KATI ILVES, MARIA-KRISTIINA SOOMRE: Mida kassid ostaksid? Ehk Eha Komissarovi üheksa elu(tööd)
Eha Komissarovist võiks mõelda kui Eesti kunstimaailma Ellen Ripleyst, seersandist võimatul missioonil, kes teeb kõike, mida parasjagu vaja, jäädes kõige selle juures tavaliseks inimeseks.
Halb võib olla hea alusmaterjal.
Laozi
Enne ühe retrospektiivnäituse avamist küsis muuseumi direktor Eha Komissarovilt nõu, mida avamisel öelda, tal endal olid ideed otsas. Komissarov vastas: „Come on, tsiteeri Laozid ja ära ütle rohkem midagi. Diip, elegantne ja null pingutust. Ma võin sulle mõned tsitaadid saata!“ Avamiskõned olid tol õhtul aga pikad ja ülevoolavad ning ei saa meiegi Eha elutöö peale mõeldes tema nõuandega piirduda.
JOANNA HOFFMANN: Tiit Pääsukeseks saab ainult sündida
Tiit Pääsukese teosed pole lihtsalt ilusad, vaid ka tummised. Kui on tahtmist ja kirjaoskust, saab neid lugeda nagu sümboolikast pungil keskaegset kirikukunsti.
Kuna koostasin äsja Tiit Pääsukese loomingut käsitleva ligi 350-leheküljelise trükise, jäin esiti murelikuks, kas ja palju mul sellele veel lisada on. Siis aga meenus, mida mõtlesin raamatut koostades: asi on täiuslikkusest kaugel, sest nii palju jääb ütlemata. Minu tutvus Pääsukesega on põgus – vaid poolteist aastat – ja ikkagi on telliskivi mõõtu kataloog liiga õhuke. Tegu on lihtsalt nii sisuka kunstniku ja inimesega, kelle elutöö suurus ja mõju väärib tähelepanu ning kõrgeimat tunnustust.
TRISTAN PRIIMÄGI: Säde sähvab pildis, helis ja sõnas
Tänavune Eesti Vabariigi kultuuripreemia laureaat Enn Säde on andnud Eesti filmilukku nii mitmekülgse panuse, et seda on ühe lehekülje peale väga keeruline kokku pressida.
Maailma kultuuriloos on alati paeluvad olnud tegelased, kes satuvad justkui poolkogemata pidevalt ajaloo ristteele, oluliste sündmuste keskpunkti.
Seesuguste isikute puhul on pisut ebaselge põhjuse ja tagajärje omavaheline suhe: on nad nende sündmuste esilekutsujaks, üheks katalüsaatoriks või lihtsalt juhuslikuks kaasreisijaks? Kas sündmused oleksid vallandunud ka justkui ajarändurite abita? Või kas oleks nende sündmuste mõju olnud ilma kõnealuste tegelaste sekkumiseta samaväärne?
Filmikunstis kohtab sääraseid fiktiivseid tegelasi. Kõigepealt meenuvad kindlasti Forrest Gump ja Zelig, kes on saanud kinolinal surematuks omanimelistes filmides. Päriselust võiksid seesugusteks sobida ehk Roman Polanski, Dennis Hopper, Udo Kier … ja Eestist minu arvates Enn Säde.
Elu päästmiseks tuleb remontida töötavat mootorit
Eesti XX sajandi üks suurkujusid, Tallinna aukodanik professor Toomas-Andres Sulling on meie koronaarkirurgia rajaja ja pioneer. Ta ise on öelnud, et arstitööga võrdselt huvitab teda teadustöö. Nii on ta tohutult panustanud selle valdkonna teaduse arengusse ning opereeriva südamekirurgina päästnud tuhandete inimeste elu.
LIINA LUKAS: Jüri Talveti ajastu Eesti kirjandusteaduses
Viimast 30 aastat Eesti kirjandusteaduses võib pidada Talveti ajastuks. Jüri Talvet on taasiseseisvumisest alates Tartu ülikooli maailmakirjanduse professorina suunanud ja sidunud kirjandusteaduslikku uurimist kogu Eestis, seda nii oma juhitavate teadusteemade kui ka maailmakirjanduse õppetooli juures 1994. aasta loodud Eesti Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsiooni (EVKA) kaudu, mis koondab mis tahes rahvusfiloloogilise „koduga“ kirjandusteadlasi Tartust, Tallinnast ja mujaltki, olles ühtlasi lõimunud rahvusvaheliste kirjandusuurimise keskustega. Ta on suunanud ka rahvusvahelist kirjandusteadust, kuuludes aastatel 2000–2007 suurima erialaorganisatsiooni, Rahvusvahelise Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsiooni (ICLA) täitevkomiteesse, samuti Academia Europaea liikmena ja Rahvusvahelise Eetilise Kirjanduskriitika Assotsiatsiooni (International Association for Ethical Literary Criticism) aseesimehena.
