Tartu identiteet on omajagu vastuoluline: rahvasuu nimetab seda väikeseks puust linnaks ja kalurikülaks, aga ka Emajõe Ateenaks ja muusade linnaks. Üks võimalus neid vastandlikke määratlusi kokku sobitada on liigitada need eri sfääre kirjeldavateks ning öelda näiteks, et kaks esimest kõnelevad Tartu looduslähedusest, viimased kaks Tartu kultuuri- ja kunstilembusest. Heal lapsel on teatavasti mitu nime ning Tartul jagub neid kamaluga. On ju Tartu veel ka (Ema)jõelinn, ülikoolilinn, heade mõtete linn, Taaralinn, nooruse linn ja Eesti vaimupealinn. Lühidalt öeldes on Tartul ühe linna kohta lausa skisofreeniliselt palju määratlusi ja nimetusi.
Nii-öelda Tartu vaimust on kujunenud laiem kultuurisümbol, mille (ära)kasutamist võib kohata juba õite kummastavas kontekstis. Näiteks Tasku kaubanduskeskuse kodulehel räppari esinejanimes Tartuvaim × Postiljon1 või Vikipeedia artiklis. Pole sugugi selge, mida selle vaimu all täpselt silmas peetakse, sest siingi on lähenemisi mitu. Tartu vaimu mõiste kujunes välja 1930. aastatel, mil autoritaarse Konstantin Pätsiga vastasseisu sattunud Jaan Tõnissoni selja taha koondus demokraatlikult meelestatud opositsiooniline Tartu vaimu kandev vaimueliit (samast perioodist pärineb ka kalambuur „Tallinn on pealinn, aga Tartu peaga linn“).2 Selle kõrval on ka n-ö personifitseeritud perspektiiv, mille tuules on Tartu vaimule konkreetseid kehastajaid otsitud, näiteks Maia Tammjärve Müürilehe artikkel „Gurud, veidrikud või elukunstnikud – Tartu vaimu seitse palet“3 või ERRi 2005. ja 2006. aasta persoonilugude saatesari „Tartu vaim“. Kolmanda võimalusena võib tuua Valdur Mikita määratluse, kes kirjutab, et „laiemalt tähistab Tartu vaim kogu seda salapärast ja veidi müstilist hingust, mille on linnale loonud Tartu ülikooli ümber koondunud õppejõudude ja üliõpilaste aura.“4
Segaduse külvamine
Ometi on igal pool iselaadse atmosfääri näol kohal vaim, mis paigale tunnetuslikus plaanis tooni annab ning mida tuntakse arhitektuuridiskursuses ladinakeelse nimetusega genius loci. Selle olemuse on avanud Norra arhitekt ja arhitektuuriteoreetik Christian Norberg-Schulz (1926–2000) 1980. aastal ilmunud monograafias „Genius loci. Fenomenoloogilise arhitektuuri poole“ („Genius Loci: Towards a Phenomenology of Architecture“). Genius loci mõiste on pärit Antiik-Rooma mütoloogiast, kus see tähendas paiga kaitsevaimu. Genius ehk kaitsevaim võis olla nii kodanikel, linnadel kui ka riikidel.
Norberg-Schulz on võtnud oma teoses eraldi vaatluse alla looduslike, aga ka inimese loodud kohtade iseloomu ning pakkunud välja kolm arhetüüpset kohavaimu tüüpi: romantilise, kosmilise ja klassikalise. Need arhetüüpsed esinemiskujud ilmnevad tegelikkuses pigem variatsioonide ja kombinatsioonidena. Kõige üldisemal tasandil määrab kohavaimu tüübi maa ja taeva, mis tahes paiga baaselementide vertikaalse ja horisontaalse telje tunnetuslik suhe. Üks neist kahest võib seejuures paiga puhul tunnetuslikult domineerida.
Romantilist maastikku iseloomustavad paljud korraga tajutavad looduslikud jõud. Eripalgeliste jõudude tajumist iseloomustab ka sellise maastikuga seotud mütoloogia: seal elavad trollid, haldjad, päkapikud, gnoomid jt maalähedased tegelased. Romantiline maastik on reljeefne, rikkaliku taimkatte ja mikrostruktuuriga, mistõttu domineerib maa sellises maastiku tunnetuses taeva üle. Taevas maastiku kohal on tavaliselt ainult osaliselt nähtav, kuivõrd maastiku reljeef ja puude võrad varjavad selle. Õhk sellises maastikus on samuti muutlik: kargest värskusest uduse rõskuseni. Romantiliste maastike läheduses on kusagil ka vesi, mis lisab dünaamikat. Romantilise maastiku näitena toob Norberg-Schulz põhjamaised maastikud. Romantilist arhitektuuri iseloomustab mitmekülgsus ja variatiivsus, samuti tugev atmosfäärilisus, maastik tundub fantastilise või müstilisena, aga ka intiimse ja idüllilisena. Romantilisel arhitektuuril on elav ja dünaamiline karakter, mis püüdleb väljenduslikkuse poole. Vormiliselt jäljendab see pigem kasvamist kui organiseeritust, sarnaneb selles suhtes rohkem loodusega. Ruum on struktureeritud ennemini topograafia kui geomeetria alusel. Iseloomulikud on ebaregulaarsed sopistused ja üllatuslikud piirid.
