Dialoogi tekkeks on vaja aega. Anneli Porri intervjuu kunstnik Sigrid Viiriga
SIGRID VIIR: „Kui lõpetada usk lõputusse kasvu, jääks meil rohkem aega olla aktiivsemad kodanikud ja empaatilisemad inimesed ning asjade üle järele mõelda.“
Sigrid Viir on kunstiakadeemia fotoosakonna 2009. aastal lõpetanud kunstnik, kes on viimase kümne aasta jooksul käsitlenud selliseid teemasid nagu kunst ja majandus, ühiskonda sobitumine, rutiin, töö ja puhkeaja ühitamine, import ja eksport. Tema tee on palistatud tunnustuse ja äramärkimisega: noore kunstniku preemia (2010), Pulse Prize ja Balti assamblee medal (2012) ning Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (2013 ja 2020). Sellest aastast on Viir ka üks kunstnikupalga pälvinutest. Viiri töömahukas, teostuselt täpses, esteetilises ja mängulises loomingus peidavad end pinged äärmuste vahel: kiirustamine ja aeglus, kunstnikutöö ja raha, külluslikkus ja askees, eraldatus ja seotus.
TEET TOOME: Kuidas tõlkida idamaade klassikalisi tekste?
Aasia-teemaline teadustöö ja tõlkekultuur on heal järjel, aga üldsusele, sealhulgas akadeemilisele, on see ikkagi hämar värk, mida pole vaja päris tõsiselt võtta.
XXI sajandil võib Eestis märgata idateaduse uut edukäiku ja ida keeltest tõlkimise seis on parem kui kunagi varem. Ometi käibib endiselt suhtumine, et ida meid eriti ei puuduta ja orientalistikat peetakse marginaalseks. Mait Rauna isepäine „Upanišadide“ tõlge põhjustas kõva poleemika (vt Martti Kalda, Ülo Valgu ja Jaan Puhvli lood 26. II ja 3. III Sirbis) ja pani küsima, kas kõigi ajastute ja piirkondade puhul peaksid kehtima samad standardid. Selle üle arutlevad vestlusringis orientalistid Teet Toome, Martti Kalda ja Rein Raud ning usundiloolane Ülo Valk.
MARGUS OTT: Teeme ära!
Pealtnäha on kaks ärategemist vastandlikud, liiguvad vastassuundades.
Kuidas hästi elada? Selleks tuleb teha ära. Kahes mõttes. Esiteks tuleb teha ära niimoodi, et seatakse mingi siht, tehakse mingi plaan ning viiakse see ellu, tehakse ära, valmis. Võetakse nõuks mõistlikult toituda; teha sporti ja mitmel muulgi moel oma keha liigutada; koristada; tegeleda käelise tegevusega: mängida pilli, teha keraamikat või puutööd, kududa, žongleerida; tegeleda jalalise tegevusega: tantsida, kõndida, uisutada, joosta; oma vaimu mõnel viisil liigutada: käia teatris, kinos, raamatus, näitusel, kontserdil; kirjutada. Üksinda ja koos teistega. Ütled kallile inimesele, et armastad teda; ütled sõbrale, sugulasele, naabrile, võõrale, et hoolid temast. Võtad nendega koos midagi ette, teete üheskoos midagi ära: olgu selleks koristamistalgud, kuhugi minek või lihtsalt koos olemine mida iganes tehes. Meelega, sihilikult. Kui midagi on ära tehtud, siis hakkab kergem, tehtu on su pealt ära ning tegemise käigus oled saanud rõõmsamaks, tugevamaks, vabamaks; suhestud enda ja teistega rohkematel viisidel.
JAANUS VAIKSOO: Seitseteist kevadist hetke eesti lastekirjandusega
Mis tõmbab lugema? Kolm lihtsat asja: et oleks seiklust, et oleks naljakas, et oleks hästi kirjutatud. Niisuguseid raamatuid ilmus mullu rõõmustavalt palju.
2020. aastal ilmus Eestis 120 algupärase ilukirjandusliku lasteraamatu esmatrükki (95 proosa- ja 25 luuleraamatut). Eesti lastekirjanduse seis on olnud viimasel kümnendil püsivalt hea: meil on hulk väga häid kirjanikke, meie lasteraamatute kujundus ja illustratsioon on maailma tasemel. Ja ehkki uute teoste massiivi hulgas on päris palju sellist kraami, mida lastele ja nende vanematele ei soovitaks, ilmus head kirjandust eelmisel aastal rõõmustavalt palju.
