Nii oli pealkirjastatud ERSO heategevuskontsert Tallinna lastehaigla toetuseks ja see toimus 17. XII Estonia kontserdisaalis, dirigendipuldis Olari Elts. Kui puldis on Elts, siis võib mürki võtta, et programm on huvitav ja mõtestatud. T?aikovski Sümfoonia nr 1 g-moll op. 13 ?Talveunelmad?, kontserdi peateos, ei ole mängukavas kuigi sageli mitmel põhjusel. Esiteks on ju autoril veel viis sümfooniat ja nende seas ka IV, V ja VI sümfoonia, millised on ju iga dirigendi ja ka orkestri meelisteosed. Teiseks on noore T?aikovski 13. oopus hästi mahukas, vormiliselt äärmiselt keerukas ja ka meeleolult selline pastoraalne unelm ilma selgelt karakteriseeritud konfliktita ning seda probleemsem interpretatsiooniliselt.
Kindlasti on sümfooniat varemgi Eestis esitatud, kuigi ei meenu konkreetsemalt, kelle poolt ja millal. Ka väike küsitlus kuulajate ja orkestrantide hulgas andis sama tulemuse. Ju siis eelmised ettekanded ei olnud liiga märgilised või ei ole juhtunud lihtsalt kuulama.
T?aikovski nägi oma esimese sümfooniaga palju vaeva. Loodud 1866. aastal ja üsna põhjalikult parandatud 1874, ilmus Jürgensoni kirjastuselt 1875. aastal lõplik variant, kus algsel kujul on ainult kolmas osa Scherzo. Ning selles lõplikus redaktsioonis toimus ettekanne aastal 1883 Moskvas ja 1886 Peterburis, seega pea kahekümneaastane teekond kirjutuslaualt lavalaudadele. Selleks ajaks oli autori loomingu hulgas juba neli sümfooniat ja ?Manfred?.
Esimese sümfoonia kujundite ring on küll programmiliselt suunatud talvisele loodusele, kuid täis autori isiklikku suhet ja kindlasti mitte illustratiivne. Vist on õige, kui arvan, et kandma jääb teise osa programmiline pealkiri ?Sünge maa, udune maa?. Eltsi ja ERSO ettekandes oli just see osa braavot väärt, kus hetkekski ei hägustunud selle osa keerulise vormi piirjooned. Osa vorm on aga nii keeruline, et tasub siinkohal ära tuua. Niisiis on tegemist sonaadivormiga, mis on läbi põimunud rondolikkusega, ja seal on olemas topelt kolmeosalise või kolme-viieosalise vormi elemendid. Sellistele järeldustele on tulnud vormianalüüsi spetsialistid, mis küll ei vähenda ega suurenda teose muusikalist väärtust.
Eltsil on iga järgmise tulemisega midagi uut tagavaraks. Seekord üllatas ta allakirjutanut just vene muusika pastoraalse hinge tabamisega nii manuaalselt kui mentaalselt. ERSO reageerib Eltsile enamasti adekvaatselt, seekord vahest pisut ettevaatlikult ning see puudutab otseselt skertsot (Allegro scherzando giocoso), mille tempo remark partituuris ütleb, et kaheksandiknoot = 160. Kes seda nüüd täpselt mõõtis, aga mulje jäi aeglasem ja lõbusus (giocoso) kukkus välja pingutatult. Muidu kenasti meeldejääv ettekanne tekitas järgmise mõttekäigu, et millest nii sümpaatsel paaril kui Elts ERSOga võib selline kerge kramp tekkida. Kas perfektsionistist dirigendi nõudlikkus ületab orkestri võimekuse või on jõulukuu koormus muusikute võimete piiril? Pigem viimane, sest esimene lihtsalt ei ole vastuvõetav.
Kontserdi teine pool jätkus programmiliselt vokaalteostega: Samuel Barberit ?Knoxville: 1915. aasta suvi? ja Richard Straussi ?Kolm püha kuningat hommikumaalt?, solist noor sopran Sinéad Mulhern Iirimaalt. Kui Barberi põneva teose ettekandel sai selgeks Mulherni sümpaatne materjal ja kõrgprofessionaalsed ametioskused, siis Straussi esitus lõi ausalt öeldes päris pahviks. Siin oli üllatavalt vabalt tulvavat häälevõimsust ja enam ei tundunudki, et diapasooni madalam osa ei kanna piisavalt. Tekkis suur huvi võimekat vokalisti meil veel mitmeid kordi nautida. Jään lootma, et Elts ja ERSO tulevad vastu kuulajate tungivatele soovidele ja meile seda võimaldavad.
Kontserdi lõpuks kanti selleks hästi sobivalt ette Erich Wolfgang Korngoldi (1897 ? 1957) ?Beebi serenaad?. Maailm on avastanud Korngoldi ja toonud selle Viinist pärit imelaps-helilooja kontserdilavadele. Elu viis ta 1934. aastal Hollywoodi ja standardiseeris tema käekirja sealsete nõuete kohaselt. Aga kaks Oscarit filmimuusikas on ka tulemus. Kontserdipublikule on hindamiseks toodud nüüd sellelt autorilt palju muudki, nende seas teenivad tunnustust näiteks T?ellokontsert ja Sonaat viiulile ja klaverile ning veel mõndagi sümfoonilises ja kammer?anris. Viieosaline ?Beebi serenaad? on heakõlaline ja kergesisuline meeleolumuusika, mis sobis suurepäraselt seekordse ERSO kingituskontserdi lõpunumbriks.