Bruno Tombergi tuntakse ja hinnatakse eelkõige Eesti disainiharidusele alusepanija ning pikaaegse õppejõuna. Tema roll õpetajana on Eesti disaini sõjajärgses arengus erakordselt suur ja oluline. Tombergi tegevusest kiirgab palju teemasid, mille kaudu kõneleda siinse disaini ja tarbekunsti arengust ning visandada mitme kümnendi ulatuses võrdlemisi detailne pilt. Ta seisis mitmete disainiajaloo oluliste algatuste juures ja oli ka oma loomingus mitmekülgne. Tema leebe autoriteet tugines mõistagi tema eruditsioonile, oskusele sõnu valida ja end täpselt väljendada. Ta oli väärikas, vaimukas ja enesekriitiline, võluv inimene ja vestluskaaslane.

Haridus

Tomberg läks 1944. aastal Tallinna Polütehnilisse Instituuti arhitektuuri õppima, kuid avastas, et Edgar Johan Kuusik ja Edgar Velbri, arhitektid, keda ta sel ajal juba hinnata teadis, olid hoopis Riikliku Tarbekunsti Instituudi õppejõud. Ta katkestas õpingud ning jätkas järgmisel aastal ruumikujunduse erialal uues koolis, mille lõpetas 1950. aastal.

Õpetamisega alustas Tomberg tema arengut suuresti mõjutanud Edgar Johan Kuusiku assistendina juba õppimise ajal. 1956. aastal Tombergi koht koondati, kuid pärast pausi jätkas ta samas 1964. aastal praktiliste ülesannete konsultatsioonidega. Seetõttu sai ta enda hinnangul põhjaliku pedagoogi­kogemuse. Juba paari aasta pärast võttis ta vastu uue vastutusrikka ülesande ja töötas eelnevale tuginedes välja oma kunstiliseks arhitektoonikaks nimetatud kontseptsiooni, kursuse, millega jätkas kogu pedagoogilise tegevuse vältel.

1966. aastal alustati kunstiinsti­tuudis seniste materjalikesksete tarbekunstierialade kõrval vastuvõttu tööstus­kunsti erialale (sõna „disain“ toona veel ei kasutatud ei hariduses ega praktilises tegevuses).

Ettepanek sellega tegelema hakata tehti Bruno Tombergile. Tänu tema juhtimisel loodud programmile hakati tundma suuremat huvi keskkonna ja selle tervikliku kujundamise ning meetodite vastu. Vastanduti toote­kujundusele omasele esemekesksusele ja laiendati seeläbi arusaama kujundamise võimalustest. Tomberg koondas noored õppejõud, nagu Vello Asi, Udo Ivask, Lilian Linnaks, Mait Summa­tavet jt, kutsus näiteks infotehnoloogiast kõnelema Mark Sinisoo ja Tartu ülikooli sotsioloogia laborist Marju Lauristini, kelle juhendatud praktikad ja uurimused said ülesannete aluseks. Uues osakonnas võeti ette teemad, mis polnud koolis ega ühiskonnas seni käsitlemist leidnud. Kooli õppeprogramm oli seni seisnenud üsna akadeemilises kunstiõpetuses. Puuduvad kogemused ja vähesed infosidemed viisid paradoksaalselt Tombergi sõnade kohaselt kehtivale rangele programmimudelile vaba ja omaalgatusliku lähenemiseni, iseseisva ainekäsitluseni.¹ Õpetamisel võeti suund universaalsele ettevalmistusele (versus kitsas spetsialiseerumine), lähtuti võimalikult avarast keskkonna-, eseme- ja kommunikatsioonivaatest ning arvestati tööstuse nõudeid, mis ulatusid toodangu ja tootmiskeskkonna kujundamisest pakendi- ja infograafikani. Praeguseks on osakonnast välja kasvanud mitu põlvkonda disainereid ja sellest algatusest saanud legend.

Looming

Tombergi ampluaa oli erakordselt lai ja ka loominguliselt oli ta äärmiselt mitmekülgne. Üks tööstusdisaini näide, praeguseks ilmselt tuntuim, on näiteks tema elektriline õliradiaator Termo Voltale (1974).

