Tulevik on igale organismile otsustava tähtsusega. Määrab ju tulevik ära selle, kui edukas on mingi organism oma geenide edasiandmisel. Kui esmapilgul võib tulevik paista ebaselge, siis õnneks päris nii see ei ole. Looduses esineb hulgaliselt korduvaid sündmusi, mida organismid on õppinud ette nägema. Karu ei pea olema futuroloog teadmaks ette, et suvele järgneb sügis ja sellele omakorda talv, milleks tuleb valmistuda. Võime öelda, et organismid on kohastunud keskkonnatingimuste hooajaliste muutustega. Juhul kui aga näiteks korralikku talve ei tule, on osa loomi hädas. Paari aasta tagusel lumeta talvel torkas valge karvakasukaga nirk juba kaugelt silma. Ootamatute muutustega toimetulek on keerukas ning väga kasulik oleks neid ette näha. Tõsi on see, et paljud elusolendid võivad tajuda selliseid keskkonnasignaale, mida inimesed ei suuda või ei oska märgata. Nii näiteks võivad mitmed loomaliigid näha ette maavärina saabumist. Samuti saab loomade käitumisele tuginedes ennustada ilmamuutusi, näiteks mesilased poevad enne vihma peitu. Muidugi on kindlam kasutada sünoptikute abi. Pikema aja peale ei suuda loomad ilma ennustada, nii et karu küll teab, muidugi mitte teadlikult, et talv saabub, aga milline see tuleb, ei tea temagi.

Inimene on kasutanud tuleviku ennustamiseks kõikvõimalikke meetodeid alates loodusnähtuste vaatlemisest kuni superarvutiteni. Üks on aga kindel: tulevik on jäänud määramatuks ja on seda ilmsesti märksa suuremal määral, kui me harilikult arvame.

Uurides tulevikku

Paljud arvavad, et elu on järjest riskantsem ja muutlikum. Need kaks aspekti käivad ilmselt käsikäes, sageli tajume muutusi ohuna oma heaolule ja tulevikule. Ootamatud sündmused, kui vaid tuletada siinkohal meelde Nõukogude Liidu lagunemist, Aasia finantskriisi, 9/11, globaalset finantskriisi, COVID-19 pandeemiat, kliimakriisi, on teinud olemise pehmelt öeldes ebamugavaks. Kindlasti on üks põhjus ka inimelu väärtuse jätkuv kasv. Mida suurem on ohust tulenev kahju, seda suuremaks hinnatakse ju riske. Me kõik tahame elada, tahame elada hästi ja seda nii praegu kui ka tulevikus. Maailma üha kiirenev muutumine seab selle kõik ohtu. Kui häda suur, siis tuleb appi võtta teadus.

Tehniline optimism	Tehniline skeptitsism
tehniline progress on võimeline lahendama kõik tekkida võivad probleemid	tehnilisel progressil on piirangud
võistlus	koostöö
lineaarsed süsteemid ilma katkestuste ja pöördumatute protsessideta	komplekssed mittelineaarsed süsteemid katkestuste ja pöördumatute protsessidega
inimese domineerimine looduse üle	inimene partnerlussuhetes loodusega
igaüks iseenda eest	koostöö teistega
turg kui juhtprintsiip	turg, kui suuremate eesmärkide saavutamise vahend

Tabel 1. Tehnilise optimismi ja tehnilise skeptitsismi mõned iseloomulikud tunnused

Maailmavaade	Tegelik olukord
		optimistidel on õigus	skeptikutel on õigus
	tehnoloogiline optimism	digitaalne taevas	matrix
	tehnoloogiline skeptitsism	made in China	infotoopia

Tabel 2. Neli tulevikuvisiooni, mis baseeruvad tehnilisel skeptitsismil ja optimismil