Kosmiline maastik on romantilise maastiku vastand. Kosmilises maastikus on looduse komplekssus taandatud lihtsatele fenomenidele, mille muutuvus on korrapärane.
Selline keskkond manifesteerib justkui igavest, kõikehõlmavat ja muutumatut n-ö kosmilist korda, mida domineerib taevas. Sellises maastikus ei koge inimene looduse lõputuid jõude, vaid pigem mingit absoluutset kosmilist korrapära. Ka monoteistlikud usundid on pärit kosmilist tüüpi maastike elanikelt. Kosmilise maastiku arhetüübi näiteks toob Norberg-Schulz Lähis-Ida kõrbed. Kosmiline arhitektuur taotleb ühetaolist ja absoluutset süsteemi, jätab loogilise ja abstraktse mulje. Seda ei iseloomustata fantastilise ega idüllilisena, vaid tajutakse pigem kui staatilist peidetud korra manifesti. Tavaliselt on see orienteeritud vajalikkusele, mitte ekspressiivsusele. Vormiliselt on selline maastik pigemini ühetaoline, süsteemne ja isotroopne.
Klassikaline maastik jääb romantilise ja kosmilise vahepeale: see pole rikkalikult mitmekülgne ega ka kõikehõlmavalt ühetaoline. Tunnetuslikult on see pigem üksteisest eristuvate elementide tähenduslik kompositsioon. Klassikalises maastikus on inimene keskkonnale justkui võrdne partner, sellest jutustab ka mütoloogia. Näiteks on siinkohal Kreeka maastikud ning antiikmütoloogia, kus jumalad elavad Olümpose mäel maa ja taeva vahel. Klassikaline arhitektuur pole staatiline ega dünaamiline, vaid midagi vahepealset, mida tajutakse kui kindla iseloomuga konkreetset ja eristuvat olemist. Ruum on organiseeritud topoloogilise ja geomeetrilise mõõtme kombinatsioonina. Üksikud majad võivad olla väga geomeetriliselt, majade rühmad pigem topoloogiat jälgivalt. Klassikalise arhitektuuri puhul ei kerki esile üldine dominant, vaid sellist ruumi iseloomustavad pigem eriilmeliste kohtade rühmad. Klassikaline arhitektuur on plastilise loomuga: igal selle osal on oma identiteet, kokku moodustub siiski mingi iseloomulik ühtsus.
Inimeste ümber kujundatud paikade arhitektuur kasvab loomulikul moel välja paiga looduslikust struktuurist ning ideaaljuhul harmoneerub sellega. Nagu märgib Norberg-Schulz: „Inimese loodud kohad visualiseerivad, täiendavad ja sümboliseerivad inimese arusaama oma keskkonnast. Lisaks sellele koondavad need hulganisti tähendusi. Linna genius loci peaks seega olema kompromiss loodusliku paiga vaimuga, et sel oleks juured, kuid väljendama ka üldist huvi, mille juured võivad olla mujal ning mis on rakenduse leidnud sümboolsel eesmärgil.“
Segaduse lõikamine
Tulen tagasi Tartu juurde. Eelneva valguses võib küsida, milline on Tartu (koha)vaim ehk genius loci fenomenoloogilisest arhitektuuriteoreetilisest vaatenurgast? Alustada tuleks koha looduse iseloomust, sest ideaaljuhul põhineb sellel ka arhitektuur.
Üldiselt võib Tartu maastiku vaimu kirjeldada Norberg-Schulzi mõttes romantilisena. Pinnas on reljeefne ja vaheldusrikas, seda katab küllaltki rikas elustik ning ka voolav vesi on pidevalt kohal. Aastaaegade vaheldumise tõttu on loodus veelgi dünaamilisem. Kõik see kokku annab Tartu loodusele idüllilise iseloomu. Malle Salupere kirjutab: „Aeglaselt läbi linna voolav Emajõgi annab sellele kordumatult romantilise võlu, nagu ka linna keskel kõrguval Toomemäel haljendav park.“5 Emajõgi ja Toomemägi on aga vähemalt kirjanduses koos ülikooliga Tartu sümbolid.6 Tänu parkidele näeb südalinn mõnest kirikutormist vaadatuna paras mets välja ning võib öelda, et Tartu romantiline looduslik paigavaim on endiselt tugev. Teisisõnu, Tartu areng pole tunnetuslikult (vähemalt veel) loodusest üle sõitnud.
