singleid tilkus aina juurde ja märki tabasid nad kõik. Milleks veel see kauamängiv, kui kogu Sky Plusi programm on niigi tema käpa all, mõtlesid küllap nii kuulajad, nublu ja tema kaaskond kui ka Delfi toimetus. Kui esikalbum „Café Kosmos“ viimaks sümboolsel moel üheksa kuud pärast mullust emakeelepäeva välja tuli, saatsidki seda vaid üksikud uudisnupu pähe avaldatud pressiteated ja põgusad arvustused. Eesti muusikaauhindade jagamiselt viis aga nublu koju peaaegu kolmandiku karikatest, kusjuures „Café Kosmose“ nimele kirjutati nii aasta albumi kui ka debüütalbumi tiitel. Teisisõnu on mul koguni kaks ettekäänet, et käsitleda eesti räpi käekäiku ja vaadata, kuidas suhestub sellega nublu uus looming.
Ühe žanri kaks külge
Hiphopmuusikat on algusest peale saatnud teatud pinge, kahe tahu vastuolu.2 Ühest küljest iseloomustab räppi orienteeritus elulisele, n-ö kirjeldav funktsioon, kus muusika on mõeldud vahendama autori maailma(vaadet). See on räpp kui tänavapoeesia, kus eesmärk on olla ehe nii sõnumi kui ka tehnika poolest, rääkida nii halbadest kui ka headest päevadest. Kuivõrd ajalooliselt on räpp olnud privileegideta inimeste pärusmaa, käib sellega kaasas sotsiaalkriitiline ja vähemust võimestav alatoon. Riim ja rütm lubavad teatavasti kõnetada ka seda aju osa, kuhu kalk loogika ei küüni, ning sotsiaalset närvi on helikandjal kergem tabada kui mis tahes ametlike kanalite kaudu.
Samal ajal kujutab hiphop kui kunstivorm endast ka põgenemisteed. Kord purki panduna hakkab loomingus kirjeldatu – rääkimata räppimise enda sublimeerivast toimest – elama oma elu ning laseb tõsielul paista teistsugusena. Räpp ei pea ka tingimata olema tõsine, elust enesest ega luuni lõikav. Sama hästi võib see olla elust suurem, kaasakiskuv ja noh, miks mitte ka lihtsalt lõbus, omamoodi eskapismi erivorm. Sõna kõige otsesemas tähenduses võimaldab selles äris liikuv raha põgeneda ka ühiskonnakihist, kus räpp enim õilmitseb, otse öeldes, vaesusest.
Selle koordinaatteljestiku suhtes on räpp (või vähemalt selle peavool) liikunud ajaga teise, meelelahutuslikuma tahu poole. Vastuvoolu ujuma harjunud žanr on vallutanud lääne muusikatööstuse trooni ning muutunud meloodilisemaks ja mahedamaks. Kuigi räpp on alati olnud üks algajasõbralikumaid žanre, mis ei eelda ei instrumente ega, mis seal salata, erilist muusikaannet, on isiklikud arvutid ja internet toonud kaasa tõelise käsitööräpi buumi. Avardunud žanripiire ilmestab näiteks see, et tähtsale kohale on tõusnud kolmikrütmil põhinev trap ja nn pominaräpp, kus sõnad on kolmandajärgulised või ei ole üldse eristatavad – rõhk on õigel energial ja helipildil. Ühe tõlgenduse järgi on kasvav põlvkond kaotanud usu tuleviku helgusesse ja sestap eelistab luua oma muusikamaailmu, hägusaid ja hedonistlikke.
Põranda alt suurele lavale (ja tagasi oma tuppa)
Samasuguse trajektoori on kiirendatud tempos läbinud ka kodumaine räpiskeene, mis alustas 1990ndate teises pooles õige kurjalt, kuid murdis juba nullindate keskel välja peavoolu ega näita peatumise märke.3 Siin on hea võrrelda kaht sarja „Eesti lood“ filmi, mida lahutab 12 aastat, aga ühendab eesti hiphopi teema. Filmis „MC Battle – sõnasõjad“ (2008) toodi avalikkuse ette võitlusräpi subkultuur, kus maksab sõnaseade ja otsekohesus, äsja esilinastunud filmis „Lil Eesti“ paotatakse aga tänapäeva käsitööräpi telgitaguseid (täpsemalt, magamistoa ust), mille määrab paljuski tegemislust. Areng on olnud ilmselge ja eks jääb juba igaühe otsustada, mis suunas liigutakse.