KRISTA KUMBERG: Mustrimotiivid tuttaval taustal ehk Tõlkekirjandus lastele ja noortele aastal 2020
Tõlkeraamatud täidavad lüngad: mida algupärandites napib, leiame tõlgete seast.
Pealtnäha on kõik Lihula lilltikandiga kaunistatud seelikud sarnased, aga nende seas pole kaht ühesugust. Lähivaatlusel leiab erinevusi värvivalikus ja motiivides. Lihula seelikut meenutavad ka eesti keelde tõlgitud lastekirjanduse kokkuvõtted: arv ja suundumused ei ole viimastel aastatel muutunud kuigi palju.
HANNA JEMMER: Digiplatvormide hingeelu
On viis peamist digiteenuste suurkorporatsiooni – Google, Facebook, Amazon, Apple ja Microsoft –, mis kujundavad suure osa inimeste elu. Otsinguid teeme Google’is või laeme rakendusi alla Google Play Store’ist, uudiseid ja sisu näeme Facebookis ja Instagramis, ostleme Amazoni e-poes, tööl kasutame Skype’i või Teamsi (Microsoft) ning iPhone’iga laeme rakendusi alla App Store’ist. Need on mõned näited hiigelplatvormidest, mis on veebi ja veebirakendustesse kolinud. Nimetatud digiplatvormid juhivad Euroopa digiteenuste turgu, neid kasutavad miljonid inimesed ja ettevõtted, et otsida või vahetada infot, pakkuda reklaami, sisu, kaupa, teenuseid ja suhtlusvõimalust.
IRINA PAERT: Kellele on vaja mälestusmärki Lubjankal?
Kas püstitada Moskva kesklinna monument Raudsele Feliksile või Aleksander Nevskile?
Katseid kirjutada ajalugu ümber ausammaste mahavõtmise ja ümbertõstmisega on nimetatud monumentide sõjaks. Skandaal, mis puhkes 2002. aastal Pärnus Wehrmachti vägedes võidelnud Eesti sõduritele püstitatud ausamba ümber, kordus paar aastat hiljem Lihulas, sama problemaatika tõstatus ka pronkssõduri teisaldamisega 2007. aastal. Mälu materialiseerub ausammastena, mis osutavad domineeriva mälurežiimi iseloomule.
TRISTAN PRIIMÄGI: Selge taevas Berliini kohal
Tänavune Berliini festival paistis silma kunstilise ja intrigeeriva programmiga – uue kvaliteediga festivali lähiajaloos.
Rääkides Euroopa ja maailma filmifestivalide suurnimedest, ei pääse ka kuidagi mööda koroonakorrektiivi kaalumisest. Euroopas on kolm suurimat filmifestivali: Berliini, Cannes’i ja Veneetsia oma. Kõige valusamalt saadi pihta Cannes’is, kus tuli üritus pärast mitmeid kevadisi edasilükkamisplaane üldse ära jätta. Cannes’i programmi valitud filmid said filmi algustiitritesse kvaliteedisildi „Cannes 2020“, et astuda siis üht jalga longates ja ilma suurema tseremooniata mõne teise festivali lavale. Cannes’i filmid korjati üles sügiseses Veneetsias, kus suudeti korralike piirangute rakendamisega käsikäes festival siiski ära pidada. Kui nüüd naljaga pooleks öelda, siis eks ole ju Veneetsias igasuguste epideemiatega pikk ajalugu ning linnafolklooris nii katkul kui ka kooleral oluline koht. Eshatoloogilisse Veneetsiasse tundub selline hõrk hukumoment isegi sobivat.
DANIEL TAMM: Nublu ja eesti räpi pehme kõhualune
Eesti räpp on jõudnud punkti, kus see ei pea end enam tõestama ja julgeb end avada ka kõige haavatavamast küljest.