Tuleviku-uuringud (future studies), varasemalt futuroloogia, uurib süstemaatiliselt võimalikke, tõenäolisi ja soovitavaid tulevikuvisioone.¹ Kui algusaegadel (1960.-70. aastad) tegeleti peamiselt tuleviku ennustamisega, seejärel võimalike tulevikustsenaariumide käsitlemisega, siis nüüdseks on jõutud tulevikusoovide kujundamiseni. Poststrukturalistlik pööre on esiplaanile toonud välise, inimesest sõltumatu reaalsuse käsitlemise asemel hoopistükkis inimese maailmast arusaamise, mis omakorda mõjutab tema tulevikukäsitlusi. See, kuidas me maailma näeme, mõjutab ju ka seda, kuidas me tulevikku ette kujutame ja loome. See, kas käsitleda tuleviku-uuringuid ennekõike võimalike riskide ettenägemise ja nendest hoidumise või siis soovitava tuleviku visioneerimisena, sõltub ennekõike sellest, kui mõjukaks peetakse inimtegevust maailmas ja ajaloos. Kui käsitleda maailma suuresti meist sõltumatu voona, mis areneb ka juhuslikku või jumalikku rada mööda, siis ei saa me parema tahtmisegi korral piirduda vaid kuidagimoodi ellujäämisega. Kui inimene, olgu ta siis kujundatud jumala või loodusliku valiku abil, on maailmas ajalooline jõud, tuleb kõigil võtta vastutus parema tuleviku kujundamise eest. See parem tulevik ei ole seotud ainult inimese, vaid kõikide elusolendite ja kogu Maa ökosüsteemiga.

Tuleviku-uuringutes kasutatakse nelja peamist teoreetilist raamistikku. Esiteks, trendide ennustamine tuginedes sotsiaalteadustele. Teiseks, interpretatiivne käsitlus, kus analüüsitakse tulevikustsenaariume. Kolmas on kriitiline vaade, kus püütakse tuua välja seda, kes saab kasu mingite tulevikuversioonide realiseerumisest ning uuritakse mitmesuguste metoodikate mõju tuleviku kujundamisele. Neljas käsitlus tugineb tegevusuuringute põhimõtetele ning haarab huvigrupid neile sobiva tuleviku kujundamisse.²

Ettekujutus sellest, et tulevikku on võimalik ennustada, pärineb kaugest minevikust. Ometigi usuti sellesse isegi veel põlvkond tagasi. Küsimus oli vaid täpsemates andmetes ja paremates meetodites. Selle aluseks on idee, et tulevik on põhimõtteliselt ennustatav – kui mitte kõikides üksikasjades, siis vähemalt laias laastus küll. Mida ebakindlam on maailm, seda enam soovime kindlust, olgu kas või ennustustelt. Täpsemate ennustuste abil on võimalik paremini kontrollida maailma ja selle arengut.

Tänapäevaks on olukord tuleviku-uuringute alal teistsugune. Täpsest ennustamisest ei taha enam keegi midagi kuulda. Ennemini luuakse eri stsenaariumide ja võimalike tulevikuvisioonidega võimalusi uute arusaamade kujunemiseks. Seatakse kahtluse alla kõik arvatavad eeldused, millel meie maailm püsib, ja uuritakse, mis võib tekkida. Ühe kindla, meile teadmatu, kuid siiski ennustatava tuleviku asemele on ilmunud tulevikukimp, kus iga trajektoor kujutab endast kellegi poolt soovitud tulevikku. Iga riik, ühiskond, kultuur ja ka üksikinimene kujutavad tulevikku ette erinevalt ning tuleviku-uuringud aitavadki neid alternatiivseid võimalusi ette kujutada. Peale visioonide loomise tuleb luua ka võimalused soovitud tulevike kujundamiseks.