2017. aastal kirjutas Janno Zõbin siinsamas Sirbi veergudel, kuidas kohalikust räpist on saanud Eesti noorte häälekandja, mis puhuti küll polemiseerib peavooluga, kuid teisalt trügib sellele kandadele.4 Praegu tuleb tunnistada, et räpp ongi Eesti peavool. Pilt on sealjuures kirevam kui kunagi varem, midagi leidub igale maitsele.5 Inspiratsiooni ammutatakse nii tänavalt (Bad Art, Beebilõust, Suur Papa) kui ka loodusest (Küberrünnak & Karmo, Sammalhabe). Mõne toon on tume (Grinks), teisel jälle lembene (Reket, Pluuto). Leidub introspektsiooni (KiROT) koos ühiskonnakriitilise sõnumiga (Genka, Metsakutsu, AZMA), aga ka lihtsamat kütet (5MIINUST, Clicherik & Mäx, villemdrillem) ja muidu vihast kraami (marp$, Väike PD, Sip€lga 14). Kui varem valitses terav puudus vene räpparitest, siis viimasel ajal on neid eesti keeleruumis esile kerkinud õige mitu (Gameboy Tetris, fenkii, Typicalflow). Liiati teeb suuri samme ka kodumaine produktsioon (372kaspar, DEW8, boipepperoni) ning tõuseb muusikavideote tase. Ja siis on veel nublu.
„Kui miski muu ei tööta, siis pohhui hakkan räppariks“
Nublu tasub eraldi välja tuua tema mitmekülgsuse, et mitte öelda -palgelisuse tõttu. Madalat joont hoidva räppari eraelu ja kunstiline imago ristuvad küll aina tihedamini, kuid kattuvad harva. Sellest ka keskmisest kõrgem kunstiline vabadus ning omapärane autoripositsioon, mis lubab teatud teemasid lahata distantsilt, mis ei ole väikeses Eestis üldiselt kombeks. Õige mitmekihiline on näiteks „Las Venturas“, „Café Kosmose“ 12. lugu. Selle temaatika kattub paljuski palaga „Näost näkku“, kus meretaguse piigaga kohtumine jääb samuti logistika taha, kuid viimase vaatepunkt on piisavalt vastandlik, et jõuda ringiga tagasi „Las Venturase“ juurde.
„Näost näkku“ algab vanavanemaid tervitades ja läheb tõsielulise tooniga lõpuni välja, selle dialoog mõjub usutavalt. Seevastu „Las Venturase“ tegevus toimub kaugel eemal, arvutimängu „Grand Theft Auto: San Andrease“ (2004) samanimelisel kolmandal saarel, kus kutsumata (aga ka kutsutud) külalisi kostitavad SWAT, helikopterid ja jutud. Seal võib tõepoolest ka klubist välja astudes tina saada ja 2Paci „I Don’t Give a Fuck“ (1991) stiilis kohaliku politseijaoskonna seenele saata, ilma et see isegi ema Volvos tehtult kõlaks.6 Sest seda ei ütle räppar ise, vaid „San Andrease“ peategelane CJ, kes mängib oma fiktiivses gangsterimaailmas läbi nublu fantaasiaid. (Las Venturase tüdruksõbrad mängu ametlikku sisuliini ei kuulu.) Üle võlli tehtud jänesehaagiga jõuab tegevus seega tagasi tõsiellu, kus ootab juba ees kauge armastuse liin („Näost näkku“, vt ka pool nublu diskograafiat), mõjudes nüüd sellevõrra värskemalt. Tähelepanuväärne on aga see, et kuigi viited arvutimängule ei saaks olla otsesemad, on mõeldav ka naiivsem lugemismudel, kus CJ kangelasteod kantakse lihtsalt nublu imago arvele.
