Luchino Visconti mõtiskleb kusagil umbes nii: „…. vanakesed, illusioonidest vabad, sulgunud mälestustesse, uhked oma kogemustele ja kultuurile…“

Mul on kaks kolleegi-sõpra: üks on märtsikuu juubilar Heino Pedusaar ja teine kauaaegne filmioperaator Ago Ruus, kaks eri põlvkonnast meest, kes – nagu nüüd välja tuleb – ajavad üht ja sama Eesti asja. Kes veel ei tea, äsja tuli trükist Ago Ruusi uhke raamat „Vana-Wõromaa päevapiltnikud“, uskumatult põnev vanadest fotodest restaureeritud ja vanade fotograafide käest kokku korjatud materjalidega fotoalbum. Just täpselt seesama hullumeelne töö, mida Heino Pedusaar on omal alal teinud ju 60 aastat! Ma suisa näen neid koos käimas talust talusse, majast majja, Ago rohkem oma sünnikandis Kagu-Eestis.

See on võidujooks ajaga, sest sellest hetkest alates, kui inimkond usaldas oma hääle ja pildi keemiale (heliplaadid, film ja fotod), andis ta ka näpu kaduvikukuradile. Plaadid kuluvad ja purunevad, filmid põlevad ja vananevad, fotod ja fotoplaadid kaovad pööningunurkadesse ja prügikonteineritesse.

Heino on saanud jaole juba 1901. aastal salvestatud lugudele, mil lauldi ruuporisse („trehterdati“, leiab Heino mõnusa väljendi). Kõiki neid plaate tuleb poputada ja need üles turgutada, helilindile üle viia ja loota, et see kestab. Sama on teinud Ago Ruus, sest temal vaatab meile silma dr Fr. R. Kreutzwaldi abikaasa aastast 1853. Nad kumbki, ei Heino ega Ago, räägi kordagi missioonist, ja ometi see hullumeelne pühendumus seda ju on. Mõnikord on seda hüütud ka kultuurimälu päästmiseks, teinekord jälle kultuurikohustuseks sõnatud. Kuni tänapäevani, mil mäletada pole (näib nii?) enam kedagi või midagi. Heino jääb siin üksiküritajaks ja mulle ei meenu siinkohal ühtegi teist meest-naist Eesti kultuuripõllul, kes säärase töö ka lõpuni oleks viinud. Sest kirjutatud on: „Kui mingi rahvaloomingu oskus, tava või teos hävib, siis on see häving lõplik ja absoluutne nagu mammutite häving.“ Muidugi Lennart Meri.

Me ei räägi kordagi, mis see kõik maksma läheb – kolistada mööda Eestit oma autoga, et ühes metsakülas üks vana šellakist, savist ja nõest koosnev plaat hankida-laenata-osta-kopeerida. Ja seejuures on see uskumatult põnev kiirmarss „tardunud helide maailmas“, nagu hiljem Heino seda kõike ise nimetab.

Heino jätab selle isevärki uus­nostalgitsemise peatüki lihtsalt vahele, vormistab teadusliku täpsusega oma tuhanded 60 aasta jooksul mesilase usinuse ja härja rammuga kokku kantud plaadid tipptehnoloogiliselt ära ning sisuliselt kingib kogu kupatuse Eesti riigile, meile kõigile („Eesti heliplaadiantoloogia“ ja Eesti heliplaatide koondkataloog). Eesti riik pole seda tänini tähelegi pannud. Ikka on midagi tähtsamat teha. Või on Heino elutöö nii hiigelsuur, et see ei mahu ühemehetegevusena tavamõistmisse lihtsalt ära? Nagu Wiedemann või Saagpakk või Saareste? Kiretu faktina jah, emotsionaalses mõttes haaramatu.

Räägi äkki mõni vähetuntud seik oma karjääriaastatest?

