Nad kardavad, et nende teguviis ei leia toetust.
Nad kardavad, et neid ei kuulata ega märgata.
Nad kardavad, et neid hakatakse taga kiusama.
Nad kardavad, et nad vallandatakse ning neid ei usalda enam keegi.
Nad kardavad, et neid peetakse kohtlasteks.
Nad kardavad, et perekond ja sõbrad jätavad nad maha.
Nad kardavad, et nad leiavad ähvarduskirja oma postkastist.
Nad kardavad, et nad sildistatakse koputajateks.
Nad kardavad, et nad jäävad üksi.
Kes nad on?
Sel aastal juhatab kehtima hakkav teavitaja (ka vihjeandja, vilepuhuja) kaitse seadus meid uude ajajärku, mis tähistab hapnenud organisatsioonikultuuri järkjärgulist asendamist värskema tõlgendusega. See eeldab julgust kõrvale heita iganenud müüdid ning enesekindlust liikumisel usaldavama ja läbipaistvama ühiskonna poole. Kolmkümmend aastat kestnud vabaduse üheks negatiivseks kõrvalnähuks on töösuhetes aset leidvatest rikkumistest möödavaatamine. Võimusuhetele toetuvad taunitavad olukorrad, mis vahetult ei riiva ja millel puudub igaüht puudutav mõju, ei ole pälvinud hukkamõistu.
Ministeerium, ülikool, teater – siinkohal pole määrav, mis seal juhtus, murelikuks teeb hoopis kõrvaltvaatajate reageerimisviis. Kas teavitajale lüüakse hingekella või liigub ühiskond süvenemise ja mõistmise abil edasi? Eetilistel kaalutlustel tegutsevat ausat teavitajat ei sunni tegudele poolehoiu otsimine ega kuulsuse saavutamine, vaid kodanikukohustus sünkroonis moraalse kompassiga. Hirmu ajel loobumine tähistab aga vabaduse ideaalist kantud väärtuste kahanemist, muudatuste tühistamist ning vastutamatuse elushoidmist.
Miks väärtustada neid, kes julgevad välja astuda?
Sest nad teavad, et tõe rääkimine on riskantne ja ennastohverdav kaalutlusotsus, kuid tasub alati ära.
Sest nad on valmis väärtuste ja muutuste nimel kannatama.
Sest nad ei lase ringkaitsel ega jõujoontel ennast heidutada.
Sest nad usuvad, et nende motiive mõistetakse ja neid ei jäeta sellel teekonnal üksi.
Sest iga riik ja organisatsioon vajab oma hea käekäigu säilitamiseks kangelasi.