Kordamööda ja vahel paralleelselt olid tema töölaual nii ruumi- kui näitusekujundused, mööbli- ja tekstiili­looming. Seejuures ei ole kindlasti tähtsusetu, et need kaks inimest, kelle tugevat mõju oma arengule on Tomberg Kuusiku kõrval tunnistanud, isegi rõhutanud, olid Adamson-Eric ja Elgi Reemets, mõlemad erakordselt mitmekülgsed kunstnikud.

Loominguliselt astus Tomberg iseseisva noore loojana ellu keerulisel ajal, 1950. aastal, mil võimalused end isikupäraselt väljendada olid erakordselt piiratud. Algus ei olnud paljutõotav. Ta suunati V. Kingissepa nimelisse Paberi- ja Tselluloosikombinaati, kus ei olnud tema erialal kuigi sobivat rakendust, ehkki hilisemast ajast on teada nii mõnedki tema võluvad tapeedikujundused. Tal avanes siiski võimalus kujundada tüüpmööblit ning saada mõned tellimused, millest imposantseim on valge kontsertklaver Moskva Kremli palee Georgi saali (1952). Ruumikujunduslikult oli Tombergil koos õpingukaaslastega mitme aasta vältel võimalik kaasa lüüa Üleliidulise Põllumajandusnäituse ENSV paviljoni projekteerimisel (1951–1954). Oma varast mööblit, mis toetus paljuski värskelt koolis omandatule ja kõneles rahvusliku tõlgendamise katsetest, moderniseerimise soovist, ja mida eksponeeriti mh ENSV kunstidekaadil Moskvas (1956), on Tomberg ise nimetanud transeklektiliseks, millekski, millel puudub igasugune taust – see on pärit eikuskilt ja kõikjalt.

Edaspidi kujundas ta koolimööblit. Kunstitoodete kombinaadile kujundatust on tema tuntuim töö punutud põhjaga järi (1959), näiliselt lihtne ese, mille keerukuse saladustesse oli koolis pühendanud oma õpilased Edgar Velbri ja mille kavandamisega tegeles Tomberg meelsasti ka edaspidi.

1950. aastate lõpus oli Tomberg aktiivne mööbli- ja ruumikujundaja: järjest valmisid Kuku klubi interjöör (1957), mööbel Pärnu sanatooriumile Estonia ja Viljandi hotellile, Tallinna Moemaja interjööri ja Tallinna hotelli Palace juurdeehituse sisustuse projekt (kõik 1958), 1961. aastal valmis Moskva NSVL Kunsti­fondi kunstisalongi kujundusprojekt.

Tomberg oli kõrgelt hinnatud ka näitusekujundajana. Üks esimesi vastutusrikkamaid ülesandeid sai talle osaks 1960. aastal, kui riikidevahelise kultuuri­vahetuslepingu alusel korraldati Eesti NSV tarbekunsti näitus Helsingi Taidehallis. 1962. aastal kujundas ta Tallinna Kunstihoones Adamson-Ericu näituse. Kümnendite vältel järgnesid mitmed tarbe­kunstinäituste kujundused, sealhulgas 1965. aasta suur Balti liiduvabariikide kunsti ekspositsioon Moskva Maneežis, kus oma panuse andsid ka noored kolleegid Mait Summatavet ja Taevo Gans. Aastatel 1964, 1970 ja 1984 kujundas Tomberg Tallinna Kunstihoones toimunud Eesti rahvakunsti näitused.

