Juba kolme võrdlemisi ahta valimikuga võib välisluulesarja „Hingesalv“ paigutada meie luulelukku mõõdukalt rasvaste tähtedega. Sarja juhatas sisse saksa-rootsi-juudi nobelisti Nelly Sachsi „Tähestiku laip tõuseb hauast“ (tlk Rein Raud), järgnesid kvaasibiitniku Lawrence Ferlinghetti „Meele lunapark“ (tlk Peeter Sauter) ja saksa luule möödunud sajandi vahest ühe kõige olulisema poeedi, Rumeeniast pärit Paul Celani „Tema seljas ratsutas öö“ (tlk Aare Pilv ja Rein Raud). Niisiis on eesti keelde lühikese ajaga lisandunud silmapaistvas tõlkes suisa kolm XX sajandi vaieldamatut suurkuju.

Üksikuid Paul Celani tekste on peale viimatise valimiku tõlkijate eestindanud päris suursugune seltskond, alates Ilmar Laabanist, aga ka näiteks Andres Ehin, Ain Kaalep, Maarja Kangro, Hasso Krull, Tõnis Tatar jt. Raamatuna on „Tema seljas ratsutas öö“ aga esimene.¹ Mõnedest luuletusest on nüüdseks ilmunud eri tõlkijatelt mitmeid versioone, näiteks ilmselt kuulsaimat holokaustiteemalist luuletust „Surmafuuga“ saab eesti keeles lugeda vähemasti neljas variandis.

Sellekuises „Suitsu nurgas“ võtan vaatluse alla Paul Celani luuletuse „Todtnauberg“, mille esimene eestikeelne versioon (vasakul) ilmus Aare Pilve tõlkes virtuaalses luuleajakirjas Ninniku juba 2002. aastal. Nagu näha, on Pilv koos Rein Rauaga teinud tõlkes kümmekond muudatust, mõned neist üpris kaalukad. Vastilmunud versioonis (paremal) kerkib esile üks tõlkijate otsus, mis mõjub suisa raputavalt, revolutsiooniliselt, ja mida teistes keeltes (vähemasti neis tõlgetes, mida jõudsin vaadelda) ei kohta: sõna „hütt“ on kirjutatud suure algustähega. Luuletuse eritelu tõukubki küsimusest: milliseid eri tähendustasanditel ilmnevaid muutusi selline esmapilgul kosmeetiline teisendus kaasa toob?

1 Arnika, silmarohi, 2 sõõm kaevust koos 3 tähetäringuga selle kohal,   4 hütis,     5 see raamatusse 6 – kelle nime jäädvustas 7 raamat enne minu oma? – 8 see raamatusse 9 kirjutatud rida 10 lootusest, täna, 11 mõtleja 12 tuleva 13 sõna peale 14 südames,   15 metsakamar, tasandamatu, 16 orhidee ja orhidee, üksi,   17 tahumatus, hiljem, sõites 18 selge,   19 see, kes meid sõidutab, mees, 20 kes meid pealt kuuleb,   21 pooleldi 22 sissesõtkutud kaigas- 23 tee rabas,   24 niiskust, 25 palju.

1 Arnika, silmarohi, 2 sõõm kaevust, mil 3 tähetäring peal,   4 selles 5 Hütis,   6 see raamatusse 7 – kelle nimed jäädvustas 8 raamat enne minu oma? – 9 sellesse raamatusse 10 kirjutatud rida 11 lootusest, täna, 12 mõtleja 13 tuleva 14 sõna peale 15 südames,   16 metsakamar, tasandamatu, 17 orhidee ja orhidee, eraldi,   18 tahumatus, hiljem, sõites, 19 selgesti,   20 see, kes meid sõidutab, mees, 21 kes meid kuulatab,   22 pooleldi 23 sissesõtkutud kaika- 24 rada rabas,   25 niiskust, 26 palju.

Celan on väga keeruline autor. Maarja Kangro kirjutab „Varietee“ lõpus lühitutvustuses: „Celani mitte just kergesti ligipääsetavat luulekeelt kujundasid iseäranis tugevasti kaks faktorit: sürrealistide mõju ja traumaatilised ajalookogemused.“ Esimene avaldub vaadeldavas luuletuses pigem vähe, teine on aga luuletusele ligipääsemiseks tuumne faktor. „Todtnaubergi“ kohta on ilmunud tuhandeid lehekülgi uurimusi ja analüüse ning radikaalselt vastanduvate üldiste lugemisstrateegiate alusel võib need jaotada kaheks. On neid, kes heidavad ajaloolise traumaatilise tausta ja igasuguse poliitilis-faktuaalse tasandi kõrvale ja vaatlevad teksti isoleeritult, autonoomselt. Sellist lähenemist – arvestades ka tekstipinnal eksplitseeritud seoseid – ei leidu just üleliia palju. Teise lähenemise korral lähtutakse aga paljudest tekstivälistest teadmistest, mis aitavad avada luuletuse mikronarratiive ja tähenduskihte.²

