Ana Slugat on huvitanud „ellujäämise” võimalus või õigemini eneseidentiteedi ning -väärikuse säilitamine praeguses materialiseeritud maailmas, kus ainus tee inimliku õnneni viib läbi supermarketi ning kus globaliseerumise sildi all propageeritakse sotsiaalse ning poliitilise demokraatia õitsengut, kuigi käärid turvalise, rikka läänemaailma ning järjest vaesema Kolmanda Maailma vahel lähevad järjest suuremaks. Ana Sluga videod ei ole poliitilised manifestatsioonid või sotsiaalse ebaõigluse paljastamine. Kompromissitut suhet reaalsusega ei väljenda ta ka dokumentalistika abil. Ana Sluga videod on intiimsed ning tundlikud: seal pole paeluvat tegevust ega atraktiivseid tüüpe, need on täis õhkõrna puudutust, valguslaiku, juhuslikku kõrvalpilku.
„Homo Faber” on maalilaadne video imikust, kes on just hakanud aktiivselt maailmaga suhtlema, nii et tema puhul võib kõnelda tärkavast eneseidentiteedist. Laps mitte ainult ei sümboliseeri puhtust, vahetust, arvestuslikkuse puudumist, vaid ta on ka kui tõeliste, kuid pihustuma kippuvate väärtuste metafoor. „Homo Faber’i” projekti teine video on „Eemale” („Away”), mis on ühtlasi ka väikelapse kujundi vastand – kapitalistlikule ülesehitustööle jalgu jäänud vanad hooned, mida lõhatakse. Kuid Ana Sluga huvi keskmes ei ole mitte niivõrd kahe maailma, hoiaku vastandamine, kuivõrd just kummastava, veidi depressiivse, tugeva psühholoogilise laenguga atmosfääri loomine. Ta kaamera liigub hästi aeglaselt (sellest ka kogu Tallinna projekti pealkiri „Aeglane puudutus”, mis osutab millelegi väga intiimsele), nii laps kui ka majad on kergelt fookusest väljas ning vaatajani kostub aeg-ajalt läbi meditatiivse muusika empaatiline mehehääl: „Kuidas saan teid aidata? Rääkige minuga!”. Autor ise selgitab „Homo Faber’it” kui inimest (väikelaps kui tulevane mees), kelle huvi on suunatud tehnoloogia vastu, kes ihkab innovatsiooni ja uusi konstruktsioone, et siis ise oma kätetöö läbi dekonstrueeruda.
Kunstniku kaks uut videot „Meenutaja” ja „Metamorfoosid” on taas paarik, küll lõdvemalt seotud, kuid siiski. „Meenutaja” viib vaataja taas tehnoloogiamaailma: ekraanil pöörleb suurendatud raadio eellane. „Metamorfoosis” transformeerub vihmas tabatud valguslaik maastikuks.
Kuid kunstniku videote tugevus ei peitu ei tavaasjade nähtavaks tegemises või ka imiku kui süütuse sümboli esitamises, vaid viisis, kuidas ta need vaatajani toob: heli ja visuaalse kujundi kooskomponeerimises, tasakaalu kaotamises ning taas saavutamises. See on küll palju kordi läbi mängitud helide ja liikuvate piltide segu, kuid selles on Ana Sluga puhul midagi nii vahetut, puhast, intiimset, et sunnib ennast vaatama. Ning, last not least, üks asi on Ana Sluga videosid eraldi vaadata (ja kirjeldada), hoopis teine aga viibida nende sees ja lausa füüsiliselt tajuda, kuidas maalilaiguks transformeeruv lalisev lapsuke „lausa võpatab”, kui vastasseina valguslaigust saab hetkeline „ideaalmaastik” või kui aeglaselt lagunev majasein omandab kõrvalseinas eksponeeritava fookustatud pöörleva pinna mõjul erakordse teravuse.