Kui liikuda Tartu loodusliku paigavaimu juurest arhitektuuri juurde, läheb pilt õige mitmekesiseks ja semiootiliselt mitmekeelseks. Tartu kesklinnas ning Toomemäe hoonestuses domineerib koos ülikooli hoonetega klassitsistlik stiil, seega on esindatud ka Norberg-Schulzi mõttes klassikaline vaim. Kui kesklinnast vaid kümme minutit loode suunas jalutada, jõuame Supilinna, mis on romantilise arhitektuuri musternäide: suurte sopiliste aedade ja väikeste viltuste puumajade aguliromantika on kõike muud kui klassitsistlik. Tartu arhitektuuri mitmekesisus sellega veel ei piirdu. Tartu nii pindalalt kui ka elanike arvult kõige suurem linnaosa Annelinn räägib hoopis kolmandat arhitektuurikeelt. Norberg-Schulzi järgi on tegemist kosmilise arhitektuuriga, kuivõrd seda iseloomustavad ranged geomeetrilised vormid ja loogiline ülesehitus. Majade vahel olles on aga tunne, nagu oleks labürinti eksinud. Annelinn proovib manifesteerida totaalset korda ja on projekteeritud abstraktset ja utoopilist nõukogude inimest silmas pidades. Kuivõrd on see eestlastele psühholoogiliselt kõige võõram (muidugi ka ajaloolistel põhjustel vastunäidustatud), näitab seegi, et Annelinna Tartu identiteediloomesse enamasti ei kaasata.
Segaduse salve sokutamine
Eelöeldust nähtub, et kuigi Tartu looduse paigavaim on romantilist tüüpi ning mõned Tartu linnaosad kannavad eeskätt just seda vaimu, on sellele XIX sajandil lisandunud arhitektuuri tugev klassikaline vaim ning XX sajandil mõningane kosmiline vaim. Ometi on Tartu mitu erinevat arhitektuurikeelt üsna edukalt integreerinud ning sõbralikku koeksistentsi sobitanud. Ennekõike kehtib see romantilise ja klassikalise vaimu kohta, sest Annelinna kosmiline vaim on jäänud ja ilmselt jääbki Tartule veidi võõraks ja kaugeks.
Tartu on mitmeski mõttes olnud sajandeid kultuuride ja keelte ristumiskoht. Linna eripäraks on Salupere sõnul „paljukeelsus, piirasend: ühest küljest vastuvõtlik „võõra“, teisest küljest nostalgiline ja mütologiseeriv „oma“ suhtes, kahekordse identiteediga“.7 Sama on täheldanud Mikita, kes kirjutab, et „Tartu kultuurielu on sajandite jooksul rikastanud see, et kaubateede ristumiskoha ja kuulsa ülikooli tõttu on linna vaimuelu alati sündinud eri kultuuride kokkupuutepunktis“.8
Selle kirjutisega õnnestus mul loodetavasti osutada sellele, et Tartu vaimule saab genius loci mõiste toel veel vinti peale keerata ja et selle skisofreenilisus ilmneb peale kõige muu ka fenomenoloogilisel arhitektuuriteoreetilisel tasandil. Vastuolulisus võib aga ehk just viljakuse võti olla, sest ühetaolisusest teatavasti kuigi tihti midagi hääd ja uut ei sünni. Seejuures tasub ehk kõrva taha panna, et kui Norberg-Schulzil on õigus, siis harmoneerub Tartu kõige enam romantilise karakteriga ning linna arendamine just selles suunas (või hoopis säilitamine, näiteks parkide hoidmine) on Tartule ja linlastele ilmselt kõige vastuvõetavam.
1 Vaata nt https://www.youtube.com/channel/UCxL2VIjVtFzKad3E5Li1yZg
2 Malle Salupere, Tuhandeaastane Tartu. Nooruse ja heade mõtete linn. Vanemuise Seltsi Kirjastus, 2011, lk 34–35–.
3 Maia Tammjärv, Gurud, veidrikud või elukunstnikud – Tartu vaimu seitse palet. – Müürileht 28. II 2018. https://www.muurileht.ee/gurud-veidrikud-voi-elukunstnikud-tartu-vaimu-seitse-palet/
4 Valdur Mikita, Tartu tähestik ehk Tarto maine ja taevane trükis. Tartu Linnavalitsus, 2017, lk 56..
5 Malle Salupere, Tuhandeaastane Tartu, Lk 6.
6 Mart Velsker, Ene-Reet Soovik, Cities within a second city: the case of literary Tartu. Rmt: Literary Second Cities. Palgrave Macmillan, Cham, 2017.
7 Malle Salupere, Kultuuriloolisi vaatlusi Tartu teljel. Ilmamaa, 2012, lk 142.
8 Valdur Mikita, Tartu tähestik, lk 56.