30. september 1985. Microsoft annab välja esimese Exceli versiooni. Maailm ei ole enam endine. Excel ei ole süüdi. Excel on Excel. Nii nagu haamer on haamer. Aga kui haamer on peos, hakatakse kõikjal nägema ja otsima naelu. Nii püüame Exceliga mõõta kõike: töörahulolu, töökultuuri, töötajate motivatsiooni, töötulemusi, isegi töötajate aega tööajatabelitega seal, kus tööaeg pole 9st 17ni.

Mäletan oma esimest ülikooliaegset tööajatabelitega kokkupuudet. Mulle oli see Excel omamoodi märgiline – sümboolne kinnitus, et olen millegi suure ja vägeva osa. Teadusmaailma osake. Olin just pääsenud mainekasse teadusprojekti ja mul paluti täita tööajatabel. Usina doktorandina markeerisin oma töötunnid täpselt nii, nagu neid doktoritöö kõrvalt teha sain. Üldjuhul sattusid selleks õhtud ja nädalavahetused. Ja siis tuli tabel tagasi. Sekretär andis teada, et teadlased ei tööta päevas rohkem kui kaheksa tundi ega tööta ka nädalavahetustel.

Ma ei saa praegugi aru, kuidas mahutada ratsionaalsesse valemisse see, et uute avastusteni jõudmise protsessi, mida ei saa ajaühikus mõõta 9st 17ni, juhitakse sellise mõõdikuga. Mängitakse mängu, mis oma absurdsuses on isegi naljakas. Ametnikeni jõudvates Excelites on teadlased alati 9st 17ni töötajad. Teadusbürokraatias on Excelite kaudu juhtimine viidud absurdini, kus suur osa teadlasi vaid nende Excelitega tegelebki.

Huvi pärast olen küsinud eri valdkondade teadlastelt nii Eestist kui välismaalt, kuidas nad tööajatabeleid täidavad. Laias laastus on kolm viisi. Esiteks, on need teadlased, kes vaatavad lepingus kokkulepitud tunde ja jaotavad need lihtsalt normeerituna tööajatabeli kuude ja päevade peale laiali. Nii et kõik mahub kenasti kaheksatunnisesse tööpäeva. Teine grupp on teadlased, kes lasevad oma üksuses selle töö sekretäril ära teha. Seda eriti siis, kui teadlasel juhtub käsil olema mitu projekti korraga. Kuna tellija poolt ei ole nagunii lubatud etteantud tundidest rohkem teha, samuti on keelatud päevas üle kaheksa tunni töötada, ning jumal hoidku, kui teadlane julgeb riigi­pühale mõne töötunni poetada, siis võtab sekretär ette lepingus kokku lepitud tunnid ning jaotab need ise tööajatabelisse. Teadlase kohustus on vaid allkiri anda: jah, täpselt nii ma oma tööd tegingi! Teadlane saab pühenduda teadustööle, sekretäril on tööd ning tööajatabeli vastu võtnud ametnik on õnnelik, sest ka tema on andnud panuse teadlase töö- ja puhkeaja päästmisse. Kolmas teadlaste rühm on need, kes teevadki tööd kaheksa tundi päevas ja kannavad selle tööajatabelisse. Kui keegi teab mõnda sellist teadlast kas Eestist või välismaalt, tahaksin sellise ükssarvikuga hea meelega tuttavaks saada!

Excelograatia – Exceli kaudu inimeste juhtimine.

Ilmselt oli tööajatabelite algne eesmärk õilis – tagada, et teadlased teeksid tööd normaalkoormusega, pidades kinni puhkeaegadest. Kas tõesti sisaldab Excel sellist võimu? Kui töö on tegemata, siis on see tegemata. Kui tähtaeg on lähedal, siis Exceli lahter „töötunnid on täis“ teadlast rahastaja pahameelest ei päästa. Ka tellijatel, s.t rahastajatel, oleks palju kasulikum lugeda kokku tegelikke töötunde, nii nagu need kujunevad ja nädala lõikes paiknevad. Vaadates sarnastele projektidele kuluvat tegelikku ajakulu saaks ka tellija nutikamalt, teaduspõhisemalt tellida. Praegu on suurel osal teadusest etteantud eelarve, etteantud tunnid, aga tulemina oodatakse innovatiivseid lahendusi ja innovatiivseid meetodeid. Kas pole mitte loogikaviga juba siia sisse kodeeritud? Oodata murrangulisi avastusi, aga standardides sinna kulgeva teekonna lausa täppisteaduslikul viisil. Sama hea oleks nõuda ka kultuur­kapitali toel teoseid loovatelt kunstnikelt tööajatabeleid.

Excelograatia – Exceli kaudu inimeste juhtimine. Ei ole kohanud, et selline termin oleks kusagil kasutusel, aga minu leksikas on see olnud sellest ajast, mil mu tegelikud töötunnid Exceli tööajatabelisse ei sobinud. Pidin kuidagiviisi sellele naljakale, absurdselt ebaloogilisele tegevusviisile vähemasti nimetuse andma. Teadusbürokraatia kõige innovaatilisem leiutis!