Infomaailma stsenaariumid

Umbes kümme aastat tagasi tahtsin ka koostada mõned stsenaariumid, lähtudes peamiselt oma erialast, nimelt pärandi säilitamisest. Stsenaariumide raamistiku idee pärines ökoloogia majanduslikke külgi uuriva professori Robert Constanza artiklist.³

Vastus küsimusele, mis mõjutab tänapäeval kõige enam kogu ühiskonda, on täiesti ilmne – selleks on tehnika. Suhtumise tehnikasse ja selle mõjudesse kultuuripärandi säilitamisel võib väga jämedalt jagada kaheks: tehniliseks optimismiks ja skeptitsismiks (vt tabel 1). Kaht maailmavaadet eristab, kas usutakse või ei usuta pidevasse tehnilisse progressi. Tehnilise optimismi korral eeldatakse, et just tehnika areng on suuteline lahendama kõik olemasolevad ja esile kerkivad probleemid. Tehnoloogia on võimeline tegema kõike, mida vaid osatakse tahta. See on tsivilisatsioonis praegu prevaleeriv maailmavaade, mis põhineb olemasolevate suundumuste ekstrapoleerimisel tulevikku. Sellest vaatepunktist pole tehnika areng mitte ainult soovitatav, vaid ka vältimatu. Tehnilise tsivilisatsiooni kriitikute arvates pärineb aga suur osa meie praegusaja probleeme just nimelt tehnika arengust. Püüd kasutada probleemide tekitajat nendesamade probleemide lahendamiseks viiks meid järjest kiirenevale allakäiguspiraalile.

Mõlemad kirjeldatud käsitlused on võimalikud, kuid me ei tea, kumb neist vastab täpsemalt maailma praegusele seisule. Kaks varianti – üks, kus optimistidel on õigus ja skeptikud eksivad, ning teine, mille korral õigus on skeptikutel ja optimistid kukuvad läbi. Kokku neli võimalikku stsenaariumi on tabelis 2.

Rääkides informatsiooni säilitamisest võib esimest stsenaariumi, mille korral lähtutakse tehnoloogilisest optimismist ning tegelik olukord vastabki sellele, nimetada poeetiliselt digitaalseks taevaks. „Meil on tekkinud lootus säilitada informatsiooni igaveseks,“ ütleb Steve Gilheani.⁴ Jutt on loomulikult digitaalsest teabest. XX sajandi sümboliks oli aatom. Aatom on aga minevik. XXI sajandi sümboliks on informatsioon kõige laiemas mõttes – meedia, tarkvara, teenused jne. Kõige taga, mida me nimetame infoühiskonnaks või küberreaalsuseks või millekski kolmandaks, peitub väga lihtne tõdemus, et maailm koosneb lisaks aatomitele ka bittidest. Uue ühiskonnakorralduse iseloomulikeks joonteks on globaalsus, tuginemine immateriaalsetele objektidele – infole, ideedele, suhetele ning läbipõimumine ja võrgustamine, mille korral kõik on kõigega seotud. Säilitamine muutub sellisel juhul digitehnoloogiaks, mis loomulikult automatiseeritakse. Klassikaline füüsiliste objektide säilitamine on üksikute friikide ja kollektsionääride eralõbu. Säilitatakse kogu informatsioon, mida tsivilisatsioon toodab, kuna teabe selekteerimine oleks liiga kulukas võrreldes automatiseeritud säilitussüsteemidega.

Väga lühidalt: selline võiks olla tehnoloogiliselt optimistlik maailm. Tehnoloogia arengusse skeptiliselt suhtujate arvates võib aga piiramatu tehnoloogiline areng viia ühiskonna väga tõsiste tagajärgedeni. Kultusliku staatuse omandanud ulmefilmi järgi võiks sellist stsenaariumi nimetada matrix’iks. Skeptikute õudusunenäod ongi teoks saanud. Loodusressursside ammendumine, kasvuhooneefekt ja ökosüsteemide hävimine on tõelus. Nii ühiskonna füüsiline kui ka sotsiaalne taristu on lagunemas. Maailma määravad suures osas hargmaised kompaniid, kes jagavad järjest vähenevaid ressursse. Protsesside väljumise korral kontrolli alt isoleerib osa inimkonnast end ülejäänutest ja loob turvalised enklaavid. Enamik rahvastikust elab suurlinnade rususid ümbritsevates slummides. Looduskeskkonna hävinemine tingib ka paljude traditsiooniliste ühiskondade lagunemise. Internet on kokku kukkunud, info koondunud üksikute gruppide kätte. Kultuuripärandi säilitamisest ei hooli keegi, esikohal on oma elu säilitamine.