„Ruum ja vorm“

1969. aastal pandi alus legendaarsele näituste sarjale „Ruum ja vorm“. Näituse idee ellukutsuja ja korraldaja oli kunstnike liidu kujundajate sektsioon eesotsas Bruno Tombergiga. Eesmärgiks seati loomingulise initsiatiivi ning mõtlemise arendamine ja keskkonnaloomingu kõige ajaomasemate probleemide tutvustamine. Näituste sari oli sõltumatu võimalus ja nähtus, andis kujundajatele vabaduse murda välja argipäevast, sisseharjunud mõttekäikudest ja teha seeläbi vastuvõtlikumaks ja tähelepanelikumaks ka vaataja. Selleks ajaks oli tootmisettevõtetes juba hulgaliselt tööstuskunstnikke, kuid eksperimenteerimis- ja katsetamisvõimalusi siiski vähe. Näitus valmis iga kord kindla kontseptsiooni alusel, mille väljatöötaja(d) olid ka näituse kujundajad. Näituste kujundus oli teemast lähtuvalt alati põhjalikult läbi töötatud omaette vaatamisväärsus, totaalne vaatemänguline keskkond. Kui esimesel näitusel kavandas Tomberg efektse ruumi ja moodulmööbli etteantud standardsetest detailidest, siis 1972. aastal oli ta ise teise näituse idee autor ning kujundas selle koostöös Saima Veidenbergiga. Seal enam mööblinäidiseid niivõrd ei leidunud, vaatajale esitati nn esmaseid abstraktseid protsesse²: kujundamise vaheetappi, millele tavaliselt füüsilist kuju ei anta, esile tõsteti pigem vaatamisel tekkivaid seoseid ning soov mitte luua stereotüüpe vaid rõhutada eksperimendi väärtust. Näitusele kaasati juba ka tööstuskunsti eriala tudengeid. Kujunduslikult oli näitus vineerist vaheseintest teravnurkade rägastik, mis tõi saalidesse eri perspektiive ja triibulisi vaateid, millega püüti autori sõnul vältida eelmise näituse staatilisust.

Tekstiil

Muu hulgas on Bruno Tomberg mitmete monumentaalsete vaipade ning kangaste autor. Abikaasa, legendaarse tekstiilikunstniku Mall Tombergiga koostöös on valminud mõned ühistööd, näiteks vaibad „Aianduse teemal“ (1959), „Diagonaalid II-2“ (1975) ja kunstitoodete kombinaadi toodanguna maasikamotiividega žakaarkangas (1960). Edaspidi oli Bruno Tomberg oma tekstiililoomingus autonoomne ja lõi 1960. aastate lõpus ja 1970. aastatel mitu vaipade sarja, lisaks mitu üksikteost, mis on tihedalt seotud tema pedagoogiliste ja loominguliste huvidega.

Üks huvitavamaid on põimevaipade sari „Perspektiivid“ (1968), mida omaaegne kriitika käsitles ja kiitis eelkõige kui geomeetrilist eksperimenti. Tomberg sidus selle ise arhitektoonikakursuse programmi väljatöötamisega, mis omakorda tugines E. J. Kuusiku kursusele. Kursusel tegeleti rütmistamise elementaarsete eelharjutustega, alustati lihtsate joonelementide reastamisega ja jõuti välja rahvarõivaseelikute triibustikuni. Just sellest, kunstilise väljenduse napimast vahendist, nagu ta ise rõhutas, tõukus väljakutse katsetada joonrütmi ja värviakordidega. Ta pidas oluliseks just rahvakunsti elemente ja oli üllatunud, et seda kihistust neis töödes ei nähtud. Ta uskus, et rahvakunsti potentsiaali ajakohaseks, mitte liiga otseseks avamiseks on veel palju teha.

Teise märkimisväärse tõuke tekstiilide loomiseks andis Tombergile reisimine. 1963. aastal pärast Kreeka ja Egiptuse reisi valmisid Ateena Akropolise friisi motiivil põhinev dekoratiivkangas „Klassikaline“ (1964) ja dekoratiivkangad Aafrika teemadel. Aastatel 1970. aastatel valmis Aafrika vaipade seeria: „A-I Vaarao laev“, „A-II Ramses“, „A-III Nuubia vürst“, „A-IV Araablase maja“ ja „Sinine ruut“ („Tiik vaarao aias“). Need on mastaapsed hetki ja detaile rüiutehnikas üldistavad peegeldused. Vaibaloomingus väljenduv jõudis mitmel puhul ka nahkehistöösse kunstitoodete kombinaadi toodangus.