Taustüsteemist. Celan oli juut. Tema vanemad surid Transnistrias koonduslaagris, ka Celan saadeti 1942. aasta lõpus koonduslaagrisse, kust ta punavägede pealetungi ajal pääses. Teise maailmasõja jõledused on Celani loomingus üks keskseid teemasid ja ilma seda teadvustamata pole suurt osa tema luulest erilist mõtet puutudagi. Lisaks muidugi keeleküsimus kui niisugune: saksa keele omaksvõtmine ja selle enda omaks tegemine. Luuletuse pealkiri „Todtnauberg“ võib esmapilgul mõjuda metafoorselt või sünekdohhiliselt, mida ta muidugi ka on: seosed surma („Tod“) ja natsiorganisatsiooniga (Organisation Todt) on ilmsed. Tegemist on aga ühtlasi Saksamaa edelaosas Baden-Württembergi liidumaal Schwartzwaldi mäestikus asuva külakesega, mis on ilmakuulsaks saanud üksnes seetõttu, et seal asuvas idüllilises majakeses, nn hütis (die Hütte), kirjutas Martin Heidegger suurema osa oma mõjukamatest teostest, sh „Olemise ja aja“ (1927).³ Celani suhtumine Heideggeri oli arusaadavalt kahetine. Ühelt poolt pidid filosoofi 1930. aastate väljaütlemised ja sümpaatia Hitleri vastu tekitama tülgastust, teiselt poolt puutus Celan Heideggeri mõtlemisega kokku n-ö puhta lehena, teadmata esialgu midagi tema hämarast minevikust, ning filosoofi lähenemine olemisele ja luulele, samuti mitmed mõisteväljad tundusid sümpaatsed. Selline kahetisus võiks teksti tõlgendamisel olla lähtekohaks.

Kaks vaimusuurust – luuletaja ja filosoof, kelle hilisloomingus oli kesksel kohal kahekõne luulega – kohtusid korra 1967. aastal, kui Celan külastas pärast loengut Freiburgi ülikoolis⁴ muu hulgas kuulsat hütti. Kohtumise kohta leiab eri allikatest päris palju informatsiooni. Luuletuse seisukohalt võiksid olla olulised muu hulgas järgmised pidepunktid: Celan olevat enne külastust väitnud, et soovib lõppeks Heideggerilt tema mineviku kohta pärida (väidetavalt jätkas Heidegger vaikimist ja Celanil jäi vastus saamata); Celan kirjutas Heideggeri külalisteraamatusse; teada on nende ühine jalutuskäik, Heideggeri üllatus Celani botaanikaalaste teadmiste üle, samuti ühine autosõit. Viimase kohta on tookordne sohver Gerhard Neumann Celanile kirjutanud: „Ma ei unusta seda vestlust iialgi. Ilma igasuguse kahtluseta, midagi sellist saab juhtuda vaid kord mitme kümnendi jooksul.“ Luuletust võib niisiis pidada mingil määral ökopoeetiliseks vastuseks Heideggeri-küsimusele, mistõttu on mõistetav ka tõlkijate otsus: tegemist pole mingi juhusliku hütiga, vaid just Heideggeri kuulsa hütiga, mida autor väisas.

Luuletuse võiks avada muidugi kümnetest perspektiividest, aga keskendun siin põgusalt üksnes n-ö elementaarsele, põhiküsimusele vastamiseks hädapärasele tähendustasandile. Luuletuse teema, mille määratleb juba pealkiri, on niisiis Celani kohtumine Heideggeriga. Taustaks võiksid kõlada ka mitmed Heideggeri mõtlemisest tuntud mõisted, nagu raideteed (Holzwege), valendik (Lichtung), varjamatus (aletheia) jne, samuti suhe keelde kui niisugusesse ja luuletaja potentsiaal tuua keele kaudu nähtavale asjade olemus. „Todtnaubergi“ teekond jaguneb kuueks oluliseks faasiks: sissejuhatus, hütt, (külaliste)raamat, kulminatsiooniline pilt (osutused orhideedele), tagasisõit autos ja kokkuvõttev pilt.