„Ja kui rahvaliiga võidad, võidad ikkagi vaid rahvaliiga,“ teab Reket („Gasell“): Eesti räpi esimene reegel on see, et ei tasu ennast liiga tõsiselt võtta. Konnatiigi lained kerkivad ainult teatud kõrgusele. „Café Kosmose“ kõla ja produktsioon on küll puhas ja poleeritud, aga sealt kumab siiski läbi mingi puusapealne spontaansus. Sestap on paslik, et albumi lõpetab just „Chiri Biri Binn“, kus kõlavad tänusõnad ja ülestunnistused, aga ka Kuldne Trio – aasta koledaim sämpel, mis on nõnda jube, et hakkab kolmandal kuulamisel juba meeldima. „Ja kui sa küsid kes ma tegelikult olen (hea küss) / siis ma tegelt ei tea isegi,“ tõdeb nublu poole albumi peal. „Päeva lõpuks ma olen / lihtsalt paras veidrik,“ nendib ta selle lõppedes, „elukutse – räppar / ja samal ajal logopeed“. Kivi rünta punta änta vänta …
„Maailm tundub juba gloobuselt väike“
Argise spontaansuse kõrval jookseb „Café Kosmosest“ läbi ka mõneti ambitsioonikam maaväline liin, alustades albumi pealkirjast ja lõpetades kujundusega. Paraku ei mahu sinna vahele kuigi palju muud. Üldises helipildis on 1980ndate nostalgilis-futuristliku kosmilisuse mõjud küll tunda (nt „Tamburiin“), ent eksplitsiitselt on kosmos kohal vaid kakskeelses „Universumis“ (mis olekski Eestis rohkem kaheksakümnendad kui soome keel), eriti selle visuaalis: esile tasub tõsta nii muusikavideot kui ka EMA 2021 ülesastet. Selle kõrvale on muidugi hea kuulda uusi eksperimente instrumentaalis (nt elava saatega „Paraadna“ ja „Linnud“, mis teeb kummarduse Ühendkuningriigi tänavakultuurile), ent kõige paremini näib nublu tämber klappivat just selle mahedama synthwave’iga. Seda ilmestavad nii „tmt“ (2018) kui ka „Rotterdam“ (2019) ning sel albumil veel kas või „Croissantid“ – eriti kuna Eesti (nüüdisaegses) räpis on see esteetika veel üsna avastamata (v.a AG puhul, kelle loomingut ei saa pidada üheselt räpiks).
Ingliskeelses maailmas müüb kosmos ja 1980ndate nostalgia hästi. Teisest tõukusid näiteks 2020. aasta edukamate albumite hulka kuuluvad The Weekndi „After Hours“ ja Dua Lipa „Future Nostalgia“, räpparitest on aga viimasel ajal kosmosega flirtinud näiteks Lil Uzi Vert, Kid Cudi ja Travis Scott. Omal moel haakub see suund eespool kirjeldatud eskapismiga: maavälisest saab psühhedeelne põgenemistee, mis tühistab kõik argised mured ja annab võimaluse kujutleda nende asemele oma alternatiivne kõiksus. 1980ndad kujutavad aga endast Y- ja Z-generatsioonile mõneti müstilist lihtsamat aega, mida nad ei saagi mäletada, kuid mille kaasakiskuvad rütmid ja üldine lumm lubavad samuti oleviku unustada (nt Daft Punki „Lose Yourself to Dance“, 2013).
Suurustamist on „Café Kosmosel“ palju, kuid see ei mõju enam efektselt. Vahepeal on üleelusuuruseks kasvanud ka nublu karakter, mis enam ei jäljenda trende, vaid loob neid. „Mis oleks, kui te [tüdrukud] paneks kõik tatti (läga)“ oli 2017. aastal telefoniga salvestatuna veel naljakas, aga „kõik naised kellele täna õhtul meest pole kaasas / võtke leti äärde rivvi palun väga, paariks loe“ mõjub nüüd lihtsalt labaselt. See nišš on ennast ammendanud, vaja oleks uut väljundit, uut väljakutset. Kui mitte maavälist, siis näiteks välismaist. Seni on nublu eksperimenteerinud vene („für Oksana“, 2019 koos Gameboy Tetrisega) ja soome (seesama „Universum“ koos Mikael Gabrieliga) keeleruumiga, ent „für Oksana“ efekti on kohe kindlasti võimatu korrata ja ka „Universumiga“ läks latt natuke liiga kõrgele (see tõestas ühtlasi, et nublul on põhja pool müügipotentsiaali küll). Võõrale turule (või isegi keelele) ümber orienteerumine aitaks kuvandit kalibreerida, kuna uue publiku ees tuleks karakter jälle nullist üles ehitada ning kodus mõjuks laiamine rahvusvahelise edu harjal jälle usutavamalt. Sellega kaoks aga ka nublu eripära, mille juured on just eesti kultuuris. Seetõttu on tore, et „Café Kosmosel“ leidub ka kolmas, praalimist ja ebamaist tasakaalustav isiklik aspekt – intiimsus usalduslikus, mitte enam armuelulises tähenduses.