Nõuanded

Tombergi loomingut ja nõuandeid võib leida ajakirjast Nõukogude Naine ja 1958. aastal ilmuma hakanud almanahhist Kunst ja Kodu, mille koostamise juures tegutses ta noore ja juba kogenud sisearhitekti ning disainerina. Almanahhis käsitleti põhjalikult uute kodude, enamasti väikekorteritega seotud küsimusi, nende planeerimist ja sisustamist. Hinnatud sisekujundajate ideede publitseerimisel anti soovitusi, kuidas teha kodu võimalikult otstarbekaks ja kauniks. Üldharivate teemade kõrval oli almanahhis algusest peale oluline lugejatele ideede andmine, isetegemise tähendus ning osakaal. Aastaid toetuti tee-ise-ideoloogiale, mis väljendus kujunduslahendustes ja praktilistes juhistes ning regulaarselt almanahhiga kaasnevates tööjoonistes. Nende seast leiab ka mitmeid Tombergi kavandeid, teiste seas juhised siredalt modernistliku maasikamotiiviga kapi valmistamiseks. Tombergi kujundatud on ka mitmed Kunsti ja Kodu ning teiste ajakirjade numbrid ning kataloogid, sageli ka näituste plakatid.

Kriitiline meel

Bruno Tomberg oli võluv inimene, kel jätkus pikkadeks aastateks teravust ja mõtteselgust. Seda saatsid nii intelligentsele inimesele omane uudishimu kui ka kriitiline meel enese ja ümbritseva suhtes. Aastaid tagasi pöördus Bruno minu poole sooviga toimetada talle ETDMist paar pilti tema loomingust. Ta kirjeldas, et emeriitprofessoritelt oodatakse nende viimaste aastate loomingu näiteid. Naeris selle üle ja ütles, et Mallelt saaks ehk mõned kindad ja ta ise annaks paar purki moosi. Küll edeva inimesena – omadus, mida ta korduvalt enda puhul rõhutas – oli ta elutervelt kriitiline oma loomingulise pärandi ja selle jäädvustamise suhtes. Ta kinnitas, et pärast 1988. aastat, mil tema loomingut isikunäituse formaadis tollases tarbekunstimuuseumis esitleti, pole ta teinud midagi uut, mis märkimist vääriks, küll oli ta enamasti valmis tehtut analüüsima.

Mälestused

Bruno Tomberg tundis sõna vastu suurt austust ja pidevat vajadust mõelda, mõtestada, kontekstualiseerida ja ümbermõtestada. Ta oli oma mõtete edastamisel alati hoolikas ja elu on talle selle oskuse lihvimiseks ka palju võimalusi andnud. Mul on hea meel, et tal oli aega ja võimalust oma pikale ja mitmekesisele elule tagasi vaadata, meenutada, analüüsida, kirja panna. Loomulikult tekitas meenutamine ning tollaste olude trööstitus, täbarus ja absurdsus nukrameelsust ja seda õhkus Tombergist sageli, kui ta pidi järjekordselt vastama küsimustele oma valikute ja töiste saavutuste kohta. Ta oli sageli irooniline enese ja oma võimaluste suhtes ning see tegi kurvaks ning sundis mõtlema, mida kõike oleks ta veel võinud teha, kui olud oleksid võimaldanud. See mõttekäik kehtib kogu Nõukogude aja kohta ega varjuta kuidagi seda, mida Tomberg, vaatamata kõigele, ikkagi teha jõudis. Ta hoolitses selle eest, et me teaksime ja, olulisem veel, mõistaksime võimalikult paljut, millega tema töiselt seotud oli olnud. Tema mälestused ootavad avaldamist.

Oma õpetajaid on Bruno Tomberg meenutanud John Steinbecki mõttega. Tundub kohane nüüd seda mõtet tsiteerida talle endale mõeldes: „Ma ei usu, et kõik inimesed kaovad. Ma võin nimetada tosinkonna, kes pole kadunud, ja need on need, kelle najal maailm elab“. Kahju, et ei ole enam võimalust vestelda.

1 Bruno Tomberg, TKÜ Disainiinstituut 1966–1996. Käsikiri, ETDM.

2 Boriss Smirnov, Väljavõte näituse „Ruum ja vorm 2“ arutelult 22. III 1972. Käsikiri, ETDM.