Külastaja, võõras, saabub üksikusse maakohta ja nagu antiikkirjanduses on siingi mingis mõttes kõik edasist determineerivad sündmused juba toimunud. Luuletus algab osutusest (ilmselt mägi)arnikale, mida kollase värvuse tõttu on seostatud ennekõike juutide kollase tähega. Ravimtaimena kasutatud arnika kätkeb endas kogu ajaloolist taaka, keele kaudu kannab see hoolt, et ohvreid ei unustataks. Avarea teine sõna „silmarohi“ (Augentrost) põimib selle (võõrustaja) lühinägelikkusega, mida võiks otseselt seostada Heideggeri väljaütlemistega 1930. aastatel (aga mida peaks silmarohi ravima või mille vastu pakkuma lohutust?). Kahe esimese sõnaga paljastatakse ajalooline paratamatus: ühel pool külastaja ajalugu, teisel Euphrasia ja neid poolusi on tarvis, et ammutada vett minevikukaevu sügavusest (rida 2). Kaev on samuti tegelikult olemas (hütist välja ja vasakut kätt) ja selle kohal puust tähed/tähetäring (rida 3). Siin pole mu meelest samuti kaksipidi mõistmist: kompositsioon toob lausujale meelde Taaveti tähe. Celani kirjeldus on harukordselt täpne, kuid sellest hoolimata n-ö tegelikkusega võrreldes justkui vastupidine, tähenduslikult ümber pööratud.

Teine stroof on võrratu! Rütmiliselt on teises versioonis tõlkijad selle ka oivaliselt tabanud. Väljast on liigutud siseruumi ja seda antakse edasi kahest kahesilbilisest sõnast koosneva tummise stroofiga: selles / Hütis (in der / Hütte). Nagu Aare Pilv on erakirjas siinkirjutale ka põhjendanud, on suurtähe kasutamine seotud muu hulgas määrava artikliga (in der Hütte, mitte nt in einer Hütte) – saksakeelsel lugejal seostub sellega otseselt just Heideggeri hütt, mitte üksnes luuletuse aegruumi (konkreetne) objekt. Võrdluseks: prantsuse keeles à la / chaumière ja inglise keeles in the / hut.

Lausuja vaatab seejärel raamatusse. Välja joonistub vähemasti kaks üldist tasandit: esmalt on siin tegu muidugi külalisteraamatuga, teisalt näeme seoseid mingi üldisema raamatuga, kuhu on jäädvustatud nimed (kas hukkunute? kannatanute?). See on luuletuses ka ainus koht, kus lausuja on mingil määral aktiivne, väljendab ennast (paraku ikkagi võõras, võõrustaja keeles), suhe välisega on puhtkeeleline, tema identiteet põlistatakse kirjutusakti kaudu. Edasi rõhutatakse lausumisolevikku (täna) ja osutatakse lootusele seoses mõtleja tulevastele sõnadele (pakub see lohutust? on ses kübetki tröösti? jne). Read 11–15 annavad võrdlemisi autentselt edasi selle, mida Celan ka tegelikult külalisteraamatusse kirjutas.⁵ Järgneb ajahüpe ja peagi saame aru, et oodatud sõnu ei lausutud, ei ühtki valgusvihku, ei mingit ülestunnistust. Nüüd ollakse üheskoos põrgulikul teekonnal koos tunnistajaga (autojuht, read 18–21), kes võõrustajat ja külalist kuulab (kuulatab kõlab ehk pisut kummaliselt): tema on ellujäänu, kellele ongi seda ülestunnistust tarvis. Teekond surmamäelt jõuab lootusetusesse, süngesse rappa, kus tee on pooleldi sisse sõtkutud, luuletuse lõpp viiakse kokku algusega (sõõm kaevust ja niiskust, palju).

Luuletuses ei ole kutset tantsule. See ei ole fundamentaalne kahekõne: võõrustaja ise ei saa kordagi sõna. Heideggeri siin ei ole! Ainsana mainitakse autojuhti, kes samuti vaikib ja üksnes kuulab. Kõikide muutuste põhiliseks tunnistuseks on loodus, taimed: alguses lootus ja puhas vesi, pärast aga metsakamar ja tahumatus. Ainus väljapääs sest minevikutaagast näikse olevat, kordan, keel. Luuletuse kulminatsiooniks on peetud hoopis neljandat stroofi: korduvad orhideed, mis seisavad üksi/eraldi. Nagu need parasiitlikud orhideed ikka. Just siin avaneb vahest keskne idee: eraldi paiknevad orhideed, kõik erisugused, rõhutavad individuaalset indentiteeti, bioloogilist mitmekesisust, millel rajaneb kogu ökosüsteem. Ja siin on seosed fašistliku terroriga juba ilmselged. Iga surnu hing õitseb individuaalselt, võitleb iseenda eest. See on mingis mõttes ka vastus Adorno kuulsale lausele: aga just luule kui keele kõige puhtama väljendusviisi kaudu on võimalik minevikku töödelda, luule võib trööstida, luule võib paika loksutada mineviku varjundid. Nagu Celani luuletuses sõnadega maalitud maastik seda ka teeb. Paralleelselt kerkib esile aga ka teine lugemisviis: osutusega orhideedele antakse metafoorselt edasi ületamatu lõhe võõrustaja ja külalise vahel. Lausuja vaatleb ennast ja mõtlejat justkui kõrvalt, näeb kaht eraldiseisvat orhideed.

