Maalid räägivad lihtsat keelt, nagu Toomiku puhul tavaline. Ent lihtsusel ja lihtsusel on vahe: Toomik esindab sellist lihtsust, mis kõnetab vaid olulist ja jõuab asja tuumani. Toomiku lihtsus pole saavutatud suure struktuuri analüütilise redutseerimise või taandamisega, nagu seda on olnud Marko Mäetamme lihtsus. Toomiku puhul võib pigem tsiteerida Raoul Kurvitza kunagi öeldut, mis on omakorda kellegi tsitaat: „Ma usun, kui mu keha usub”.
Mõned maalid on otseselt autoportreelised ja teades, et Toomiku kunstitegemise viis baseerub isiklikul kehalisel kogemusel (samuti on sellele rajatud osa tema õpetamismetoodikast kunstiakadeemias), võib kujutleda mitmete maalide asemele kas foto või video. Näiteks rongiteemalises kahes töös. Otsaseina paigutatud silmapiirini ulatuva perspektiivvaatega „Kuulates rongi” loob esmapilgul õõvastava kontrasti alasti keha ja rööbaste vahel, vaataja aju hakkab automaatselt konstrueerima ebamääraseid ohustsenaariume. Kunstnik aga käitub sel maalil kui ürginimene džunglis, ainult et ta on sattunud keset XXI sajandi tehnoloogiat. Ta kuulab maad, kõrv vastu rööpaid, et saada informatsiooni tuleviku kohta. Tema kehakeel tundub provotseeriv. Vasak maalipool on looduse ja parem tehislikkuse päralt. „Perroonil” seisab rongi ootaja Haapsalu perrooni serval ja katsub habrast tasakaalu hoida. Mäng mõttega „mis siis, kui” – lapsepõlves läbi elatud närvikõdi.
Rongi-maalides, kus rong ju tegelikult puudub, on tajutav ka temperatuuride erinevus: inimkeha temperatuur 36,7 kraadi versus jäiselt külm kaasaegne tehnoloogia, mis on loodud inimest teenima, ent võib ta hoopis hävitada. Toomik, keda me ju teame eelkõige „looduslikkuse” ja „loomulikkuse” eestkõnelejana, esitab oma arvamuse tehnoloogiast. Ta integreerib selle oma loomingusse, jäädes pintslitöös endiselt looduslikkuse” ja „loomulikkuse” eestkõnelejaks.
Ühesõnaga, kunstniku pilk uitab seekord tavatult tihti väliskeskkonnal, mis on tema senise loomingu taustal – seal domineerib tema enda keha ja sisemaailm, lähem sõpruskond ja kummastavad inimesed – võõras ja millega ta nüüd on suhestunud. Ilmselt see on see, mis tundub näitusel esmapilgul ebatoomiklik. Kolmest prügimäe maalist kaks on vastuoluliselt rõõmsa koloriidiga („Vaikelu pudeliga”, „Šanghai vaikelu”), kolmandat vaadates võib tunda bensiini lõhna („Vaikelu rehvidega”).
Olen loengutes rääkinud, et Duchamp lõi XX sajandi algul oma „Fontääniga” sajandi ikooni, ennustades ette kapitalistlikus ühiskonnakorras tarbimise vastandprotsesside (jäätmete, väljaheidete) akumuleerimist nii üksikisiku kui ka ühiskonna tasandil. Nii et kui varem lõid kunstnikud igaüks oma Madonna, siis XX sajandil loob igaüks juba oma versiooni „Fontäänist”. Mõnetise nõutusega seisangi nüüd Toomiku prügimaalide ees ja mõtlen sellele XX (nüüd juba XXI) sajandi kunstniku imperatiivile. Ent seos tekib ka tema kuulsaks sõimatud noorusaja installatsiooniga „Menüüd”, ritta seatud purkidega, millel oli 1992. aasta postnõukogude Eestis küll kõige väiksem seos kapitalismiga.
Niisiis tunduvad Toomiku loomingusse olevat jõudnud nähtused, mis sinna varem ei kuulunud. Näitus paistab olevat publikule oluline, vähemalt galeriis konstateeriti, et seda käiakse vaatamas rohkem kui muidu. Ja tõepoolest, laupäevasel pärastlõunal otse enne galerii sulgemist läks ja tuli pidevalt inimesi. Kirjutamata jäi siinkohal veel valguse olulisusest tema maalides.