Situatsioon, kus lähtutakse tehnoloogilisest skeptitsismist, aga kujunenud olukord toetab tehnilist arengut, viib otsejoones riikliku kontrolli kehtestamisele kogu arengu üle. Tehnoloogia, sealhulgas ka infotehnoloogia, kuulutatakse valitsuste ja inimeste omandiks, s.t pöördutakse reguleeritava majandusmudeli poole. Tootmine ja tehnika areng on rangelt reglementeeritud, valitsused piiravad majanduskasvu. Tagatakse säästev areng ja väärtusi jagatakse riiklikult ümber. Seda võib vabalt nimetada Hiina mudeliks. Ühelt poolt kasvab tehniline areng, teisalt suureneb selle riiklik kontroll. See, millist infot säilitatakse, sõltub suuresti riikide poliitikast. Igasugune info, sealhulgas pärand, muutub riikliku poliitika pikenduseks.

Infotoopiline stsenaarium on paljudele kindlasti hästi ahvatlev. Säästev areng on saanud maailmas juhtivaks poliitikaks. Tarbimine on vähenenud, ressursid jagatakse võrdselt nii praeguse inimpõlvkonna siseselt, praeguste ja tulevaste põlvkondade vaheliselt ning inimese ja teiste elusolendite vahel. Elu koondub suhteliselt väikestesse kogukondadesse, kus on võimalik rahuldada esmaseid vajadusi. Inimestel on rohkem vaba aega, kuna tarbimine on vähenenud. Info tootmine ja infovahetus moodustavad argielust suure osa. Areng seostatakse kultuuri ja kultuuriväärtustega ning säilitamine on ühiskonna tähtsamaid ülesandeid. Rõhutatakse kultuurilist mitmekesisust. Kultuuripärandit tähtsustatakse kogukondade identiteedi säilitamise seisukohalt. Inforessursside kasutamine ja arendamine on tasakaalustatud säilitamisega. Inimesi kultuuripärandist ei lahutata, reeglina säilitatakse seda in situ. Säilitamisel on väga selge sotsiaalne funktsioon – antud kogukonna kultuurilise identiteedi tugevdamine.

Mida nüüd, kümme aastat hiljem nendest visioonidest järeldada? Kindlasti seda, mida saab nentida enamiku selliste stsenaariumide puhul – teostunud pole neist ükski. See on ka paratamatu, kuna harilikult esitavad stsenaariumid äärmuslikke võimalusi. Paistab, et kõige enam on maailmas arenenud tehnoloogiline optimism. Kõige enam sarnasust praeguse olukorraga leidub digitaalse taeva ja valitsuste kontrolli stsenaariumidest. Ega see ilmselt paljudele meeldi. Aga mida teha? Võib-olla tuleks alustada sellest, et määratleda see, mida me tõesti tahame. Kuid selle kohta ei oska teadus küll midagi öelda.

1 Peter Saul, This Way to the Future – Journal of Futures Studies 2001, 6, 1, lk 107–120; Ziauddin Sardar (toim), Rescuing All of Our Futures: The Futures of Futures Studies. Adamantine Press London, 1999.

2 Sohail Inayatullah, Questioning the Future: Methods and Tools for Organizational and Societal Transformation. Tamkang University Tamsui, 2007.

3 Robert Constanca, Visions of alternative (unpredictable) futures and their use in policy analysis. – Conservation Ecology 2000, 4, 1. doi:10.5751/ES-00171-040105

4 Steve Gilheani, Preserving Information Forever and a Call for Emulators. – Proceedings of Digital Libraries Conference and Exhibition: The Digital Era: Implications. Singapore 1998.