Aga olgu pealegi. Naasen algtõuke juurde. Mida ikkagi muudab Hütt pro hütt? Esmalt on see muidugi vastutulek eestikeelsele lugejale, signaal, et luuletuse nähtavaks tegemiseks tuleb liikuda tekstivälisesse ruumi (mingil määral täidab seda funktsiooni ka pealkiri). Väidan aga, et märgatavalt muutub kogu luuletus. Toon välja viis olulist teisenemist.

1. Luuletuses tõuseb esile konkreetne lugemisviis, teised (nt ökopoeetiline, isoleeritud jne) nihkuvad tagaplaanile. Suurtäheline „Hütt“ nõuab eri tasandite sidumist Martin Heideggeri filosoofia ja eluga. Seega, hüti potentsiaal olla nii konkreetne Heideggeri hütt kui ka hütt laiemas tähenduses nihkub tagaplaanile ja sellele vastavalt teisenevad ka ülejäänud luuletuse elemendid. Kordan, algversioonis ei ilmu Heidegger ise kordagi.

2. Esimesest muutusest tulenevalt teiseneb üksiku ja üldise suhe. Kui Pilve esimeses versioonis on ainulisus luuletusesisene („hütt“ tähistab konkreetsust luuletuse aegruumi siseselt, kätkedes endas muidugi ka tekstiväliseid seoseid), siis „Hütt“ on sedavõrd konkreetse referendiga, et üldistused muutuvad piiritletumaks. Teisisõnu, metonüümilisus on suunatum ja metafoorsus väga nõrk.

3. Heideggeri-kuju puhul nihutatakse teiste mõistesüsteemide kontekstis keskmesse konkreetne omaelulooline element (hütt).

4. Luuletuse narratiivsus tugevneb, lüürilisus nõrgeneb: tekstiväline konkreetne teadmine asetub tekstisiseste elementidega narratiivsesse suhtesse, aktualiseerib rõhutatult n-ö tegelikkuses aset leidnud narratiivi.

5. Ja mis kõige olulisem, luule ja keele kui luuletuse teemade positsioon taandub poliitilis-filosoofilise teematasandi ees: nüüd ei ole keel enam positsioonis, mis võimaldaks ise tuua nähtavale asjade n-ö essentsi, vaid selleks on tarvis tekstivälist teadmist. Teisisõnu, luuletuse autonoomsus taandub ja usk luule kui niisuguse essentsi vabastavasse, lunastavasse ja lepitavasse potentsiaali nõrgeneb.

Niisiis muudab „Hütt“ pro „hütt“ märgatavalt luuletust kui tervikut. Ometi, arvestades eesti kultuuriruumi ja tõlkeid teistesse keeltesse, tundub lahendus loomingulis-revolutsiooniliselt äge. Celani tõlge ise on muidugi suursaavutus – kummardus!

1 Lühikest ülevaadet nii raamatu kujunemisloost kui ka varasematest Celani tõlgetest saab lugeda Aare Pilve blogist: http://aarepilv.blogspot.com/2020/12/paul-celan-tema-seljas-ratsutas-oo.html.
2 Siinne sissevaade luuletusse põhineb mitmetel niisugustel uurimustel, mis lähtuvad ennekõike tekstivälistest teadmistest, nt prantsuse filosoofi ja kirjandusteadlase Jean Bollacki artiklil „Le mont de la mort. Le sens d’une rencontre entre Celan et Heidegger“ ja ökokriitiku Jonathan Bate’i lühieritelul raamatus „The Sound of the Earth“.
3 Heideggeri hütist on kujunenud omamoodi turismimagnet. Tean näiteks, et Tartu filosoof Toomas Lott on joonud hüti kõrval asuvast kaevust nn püha vett (vaatamata Heideggeri perekonna tungivale palvele seda mitte teha). Heideggeri ja tema hüti kohta on kirjutatud ka lugematul hulgal uurimusi, nt Adam Sharri „Heidegger’s Hut“ (2017).
4 Sealsamas Freiburgi ülikoolis, mille rektoriks määrati Heidegger 1933. (sic!) aastal.
5 Celan ise on meenutanud, et kirjutas: „Maamajas asuvas raamatus, vaatega kaevutähele, lootuses, et sõna jõuab südamesse. 25. juuli 1967, Paul Celan“ (minu tõlge).