Pärimusmuusika on õhus – ju siis murdekeelgi. Aili Künstler intervjueeris Jüri Viikbergi.
Jüri Viikberg: „Eesti murded on grammatilise struktuuri ja sõnavara poolest eluterved, kuid elujõulisemad on need, mida räägitakse piltlikult öeldes kodus, koolis ja kirikus.“
Wiedemanni auhinnaga tunnustatud Jüri Viikberg on uurinud eesti keele kontakte, murdeid, sugulaskeeli, väliseestlaste keelekasutust ja alamsaksa laensõnu. Pühendunud õppejõud ja ühiskondlikult aktiivne keeleteadlane on muu hulgas kuulunud Eesti keelenõukogu koosseisu ja on kauaaegne Võru Instituudi teadusnõukogu liige.
Kuidas vabakutseliste loometoetus kooronakriisile vastu peab? Airi Triisberg intervjueeris kunstinõunik Maria-Kristiina Soomret.
Maria-Kristiina Soomre: „Mõistsime kriisi käigus, et loovisikute ja loomeliitude seadus on ajale jalgu jäänud ja see tuleb ümber teha.“
2005. astast kehtiva loovisikute ja loomeliitude seaduse (LLS) alusel saavad vabakutselised loovisikud, kes tegutsevad autori või esitajana ja on kaotanud sissetuleku, taotleda loometoetust. Kuueks kuuks määratava toetuse suurus on miinimumpalk, mis on praegu 584 eurot kuus. Siiani on loometoetust vajanud umbes sadakond loovisikut aastas. 2020. aasta eriolukorra ajal lisas valitsus loometoetuste väljamaksmiseks veel 4,2 miljonit eurot, loomeliitude ja ministeeriumi koostöös toetati u 5,8 miljoni euro ulatuses 1372 vabakutselist. Kultuuri seiskumise ja piirangute tõttu teadvustati vabakutseliste keerulist olukorda paremini. Selle teema olulisust rõhutas eelmine kultuuriminister Tõnis Lukas, aga seda on teinud ka äsja ministritööd alustanud Anneli Ott. Ministeeriumi ametnikest on vabakutseliste sotsiaalkaitse poliitika kujundamine eelkõige kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre tööülesanne.
PÄRTEL TOOMPERE: Riik viskas laulupidudele päästerõnga, nüüd peavad koorid selleni ujuma
Loodetavasti dirigendid, koorivanemad ja tööandjad mõistavad, et toetusmeede on nende kõigi huvides.
Koorijuhtide sandist olukorrast on räägitud palju. Hiljuti seadis kooriühingu esimees Hirvo Surva kahtluse alla isegi 2034. aasta laulupeo toimumise, viidates ennekõike koorijuhtide palkadele. Enamasti langebki põhirõhk just väikesele palgale, kuid ei ole vähem oluline, et tihti töötatakse ilma lepinguta või tähtajalise lepinguga, et dirigenditöö ei taga sotsiaalseid garantiisid, et töö suveperioodil on tasustamata ning et tööandjad ja isegi lauljad tihti ei mõista, et koorijuhtimine on töö, mitte hobi, ning et koorijuhiks saamise nimel õpitakse alates lastemuusikakooli algusest enam kui 15 aastat. Olukord ei ole aga üldse lootusetu. 2019. aasta sügisel võttis noorte koorijuhtide konkursist rekordiliselt osa 22 dirigenti (võrdluseks: 2014. aastal oli osalejate arv 11), igal aastal väljub muusika- ja teatriakadeemia ustest kõrgharitud koorijuhte ning kuigi nende arv ei ole suur, pole see ka murettekitav. Eestis on palju koore, dirigente ja koorilauljaid, harrastuskoorid on üldiselt heal tasemel, nagu ka dirigentide väljaõpe. Lasteaia muusikatundides luuakse põhi, mis toidab koore ka tulevikus. Ning nüüd tundub, et ühe määrusega lahendatakse ka need mured, mille loetlemisest alustasin.
Lahtiste kaartidega Tallinn. Merle Karro-Kalberg Ja Anna-Liisa Izbaš intervjueerisid arhitekt Johan Tali. Johan Tali: „Linnaelanikena ei oska me tahta head linna. Oskame nõuda autoteid, aga maja ette istumiskohta küsida ei oska.“
25. aprillini on arhitektuurimuuseumis avatud näitus „Lõpetamata linn. Tallinna linnaehituslikud visioonid“. Näituse tutvustuses on soov, et iga tallinlane peaks sealt läbi käima. Mida linlasele näidatakse ja mida ta sealt kaasa võtma peaks, sellest räägib lähemalt arhitekt ja kuraator Johan Tali.
