Rein Rannap on eesti muusikamaastikul efektne värvilaik ja stiililiselt on teda raske kusagile ?kasti panna?. Hiljuti ilmus Rannapilt uus klaveripaladega plaat ?Tantsib klaveril?, kus on tema looming ajavahemikust 1979 ? 2004. ?Kui ma midagi klaverile kirjutan, siis peab see olema klaveripärane ja kuulajale peab ka saama selgeks, et miks just mina siin ja praegu seda muusikat teen, ning miks just nii. Et igas hetkes peab olema klaveripärane ja mulle tüüpiline lähenemine,? hindab Rannap rannaplikkusele kindlaksjäämist. ?Mul on vaja erilist nõksu leida, mitte et võtan lihtsalt tuntud ilusa meloodia.? Osa lugusid uuel plaadil on pärit ka improvisatsioonivõistlustelt, kus Rannapi lood mitmel korral ?üriile erksalt silma torkasid. ?Osa asju on ikka väga tugevalt ümber tehtud,? arvab Rannap. ?Ma ei tahtnud sinna panna liiga improt, rocki ega ?amanistlikku muusikat. Otsisin oma varasematest klaveripalade materjalidest, muutsin seadeid, et paremini haakuks plaadi tervikmeeleoluga. Muidugi kõik need asjad, mis ma teen, ongi ?anrite vahel, seade ja mänguvõtete abil kallutasin uue plaadi lood rohkem popmuusika suunale.?

Rannap tahtis juba Ameerikas plaati teha. Probleeme tekitasid aga just Rannapi rännakud eri stiilide piirimail ja sulamitel. ?Minu käest küsiti: ?Väga tore, aga mis sildi all me sind müüme?? Pole ju silti, mille all seda müüa. See ei lähegi ühegi sildi alla. Ma olen ju ikka selline artist, nagu ma olen,? hindab Rannap endaksjäämist. ?See mäng on muutlik, intensiivne ja emotsionaalne. Klassikalise pianistina sa ei mängi ju ranget rütmi. Selleks, et saavutada suuremat väljenduslikkust, sa võtad noodi millisekundi varem või hiljem. Sest millega sa seda tunnet edasi annad? See tunne on sinu sees, rahvas istub saalis? Kui sa mängid lihtsalt need noodid ära, sinna ei teki seda tunnet. Saad seda üle kanda ainult sellisel moel, et muudad veidi dünaamikat, löögi värvi ja aega ? seda küll imepisikestes piirides. Aga see teebki selle muusika mõjuvaks. Impulsid kanduvad kuulajani.?

Rannap ei taha, et tema muusika oleks pelgalt taust, nagu näiteks new-age-muusika tema meelest on. ?Ma ei ole endas arendanud seda fooni kuulamist. Kuulamine on minu jaoks pingutav tegevus,? arvab ta. Seetõttu soovis Rannap ka, et tema uus plaat pakuks kuulajale intensiivsema elamuse, et see ei muutuks lihtsalt ?foonikaubaks?. Seetõttu on plaadi meeleolu üsna jõuline, kohati võib tõmmata ka paralleeli Michael Nymani stiiliga. ?Ma ei oska teha tarbeeset, aga mismoodi klaveriplaati kuulatakse?? esitas ta endale küsimuse. ?Plaat on ikkagi laiale kuulajaskonnale, muidu pole ju mõtet seda teha,? arvab ta. ?Tahaksin ka vabamaid improvisatsioone kunagi tulevikus panna plaadile, aga need toimivad pigem kontsertsituatsioonis hästi, juhul kui publik on samal lainel. Esinejal tekib siis publikuga psüühiline tagasiside. Vastavalt meeleolule läheb mõte sinna-tänna. Plaadiga on mõte kontsentreeritum.?

Kontserdikorralduses on üldise turumajanduse foonil Rannapi sõnul siiski puhumas avaramad tuuled. ?Nüüd tehakse rohkem üritusi, mis pakuvad midagi laiemale publikule,? hindab ta praegusi võimalusi eesti muusikamaastikul tegutsemiseks. Tulevad käiku mõiste crossover jm, üliakadeemilisus taandub, ei olda enam nii kurjad ja ranged rocki jm ?kergema muusika? mõjutuste suhtes.

Rannapi kontsertide juures on oluline ka visuaalne külg, kostüümid. ?Tegelikult ma tahaksin muidugi DVD välja anda,? arvab Klaveripoeg. ?See on puhas pakend, serveerimiskunst. Aga mina muusikas kompromisse ei tee, olen seal sees täiesti siiralt. See, kuidas ma mängin, on ikka see, milline ma olen kunstnikuna. Ma pean sel samal hetkel, kui olen laval, seda muusikat uuesti läbi elama ? mitte nii, et meenutad seda, kuidas sa mingil hetkel nagu armusid sellesse muusikasse. See tunne tavaliselt ei säili, kui interpreet õpib loo selgeks. Oma mängu puhul pead selle armumistunde uuesti läbi elama, nagu lugu esmakordselt mängides. Selleks, et seda laval uuesti läbi elada, pean end laval täiesti vabaks laskma.?