Selles raamatus on muserdatud eesti kirjanik üritanud pageda nii kaugele, kui see on viisavabalt võimalik. Juhindudes vaid mere kutsest, on ta iga kord hakanud liikuma ise suunas, kuid jõudnud ikka justkui samasse paika. Kätlin Kaldmaa helgetes miniatuurides põkkuvad ja põimuvad polaaröö ja kõrvetav päike, armastusepallikesed ja aprikoosid, kohvikud ja kirikud, kuid inimesed on igal pool sarnased, isegi oma serial builder ehk sariehitaja askeldab nii Islandi kui ka Kreeka külas. Ennekõike on kohatud inimesed aga südamlikud ning pärast Kaldmaa külaskäiku ühendab neid aadress tema südames. Pealtnäha assotsiatiivne teos on täpse käega komponeeritud, midagi ei ole üle ega puudu. See ei olegi õigupoolest raamat, vaid kaante vahele pandud armastuskiri. Huvitav oleks teada, kas autor kirjutaks Islandi ja Kreeka külast samamoodi, kui oleks seal pikemat aega elada saanud, ning missugune näeks välja tema Viinistu miniatuur. Tekste täiendavad tema tütre Hanneleele illustratsioonid ning samuti Igor Kotjuhi järelsõna, mille olemasolu sedavõrd napi väljaande puhul üllatab pisut.