U: vana-aasta uue muusika kontsert veebruaris 28. II Kanuti gildi saalis. Ansambel U: (Tarmo Johannes, Helena Tuuling, Vambola Krigul, Taavi Kerikmäe, Merje Roomere, Levi-Danel Mägila). Kavas Peter Ablingeri, Alison Knowlesi, James Tenney, Thierry de Mey, Dick Higginsi ja Alvin Lucieri teos.

Just niisuguse hüüatusega juhatab kuulaja saali kavateksti esimene lause. Kavalehel on muuhulgas kirjas, et rühmituse Fluxus liikmed hõiskaksid, kui sel kontserdil ette kantud teoseid ei peetaks muusikaks (hurraa, meie mõju on kestnud enam kui pool sajandit!).

Kuigi rühmitusele oli tähtis publikut raputada ja sundida esitama uusi küsimusi (mis on kunst?, mis on muusika?) ning kavalehe tekst mõjus provokatiivselt, ei ajanud sel kontserdil nähtu ja kuuldu mind kordagi segadusse. Ilmselt on asi selles, et meie kultuuri­ruumis suhtutakse analoogsetesse, šokeerivatesse kunstivormidesse juba pikka aega võrdlemisi stabiilselt. Kanuti gildi saalis ja teistes etendusasutustes on meid žanripiire ületavate etteastetega kostitatud pidevalt ning enam ei ole sugugi lihtne panna publikut kulmu kergitama. Usun, et see on ainult hea.

Teiseks, ansambel U: liikmed esitasid kõiki sooloteoseid nii, nagu oleks nende sisu täiesti enesestmõistetav ja tava­pärane. Näis, nagu ei lähene nad teosele kui võõrkehale, vaid üritavad selle olemusest aimu saada nii nagu näitekunstis: oma „tegelasele“ ehitatakse taustsüsteem, unistused ja kasvukeskkond oma rõõmude ja traumadega. Kontsert ei pulbitsenud otsingutest, vaid oli ajalooline vaatlus eri kümnenditel loodud kontseptuaalsetest teostest. Unenäolised sooloesitused mõjusid nii, nagu oleks laval toimuv harilik toiming, hommikune rutiinne hambapesu. Seega tundsin end saalis nagu kodus ja keegi ei pidanudki seda eraldi paluma. Võib-olla on asi selles, et olen end harjutanud kultuuriüritusele minnes eeldused ja definitsioonid ukse taha jätma – või enam ei mäletagi neid.

Kuigi kontserdil esitati teoseid, milles muusikat harjumuspärasel moel ei ole, kuna rõhuasetus on hoopis muul, näiteks füüsilisel teatril, oli iga soolonumber laetud just muusikast. Igaühes oli rütm, muusikaline dramaturgia ning esitaja varasemal kunstnikupraktikal põhinev narratiiv.

Vahetult enne kontserti meenus mulle Henri Hüti ja Algorütmide 2020. aasta lõpu lavastus „Cathexis“, kus eesmärgistatult lahustati publiku meeli. Proovisin selle omapärase kogemuse najal kuulata ja vaadata ka ansambel U:-d, võtta oma meeltesse filtrita vastu kõik pakutav. Arvestades esitajate huvisid ja süvenemisvõimet ei saa nad esitada midagi, mida võiks hinnata kunstiväärtusetuks või sisutuks. Põhimõtteliselt on sisu ka kuulaja enda teha: kõike võib leida kõikjalt, niisamuti huvitavaid vastuseid selle kohta, kuidas nähtused omavahel suhestuvad ja mida soovime seostada. Ehk on nende teoste autorid soovinud teha publikule mõistatuselaadse mängu: mis on meile üleüldse tähenduslik; kas kuulajana lähtume määratlevatest dogmadest, mis on muusika ja mis ei ole; või suudame muusikat tunnetada ka seal, kus see on suisa välistatud?

Millegi (muusika) tegemata jätmine on ka tegu, hoiaku võtmine. Mitteolemine on olemise vastand, binaarkood. Muusika või millegi muu puudumisest sai minu meelest selle kontserdi kandev idee, sest laias laastus tegeleti kõikides teostes millegi puudumisega. Võib-olla.

Klarnetist Helena Tuuling esitas Peter Ablingeri teose „Das Wirkliche als Vorgestelltes“ ehk „Tõeline kui kujutletav“ (2012). Tema eesmärk oli deklameerida publikule kuuldamatut teksti, mida kattis valge müra. Ta kõneles kui tubli pioneer, kelle tunnistusel ilutsevad arutu tuupimise hinnaga saavutatud viied. Ta ei teinud oma häält summutavast mürast väljagi ega püüdnud midagi muuta. Konflikt oli ääretult mõjus: entusiasm oma tekst lõpuni lugeda ei olnud veel vaibunud, ometi oli ta juba alla andnud, sest ei üritanudki mürast üle rääkida. Tal ei olnud kuulajat, kes oleks teda mõistnud. Tema sõnum läks kaotsi, aga see teda ei huvitanudki.