„Kraanivesi karahvini – kuda mekib?“
„Café Kosmos“ algabki mõtlikult: 2018. aastast pärit „Droonid“ mõjub uues Raul Ojamaa akustilises seades kui helge mälestus kuulsuse-eelsest ajast, mil murest spioonide ja droonide pärast sai rääkida ülekantud tähenduses. Konkreetsemalt on kuulsuse koorem kõne all veel kahes laulus: „Interlude – Starlife (paha tuju luuletus)“ ja „Vaikus on valus“. Mõlemas joonistub välja prožektorite helgi varjukülg, käest libisev rahu ja iseenda otsimine. Esimesest on pärit ka siinse lõigu alapealkiri, mida parafraseerides võib öelda, et nublu fookus on viimaks karahvini asemel kraaniveel. Mitte kuidas näib, vaid kuidas mekib. Vaatepunkt on seega muutunud: enam ei kõnele autor värviliste suusaprillide tagant, vaid peegeldub sealt vastu, kolmandas isikus. Ka selles segunevad kunst ja tõsielu, kuid märkimist väärib pilgu suund: väljast sisse.
Selle tagajärjel avardub nublu karakter mitte niivõrd kõrgusse, kus lagi niigi terendab, vaid sügavusse, kus ruumi on veel palju. „Mul on täna plekki sinu peale laiaks lüüa / Ma tean sa tahad prille, aga neid ei saa ma müüa“ („Laiaks lüüa“) kõlab tagantjärele natukenegi sisukamalt, kui sellele järgneb „kuid päikese käes võid jälle näha minu varjupoolt“ („Sa vist tajud“) või tõdemus, kui rusuvad on avalikkuse pidev tähelepanu ja publiku aina kõrgemad ootused, samal ajal kui sa üritad ühtaegu endaks jääda ja käigu pealt oma imagot alal hoida („Vaikus on valus“), kuidas tervis elutempo all kannatab („Interlude – Starlife“) ja nii edasi.
Esimese hooga on säärane avameelsus ootamatu ja isegi vastuoluline, kuid nublul kui karakteril on sellest ainult võita. Nublu loomingut hoiab värskena just teatav metamõõde, mingi eneseiroonia, mis kulub „Café Kosmosel“ kohati ähvardavalt õhukeseks. Avardunud ampluaa aitab seda kriitilist distantsi hoida, lüües inimese ja artisti selgemalt lahku. See mõjub siin siiralt, kuna nublu keel püsib põses ka ennast avades. Nii algab näiteks „Tamburiin“ pateetiliselt, lubadusega võtta end käsile, paluda andeks ja hakata üldse paremaks inimeseks – kuni kõlab „nali“ ja tümm läheb käima.
Uus (lehe)külg eesti räpis
See kõik ei tähenda, et „Café Kosmos“ oleks kokkuvõttes hea album. On küll huvitavaid teemaarendusi, vaatenurki ning muid eksperimente, ent need ei moodusta tervikut. Sellest on kahju, sest siin oli potentsiaali teha eesti parim kontseptuaalne räpialbum pärast 12EEK Monkey albumit „Xibalba Spa“ (2017). Selle asemel jääb suhu peaaegu kolmandiku osas juba ilmunud singlitest koosneva mixtape’i maik – album tuli tingimata enne jõule valmis saada. Kuid märgiline on „Café Kosmos“ mitmel põhjusel.Esiteks kinnitab see nublu kohta kaanonis: singlid võivad küll paremini müüa, aga lõppeks etableerib ja määrab artisti ikkagi album. Nagu ka autor ise nendib, annab albumiformaat vabaduse katsetada, sundides samal ajal end rohkem avama.7 Teiseks avaldubki „Café Kosmose“ isiklikkuses eesti räpi uus (lehe)külg – selle pehme kõhualune.
