Faas – arenemisaste, esinemisjärk, elutsükkel, vaatepunkt, sünkroonse toimingu seisund. Faas – teatud välimus või seisund regulaarselt korduvas muutuste tsüklis, nt kuufaas. Faas – homogeenne, aine füüsiliselt omapärane osa mittehomogeenses süsteemis, nt H2O kolm faasi: jää, vesi, veeaur.
Alguses on pimedus, on vaikus. Valgusruut, siis teine. Nagu valgustatud aknad pimedas öös. Et kaduda saabuva valguse käes.
Siis on mäng. Rõõm olemisest, maailma tunnetamisest, oma jälgede tekitamisest. Teatud punkti jääb maha jälg, muusikaline või tekstiline fraas, mis uuesti ilmub, kui keegi jõuab samasse punkti. Isegi kui me lahkume, jäävad meist maha sõnad, teod ja isegi midagi olekust ning tunnetest, mõjutades neid, kes tulevad hiljem. On kohtumised, algul kahe, siis nelja tantsija vahel. Kokkupuuted. Silmside. Kehaside. Nõjatumised. Tasakaalumängud – kes keda? Vastastikune luuramine, sööst, laskumine – maha või partneri kätele. Lahkuminek selleks, et jälle kokku saada. Nõtke, kerge, lustakas mäng. Ja valgus, päev, võib-olla päikegi.
Kuni tuleb teistsugune rütm. Metropolirütm. Kiire ja äge, kaasakiskuv ja põnev. Ilus. Ärgitav. Korduv. Viiul pillimehe käes toob meeletu pingega kuuldavale üht ja sama fraasi – see on kui saatana viiul, mille küljest käsi lahti ei saa ning mis sunnib ikka ja jälle, üha uuesti ja uuesti sama fraasi mängima, peatumata, hinge tõmbamata.
Oleks nagu valge ja ei ole ka. Valgus on teine, mitte loomulik (tegelikult on muidugi kogu etendus kunstliku valgusega, aga mällu jäädvustub muu – mulje), isegi kui see imiteerib looduslikku. Kaks noorukit panevad kõrvaklapid pähe ja vaatavad arvutiekraani (mida meie ei näe) ja hakkavad siis liikuma – ilmselt jäljendades tegelast ekraanil. Nende liigutused on sarnased, rütm vallutab nad, higi voolab, keha nõksub. Kuigi kõrvuti, kuigi ühetaolises rütmis (mis peaks neid siduma), puudub neil omavaheline side. Ja kuigi nende hoiakus on teatud võistluslik element – kumb jäljendab toda meile nähtamatut ekraanilolijat intensiivsemalt ja täpsemalt, kes jaksab kauem –, on mõlemad kõrvaklappide kaudu loonud omale suletud ruumi. Kõrvaklapid lahutavad meid ümbrusest, olgu siis kunstlikku vaikust või vastupidi, muust keskkonnast erinevat helitausta luues. Võib luua enda ümber teistsuguse maailma, milles elame üksi, iseendaga. Võib ju põgusalt inimestega kokku puutuda, isegi nendega rääkida, aga puudub kontakt, puudub suhe.
Kolm naist, kes meeste tegemist on kõrvalt jälginud, ei suuda end enam tagasi hoida. Ka nemad hakkavad liikuma, ükshaaval, kuigi nad ei lülita end ümbrusest täiesti välja. Nende liigutustes on pisut nõksulist masinlikkust, ebainimlikku rütmi, saatana viiuli hullutavat intensiivsust. Ka neil pole omavahel kontakti, igaüks rabeleb oma mullis, oma kehaulatuse piires. Lava on rahvast täis, kuid puudub kollektiiv, igaüks on omaette, üksi. Tegelaste liigutused ja liikumisjadad on sarnased (ütleks, et ühesugused, aga individuaalse keha eripära ei võimalda olla täielikult ühetaoline), ei ole selles koosolemise ja -tegemise üksteist toetavat sünergiat. See on kütkestav, hullutav ja hävitav energia, millest jääb maha kaos.