TRIINU SIKK: Strindbergi jultunud huumor
Veiko Õunpuu: „Teatris lavastamine nõuab palju tugevamat isiksust, kui läheb tarvis filmitegemisel. See eeldab kannatlikkust, suhtlusoskust.“
Filmirežissööri Veiko Õunpuu lavastusena esietendus 12. veebruaril Rakvere teatris „Tants“, mille aluseks on August Strindbergi näidend „Surmatants“. Strindbergist, olmelisuse aegumisest tänapäeva teatris ning teatris lavastamise ja filmitegemise põhjapanevast erinemisest vestles Veiko Õunpuuga Rakvere teatri loominguline juht Peeter Raudsepp.
ÜLO MATTHEUS: Vaenuõhutamisest on saanud poliitilise kommuniaktsiooni üks põhiinstrumente
Teaduskirjanduses on sageli väidetud, et nn negatiivsusse kaldumine ehk negatiivse eelistamine iseloomustab ennekõike just konservatiive.
Kui rääkida poliitikast, poliitilisest tõest ja tõe vettpidavusest, tuleb leppida tõdemusega, et kõik on suhteline ja tõe seisukohalt on kõige eelistatumas seisus morgi töötaja, kelle tõde on lihtne: „Ühel päeval jõuate te kõik minu juurde!“ Ja selles pole kahtlustki, see on tõde. Poliitikategijad pakuvad aga välja oma tõe, mis ei pruugi tegelikkusega kokku minna. Minu lapsepõlv jääb Hruštšovi aega ja ma mäletan, et räägiti, kuidas kõikvõimas Nõukogude teadus, mis lahendas tollal toidupuuduse mure maisikavatust arendades ja lennutas kosmosesse Juri Gagarini, saab jagu ka surmast ja inimesed on edaspidi surematud. Surm hirmutas mind ja lapsena uskusin siiralt, et kui ma suureks kasvan, siis ei sure enam keegi ja ma elan igavesti. Hruštšov lohutas mind, kuid poliitikuna mõistagi pettis. Ta esindas ideoloogiat, mis ei sisalda isegi mitte pool- ega veerandtõde, vaid utoopiat, mis kunagi ei täitu. Selle kohta võib öelda ka sulaselge vale. Aga ilus vale!
TAUNO VAHTER: Nädalavahetuse surm ja hübriidtöö
Hübriidtöö lähituleviku põhiküsimus on, kas valitakse 2+3 või 3+2 mudel ehk kuidas jagatakse pärast pandeemiat töönädala päevad kontori ja kodu vahel.
Kui Eestis 1990ndate teisel poolel hakkasid levima jutud esimestest firmadest, kus laialdasemalt pakuti võimalust kodus töötada, suhtuti sellesse nii uudishimu kui ka skepsisega. Tasapisi levis selline mudel ka suurematesse firmadesse ja riigiasutustesse ning teatud vabaduse pakkumisele lisandus üha rohkem ka kokkuhoiu teema, sest mitmel pool loobuti igaühele mõeldud töölauast ja jääda võis vaid pisike kapike nagu ujula riietusruumis. Selle tasahilju kulgenud muutuse keeras pea peale pandeemia, mis peale teatud protsesside kiirendamise toob kaasa hulga muutusi eriti just kontoritöötajate elus.
ART LEETE: Komi nõia nutitegu
Oraakel on sõbralik ja optimistlik, annab juhiseid eluks ja ennustab tulevikku, võimaldab ligipääsu elu saladustele, tehes seda kõike täiesti abstraktselt.
Tänapäeval tegutsevad komi nõiad veebis ja rakendavad üleilmselt levinud maagilisi võtteid. Kerkib küsimus, kas komid ainult järgivad rahvusvahelisi arenguid, saades välismaa kolleegidelt inspiratsiooni, või on komi nõidusel midagi omapärast ka vastu pakkuda.
Arvustamisel
Jaan Krossi „Kallid krantsid“
Raimond Kaugveri „Kirjad Sigridile“
Sanam Maheri „A Woman Like Her. The Short life of Qandeel Baloch“
kontserdisari „I nagu interpreet“
näitus „Lõpetamata linn. Tallinna linnaehituslikud visioonid“
Tallinna Linnateatri „Lapsed“ ja Eesti Noorsooteatri „Ült“
dokumentaalfilmid „Aalto“ ja „Tee taevasse“
animafilmid „Hundikskäijad“ ja „Kuu peale“