Euroopa uusaasta-koostöösaade või ahelsaade Europäische Rundsendung (just Rund- ja mitte Rundfunksendung! tähenduses umbes nagu „ringsaade“) otsesaatena 3. jaanuarist anno 1937 oli nende aegade tehnotaseme seisukohalt peadpööritavalt sünkroonseks tehtud ringhäälingute teatejooks, kus olid eksakt­sed ümberlülitamised riigist riiki üle mitmekümne stuudio ja mis kulges ilma ühegi tehnoprohmakata. See juhtub olema just see arhiivioopus, mille olemasolu jälile ma kunagi oma saksa kolleegide kaudu jõudsin, et seepeale kohemaid omaenese kulu ja kirjadega Berliini sõitnuna need sealsest Reichsrundfunki arhiivist kopeerida lasta. Kahe Vana Tallinna eest, nagu selgesti mäletan, sest piiriületus kolme pudeliga väljus tollieeskirjadega lubatud piirmetest … Omaaegne ja enneolematu supersaade oli nimelt Berliinis tervikuna lakkplaatidele kriibitud ja kõik sõjapommitamised kusagil keldris kenasti üle elanud. Eestit esindasid lastekoor Riho Pätsi juhatusel ja Felix Moor. Muide, ainsana teiste riikide ees või seas anti selles saates millegipärast just Eestile kõneõigus tervelt kaheks jupiks! Mingi ime läbi säilinud saade läks niipea kui Berliinist seda hankimast tagasi olin, otseteed Eesti Raadio arhiivi ja ma ei mäleta, et oleksin seda pruukinud mõnes oma vana aja saates.

Kuidas sai Valdo Pant kinkida kunstnik Ants Viidalepale juubeliks heliplaadi tema juttudega, kui oli juba magnetofonide aeg? Oli seal sinu karvane käsi mängus?

Tõenäoliselt küll. Kui olin Eesti Raadios juba toonmeister, hakkasin õppima selleks ajaks enam-vähem pensionile saadetud pehmete heliplaatide lõikamise masinat. Paras patakas Decelithi toorikuid oli mul õnneks kasutada (mõned tühjad on veel praegugi mul mälestusena ammustest aegadest olemas) ja ma siis seal katsetasin öösiti. Sain üsna osavaks lõikemeistriks – see on omamoodi teadus. Arvasin siis ja arvan praegugi, et mehaaniline salvestis säilib kauemini kui magnetiline (praeguste DVDde saatus!). Pealegi neil aegadel polnud linti väga käes ja nii tegin salamisi Decelithi-koopiaid Eesti Raadio fondisalvestistest üsna mitmele muusikule jt tegelastele koduseks arhiveerimiseks. Küllap ka Valdo Pandile. Efekt missugune!

Räägi ka üht lugu 1999. aastast, mida sa pole tänaseni pidanud tarvilikuks laiemalt meenutada.

Olin siis parajasti maha saanud oma „Heliplaadikataloogiga 1901–1939“, digitaalse kartoteegiga, mis kirjeldab igat üleüldse ja kunas tahes plaadistatud eesti muusika / interpreediga plaati vähemalt 10, sageli 30 (otsisüsteemis kasutatava-tuvastatava) parameetri alusel.

Kinkisin selle oopuse ühe eksemplari Viini Fonoarhiivile, vanimale maailmas, mis just siis kehitas ennast oma sajanda juubeli pidamiseks – ilmatu suure teaduskonverentsi näol. Mulle saabus toona täisametlik kutse esineda viinlaste juubeli-plenaarassambleel oma töid, eesti arhiivsalvestisi, tutvustava ettekandega.

Tolleks pidulikuks sündmuseks oli kavandatud üle fonomaailma kokku üldse neli ettekannet, nendest kolm nimekatelt professoritelt ja ülikuulsatelt restauraator-helirežissööridelt – ja üht nendest oodati minult.

Läksin tolle viinlaste ametliku kirja-kutsega toonase kultuuriministeeriumi mingi poolmadalamat sorti arhiivindusametniku jutule (nime ei mäleta; kõrgemale redelipulgale mind paraku ei lubatud!) ja sain külmutuskapitoonis vastuseks, et minusuguste tühiste etturite läkitamine riigi toel kuhugi Viini [kus säherdune linn üldse asub?] pole mõeldav.

Minul oli targu ette valmistatud ja pähe õpitud korralik saksakeelne ettekanne. Saksa keel oli mu lapsepõlve teine keel.

Viinis käis kroonu kulu ja kirjadega keegi teine Eesti Raadiost.

—

Häda on selles, et me laseme need probleemid endale liiga lähedale. Nad tapavad tervist ja räägivad kogu aeg võlatundest või ehk peenemalt – kultuurikohustusest? Ja siis, kui sulle paisa­takse näkku, et Pedusaar ajab mingit oma asja …

Otsekui minu siinse mõttejooksu lõpetamiseks kirjutan Hurda eluloo-raamatust välja pateetilisevõitu, seda küll, aga jumala õige sententsi: „ …ta püüdis kindlustada rahva kultuurimälu väravate riivisid, et hävitus ta eluhoonesse ei pääseks.“

Ohtralt tervist juubilarile!