Hingetõmbepaus on ootamatu ja rabav. Kuratliku paine asemel on meloodiline, õrn, ilus helidevoog. Helisev vaikus. Hämardub. Rähklevad kehad on hajunud, vaid üks üritab endasse hingata loodusliku elu hingust.
Selle protsessi katkestab naasev hullutav rütm, närviline viiulite saagimine, üha korduvad fraasid. Taas on ruum täis omaette ja siiski koos, ühes rütmis töötavaid kehasid, mis jätkavad sealt, kuhu pooleli jäid. Ilusasti, viimistletult, täis katkematut pinget, lootusetult. Kuni kukub kokku. Üks faas saab läbi.
Vaikus. Pimedus.
Head tantsuetendust on raske kirjeldada. Mitte üksnes seetõttu, et head koreograafiat on võimatu sõnadesse valada; see ei seisne üksnes liigutustes, nende sidumises ja sisemises loogikas, vaid kõiges selles, mis jääb liigutuste ümber ja vahele. Halva koreograafiaga on lihtne: liikumisjadasid osadeks lõhkudes on võimalik liigutusi nimetada ning nende järjestust kirjeldada – sellega asi piirdubki, kõik saab nõnda öeldud. Aga heast (tantsu)etendusest jääb midagi enamat. Mulje. Kogemus. Kehaline, mitte ideeline, sõnastamatu, nagu Fine 5 tantsuteatri „Faasides” pakutud jälg, nähtamatu, aga ometi edasist mõjutav. Keha mäletab, isegi kui mõtted näivad unustavat.
„Faasid” mõjub, jätab jälje. Kehasse. Kõrvadesse. Mõjub ühelt poolt kui järjekordne oluline teetähis Fine 5-e loomingus, mis tantsuteatri 15 tegevusaasta jooksul on pidevas muutumises ja teisenemises. Muutumatuks on ehk jäänud vaid üks – see on keskendatud liikumisele ja kehale; mõtete ning ideede väljendamisele ja edastamisele korporaalsete ning kineetiliste vahenditega. Teiste meediumide kaasamine, alates muusikast ja lõpetades keeruliste installatsioonide, videoprojektsioonide või interaktiivsete lahendustega, vaid täiendab ning toetab keha ja liikumist. Isegi teatav liikumise kooliline alus, Limóni treeningsüsteem (nüüdseks küll rikastatud Nikolais’ ajakasutuse ning nüüdistantsu vabastustega) on ligilähedane sellele, millega trupp aastaid tagasi alustas. Rõhutan – lähedane, kuid mitte sama.
Teiselt poolt mõjub „Faasid” metropoolse elu kvintessentsina. Selles teoses on suurlinna vaibumatu, katkematu, pingeline elurütm, ahvatlev ja ahistav intensiivsus, tingituna juba Steve Reichi muusikast. Kuid Fine 5 ei illustreeri (pole kunagi illustreerinud) muusikat, vaid pakub sellele oma, kehalise tõlgenduse. Oleks vale kinnitada, et „Faasid” mulle meeldib, „meeldimisega” pole siin mingit pistmist, sest mu keha tahtis nende helide ja liikumiste eest pärast esimest mängulist, interaktiivset osa põgeneda, jalad läksid rahutuks, aga see lavastus mõjub ja haarab kaasa, pakub kogemuse. Kurb on see, et meie projektipõhises tantsuteatris võib „Faaside” etenduste arv piirdudagi kolmega, sest elava muusika ja keerulise tehnikaga tantsulavastust on kulukas ette kanda. Jääb vaid loota, et seegi on vaid faas, mis ühel hetkel saab minevikuks, tehes ruumi millelegi stabiilsemale: helisevale vaikusele painajaliku, pidevalt tagant piitsutava rütmi asemel.