2018. aasta suve lõpus prognoosisin kuulujuttude ja kõhutunde pealt, et nubludebüütalbum ei lase end enam kaua oodata.iKümmekond pala olid juba väljas ning nublu kuulsus näis jõudvat punkti, kus meedia huvi kaalub üles publiku oma. Paras aeg, et teha paus ja bränd läbi mõelda. Üle kahe aasta tuli mul oma sõnu süüa: singleid tilkus aina juurde ja märki tabasid nad kõik. Milleks veel see kauamängiv, kui kogu Sky Plusi programm on niigi tema käpa all, mõtlesid küllap nii kuulajad, nublu ja tema kaaskond kui ka Delfi toimetus. Kui esikalbum „Café Kosmos“ viimaks sümboolsel moel üheksa kuud pärast mullust emakeelepäeva välja tuli, saatsidki seda vaid üksikud uudisnupu pähe avaldatud pressiteated ja põgusad arvustused. Eesti muusikaauhindade jagamiselt viis aga nublu koju peaaegu kolmandiku karikatest, kusjuures „Café Kosmose“ nimele kirjutati nii aasta albumi kui ka debüütalbumi tiitel. Teisisõnu on mul koguni kaks ettekäänet, et käsitleda eesti räpi käekäiku ja vaadata, kuidas suhestub sellega nublu uus looming.
JANEK KRAAVI: Post-sõnastik LV. Sarimõrvar
Järjest enam keskendutakse mõrvari vaatepunktile, tahetakse eetiliselt eemaletõukavat isikut kujutada terviklikuma karakterina ning meelitatakse lugejat-vaatajat tegelasele kaasa elama.
„Postsõnastikus“ on juttu olnud mitmest sajandivahetuse populaarkultuuri tähtsast troobist – vampiiridest ja elavate surnute metafoorist, samuti kloonidest ja inglitest. Nende tegelaskujundite kõrvale võiks asetada sarimõrvari troobi, mis esmalt on küll Ameerika ühiskonna ja kultuuri suur teema, kuid kirjanduslike menukite ning telesarjade-filmide kaudu on sellest saanud osake maailmakultuurist. Saritapjaid võib käsitleda mitmeti, nt meedianarratiivi loomise, kriminaalpsühholoogia ajaloo või psühhoanalüüsi seisukohast, järgnevalt tutvustatakse sarimõrvari kujutamist eri tüüpi väljamõeldud lugudes.
LAURI LAANISTO: Ääremärkusi teaduse vahelt. Van Gogh ja sõrmkübaratäis kunstiannet
Teadlasena filme vaadata on sageli ühtaegu naljakas ja piinlik. Muidugi pole see nii kõikide filmidega, vaid mõnega, mis on näiteks teadusetegemisest üldiselt või konkreetsemalt mind ennast puudutavast valdkonnast. Näiteks on tüüpiline, et mis tahes Jeesus Kristust portreteerivas filmis käib möll kõrbes, kus kasvavad kaktused. Teatavasti kasvavad need üksnes Uues Maailmas. Lähis-Ida kõrbetes kasvavad hoopis sukulentsed piimalilled. Eks nad natuke sarnased muidugi on – konvergents ja puha. Rääkimata sellest, et kõikjal maailmas – Vietnami džunglitest kuni Patagoonia tasandikeni – krooksuvad California endeemsed konnad. Loomulikult pole teadlased siin mingi erandid, küllap vaatavad arstid analoogsete tundmustega näiteks sarja „Dr House“, torulukksepad „porri“ jne.
KALLE VOOLAID: Punane Mask ja kõik need teised
Eestis kogusid maskiga maadlejad populaarsust XX sajandi esimestel kümnenditel, mil see komme koos professionaalse maadluse levikuga omandas üha enam kommertslikke jooni.
Aasta jooksul on maailma tabanud maskiuputus. Näokatete kandmine on saanud meie elu harjumuspäraseks osaks ja see visuaalne pööre saadab meid kõikjal, kuid ajalooliselt ei ole selles midagi uut. Inimkond on mitmesuguseid näokatteid kasutanud aastatuhandeid ja seda eri põhjustel. Näo katmisel võis olla kaitsefunktsioon (täpselt nagu tänapäeval!), ent seda võidi teha muudegi argielust eristuvate olukordade rituaalse tähtsuse rõhutamiseks.
Intervjuu
Eesti joonisfilmitootmise rajaja Rein Raamatuga
Tatari tänava elaniku ja linnaruumihuvilise Madle Lippusega
Arvustamisel
Raul Kelleri isikunäitus „Ideaalmaailmad“
Holger Looduse näitus „Taasluues neid vanu nõlvakuid“
EMTA lavakunstikooli „Jooks“
Ugala teatri „Leskede kadunud maailm“
Vene teatri „Erik ja Anna. Armastuse kunst“