Levi-Danel Mägila tegi seekord rolli näitlejana, mitte tšellistina. Tema esitatud Alison Knowlesi „Wounded Furniture“ ehk „Haavatud mööbel“ (1965) on nähtutest ehk üks mõjusamaid teoseid. Mägila oli kui empaatiavõimeta psühhopaat, kel pole austust ümbritseva vastu ega kainet mõistust. Tema lavapartner oli tool, mida ta esialgu asus täiesti kiretult lõhkuma: esmalt kiskus maha pealiskanga, rebis küljest jalad ja peksis sisse laia vineerplaadi, millel istutakse. Hoogu juurde saades moondus kiskjaks, haaras appi akutrelli ja mõrvas südametult vana süüta tooli. Kuid kalkus ei jäänud püsima, kurjategijas tärkas kaastunne ning ta hakkas tooli kleeplindi ja marlisidemega parandama.

Mägila etteastele järgnes midagi suurepäraselt kontrastset. Võimalik, et võrdlus on kohatu, kuid kontserdi ülesehitus meenutas 2018. aastal linastunud lühidokumentaalfilmide kogumikku „Juured“. Nagu kõnealune kontsert, koosneb ka see komplekt kuuest ühikust. Lühifilmidest teine – Aljona Suržikova käe all valminud kirjeldamatu „Oodates imet“ (vastsündinu suri vanemate käte vahel) – vastandus sellele järgneva justkui lohutusena mõeldud Kersti Uibo meditatiivse „Emakivi“ laiade ja voogavate looduskaadritega.

Pärast tooliga sooritatud kuritööd ja sellele järgnenud kahetsust tuli lavale Vambola Krigul, tema ees oli gong, käes nuiapaar ning kavas plaan esitada James Tenney teos „Having Never Written a Note for Percussion“ ehk „Olemata kunagi kirjutanud löökpillidele nootigi“ (1971). Krigul alustas nuiadega gongi löömist olematult dünaamikanivoolt ning kasvatas kõlapiiska järjekindlalt kõrvulukustava valjuseni, seejärel vaibus burdoonheli sama aeglaselt. See oli liikumine peaaegu eimillestki, väikseimast helist teise äärmusse ja tagasi. Muutused olid vaevumärgatavad ning toimisid enne kontserdi järgnevat osa vajaliku puhastustulena.

Järgmine etteaste oli suisa lõbus: dirigendirollis astus publiku ette viiuldaja Merje Roomere. Thierry de Mey „Silence Must Be!“ ehk „Vaikus olgu!“ soolodirigendile (2002) oli elegantne tantsuetendus, mida etendati vaid käte abil. Kuna saalis valitses vaikus, püüdsin mõne minuti järel ise helisid ette kujutada, kuid äkitselt ei olnud see enam tarvilik. Roomere dirigeerimisega liitus Krigul löökpillidel (kõlapulgad?) ning lisandunud heli mõjus kui uus dimensioon, kuna olin vaikusega juba harjunud.

Dick Higginsi „Danger Music No. 17“ ehk „Ohumuusika nr 17“ (1962) mõjus Tarmo Johannese esituses teatraalse talisuplusena. Valgus kadus ning pilkases pimeduses kajasid ruumis vaid appikarjed, mis ringmodulaatori efektiga muutusid aina psühhedeelsemaks.

Kontserdi epiloogiks oli kavandatud Alvin Lucieri „Lullaby“ ehk „Hällilaul“ (1980): Taavi Kerikmäe kehastus lapsele hällilaulu esitavaks koletislikuks luupainajaks. Laps – päris laps – istus toolil täiesti liikumatult, käes nukk. Hirmuäratava poolsosinaga esitatud hällilaul oli nagu algeline õudusfilm, mis juhatab välja talvisest minikontserdihooajast.

Kuigi selle kuueosalise õhtu iga pilt oli väga erinäoline, ühendas neid sisu poolest teatavat laadi leppimine ebamugavustundega ja ainult näiline soov midagi teisiti teha. Kerikmäe tegelaskuju pidi olema teadlik, et niisugune õõvastav unelaul teeb ärksamaks, ohutunne ei luba uinuda. Johannese tegelaskuju pidi saama šokist üle ja mõistma, et kui juba tükk aega karjuda ja keegi ikka ei kuule, siis tuleb energia suunata millelegi mõistlikumale, näiteks ohuga võitlemisele. Mööblilõhkuja parandab tooli, kuid näeb, et see ei saa enam kunagi täita oma funktsiooni, sest kleeplindiga puitu kokku liita on jabur. Esitustes puudus soov probleem lahendada, kuid just see vaimustaski. Need olid väikesed tuumakad olustikudraamad, mis kanti ette muljetavaldava veenvuse ja näitlejameister­likkusega.