Sellega on eesti räpp jõudnud punkti, kus see ei pea end enam tõestama. Rida kodumaiseid artiste on jõudnud oma loomingus küpsuseni, mis mahutab endasse ka vastuolusid. Nii ei pea räpparid artistikuvandit pikendama oma eraelule ega sellest lähtuma. See elab nende muusikas (ja selle saatematerjalides), kus nad saavad ühtlasi võtta sammu tagasi, vaadata ennast ja oma loomingut eemalt, kartmata, et see artisti kohaloluta kokku variseb. Ma ei mõtle siin enese parodeerimist – seda on eesti räpis alati olnud –, vaid oma kõige haavatavama, inimliku külje avamist. Näiteks ilmestab seda Beebilõusta kodanikunime kandev album „Andrus Elbing“ (2019), milles on lahatud just vastuolu nende kahe vahel. Esimestest pääsukestest tasub esile tõsta rühmituse Geto Boys singlit „Mind Playing Tricks on Me“ (1991), praegust põlvkonda on ehk enim mõjutanud Kid Cudi, kelle diskograafias figureerib vaimse tervise ja teiste tundlike teemade kõrval ka räppari enesehävituslik alter ego Mr. Rager, keda huvitab vaid glamuur ja kuulsus.
Tulles tagasi räpi kahe tahu juurde, seisneb nublu uudsus selles, et ta on neile n-ö tiiru peale teinud ja tõestanud nende irrelevantsust. Mõneti iroonilisel toonil hoo sisse saanud nublu karakter on kasvanud elust nii palju suuremaks, et muusikas ei tule pageda mitte argipäeva, vaid enese kuvandi eest. Järg jõuab seega räpi vahetuma, paljastava pooluseni, kuid seda mitte ühiskonnakriitilises tähenduses nagu ajalooliselt kombeks, vaid sügavalt isiklikus võtmes. Harva jõutakse selleni juba debüütalbumil ning vähemalt Eesti räpis ei ole seda mitte kunagi tehtud sellises mastaabis. Siin pean silmas nublu populaarsust, mitte isikliku aspekti ulatust „Café Kosmosel“. Seal, nagu Eesti räpis üldse, ilmutab see end vaid vilksamisi. Seega, kuigi uus jahimaa alles ootab vallutamist, jääb üle ainult loota, et hapruse juurdumise tõttu aktiveerub muusikamaastikul ka selle vastaspoolus. Sest kõige hullem, mis eesti räpiga saab juhtuda, on see, kui selle saaks kokku võtta ühe artikli või ühe artisti näitel.
1 Daniel Tamm, Miks Nublu mõjub? – ERRi kultuuriportaal 30. VII 2018.
https://kultuur.err.ee/850111/daniel-tamm-miks-nublu-mojub
2 Vrd The Sugar Hill Gangi „Rapper’s Delight“ (1979) ja Grandmaster Flash & The Furious Five’i „The Message“ (1982).
3 Vrd A-Rühma „Popmuusik“ (1999) ja Aropi „Kiki Miki“ (2017).
4 Janno Zõbin, Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks. – Sirp 9. VI 2017.
5 Vt ka Mihkel Noot, Eesti räpi metsik lääs aastal 2018. – Müürileht 13. II 2019. https://www.muurileht.ee/eesti-rapi-metsik-laas-aastal-2018/
6 Ari Matti Mustonen, Eesti räpp. https://www.youtube.com/watch?v=18E4KPImroc
7 Siim Nestor, nubluga saunas: Eesti suurim poptäht räägib debüütalbumist, kuulsuse koormast ja läbilöögist Soomes. – Eesti Ekspress 27. I 2021. https://ekspress.delfi.ee/artikkel/92362007/nubluga-saunas-eesti-suurim-poptaht-raagib-debuutalbumist-kuulsuse-koormast-ja-labiloogist-soomes