Luigi Cillo ja Evald Okka näitus „Kaks Itaaliat“ ja valgevene kunstnike näitus „Tere hommikust, Valgevene!“ Pärnu uue kunsti muuseumis (Rüütli 40a) kuni 31. I.
Saabunud Pärnusse, seadsin sammud harjumuspäraselt Esplanaadi tänavale, ent nähes lund täis tuisanud trepi kohal härmas silti „Pärnu Linna Kunstihall“, taipasin oma eksitust ja keerasin tagasi SEB panga suunas, kuhu Pärnu uue kunsti muuseum (UKM) on endale nüüd pesa pununud.
Kunst on nagu inimene või loom. tahab hellust ja lugupidavat kohtlemist. UKMis on seda alati mõistetud. Nüüdki häälestab ekspositsioon muuseumiruumidesse sisenejat väljapandusse süvenema. Kõigepealt silmab külastaja Riho Kulla portreed tuntud pärnakast füüsikust Georg Wilhelm Richmannist. See meenutab UKMi aktsioone Esplanaadi tänava päevilt, sümboliseerides järjepidevust asutuse tegevuses. Esimeses saalis esitletakse teoseid UKMi kogust.
Pidasin väljapanekut „Tere hommikust, Valgevene!“ kõnekaks näiteks UKMi endiselt erksast reageerimisest päevakajalistele sündmustele, selgus aga, et see teostekomplekt kuulub muuseumile juba aastaid – selle kinkisid praegu vägagi nimekad valgevene vanema ja keskmise põlvkonna kunstnikud. Valentina Ljahhovitš, kes tegutseb Marc Chagalli kodukandis Vitebskis, on juba aastakümneid teinud skulptuure prügikunsti vaimus, paar figuuri on UKMis eksponeeritud. Vitebskis sündinud Valgevene kunstide akadeemia graafikaprofessorilt Valeri Slaukilt on väljas rida fantastilisi akvatinta- ja oforditehnikas lehti inimnäoliste loomadega metsas. Vladimir Tsesleri koidupuna kiirgava päikese kujutis trellide taga reklaamib kogu näitust. Kunstniku video „12 muna“ meenutab Ülo Soosteri kunsti. Tsesleri videos on tosinat XX sajandi kuulsamat kunstnikku iseloomustatud erineva faktuuriga muna kaudu. Vladimir Tsesler kuulub Valgevene opositsiooni koordinatsiooninõukokku ja elab praegu välismaal.
Teisel pool saali paeluvad eesti ja ka välisautorite tööde huvitavad kooslused, muu hulgas on väljas kunagi UKMis esitletud Antverpeni kunstniku Lieve Ulburghsi rohelisest ideoloogiast kantud serigraafiad („Vincent“, 2000). Keerdtreppi mööda pääseb poolkorrusele, kus paikneb erakordne skulptuuriekspositsioon – iga skulptuur segamatult omaette kambrikeses. Niiviisi on kasutatud pangatelleritest jäänud kabiine. Niisuguse austuse osaliseks saab skulptuur meil haruharva.
Pärnu ja Haapsalu koostöö. Näitus „Kaks Itaaliat“ on valminud UKMi ja Evald Okka (EOM) muuseumi koostöös. 2019. aasta juunis-juulis oli Haapsalus avatud Treviso kunstniku Luigi Cillo (1920–2011) maalide näitus, mis jõudis Eestisse tänu San Pietro di Feletto veinitootja Maurilio Ceschini eestlannast abikaasale Ave Tammele ja küllap ka Haapsalu kuulsatele Itaalia veini päevadele. Maurilio Ceschin oli mitmekülgse kunstniku – Cillo oli ka monumentalist, skulptor, keraamik ja klaasikunstnik – kauaaegne sõber ja tema suurima kogu (700 maali) omanik. Pärast Cillo surma on ta lubanud kunstniku pojalt ateljee ära osta. Evald Okka muuseumi kuraatorina külastas Mara Ljutjuk Cappella Maggiores asuvat ateljeed ning valis poolsada maali Haapsalu näituse jaoks. Tutvumisel Cillo loominguga rabas teda Evald Okkaga samal aastal ja peaaegu niisama eakana siitilmast lahkunud itaalia kunstniku maalilaadi sarnasus eesti klassiku omaga. Aeg vajutab ühte põlvkonda kuuluvatele kunstnikele suuremal või vähemal määral oma pitseri.
Mara Ljutjuk on teinud Cillo maalide valiku ka Pärnu näitusele „Kaks Itaaliat“, kus maalidele on heaks võrdluseks rida Okka Itaalia-teemalisi maale ja graafikat EOMi kogust. Sarnasus on silmnähtav, nagu teatav parallelism kunstnike arenguski. Mõlemad on virtuoosid, kes panevad ühe energilise pintslitõmbega paika eseme vormi ja varju, nagu demonstreerib Cillo maalis „Aed“ (1999) või Okas maalis „Santa Maria della Salute kiriku figuur Veneetsias“ (1966). Varaseim Cillo maal näitusel on „Valge maja“ (1947), millega ta esines 1948. aastal esmakordselt Veneetsia biennaalil. Selles on peenetundelise tagasihoituse esteetikat, mis iseloomustas veel II maailmasõja järgsel kümnendil Euroopa maalikunsti laiemalt, kui radikaalsemad rühmitused ja isiksused välja arvata. Ka Okka karmi stiili eelne looming on samas vaimus. Cillo „Abikaasa portree“ esindab tema nii-öelda karmi stiili: kallakut koloriidilt tumedamasse ja kergelt geometriseerivasse laadi. Aktimaalid ja maastikud elu lõpukümnendist on aga kaasakiskuvad oma rõõmsas spontaanses maalilisuses, ikka sarnaselt Okkaga. Ühtaegu on nad aga ka erinevad: Cillo kunst on pehmem, hajuvam, harmoonilisem, Okka oma eksalteeritum, vormiselgem, kontrastsem.
Cillo veetis elu kodukandis Venetos, välja arvatud aastad 1951–1958, mil ta tegutses edukalt Brasiilias. Ta õppis Veneetsia kunstiakadeemias, Veneetsia oma kunstivarade ja -sündmustega oli tal alati käe-jala juures, Treviso muuseumiski on Veneetsia maalikoolkond hästi esindatud. Teda inspireeris Veneto loodus: tema loomingus on palju maastikku, maalilisi visioone Alpide eelmäestikust või merest. Mark Soosaarel on õigus, kui ta leiab, et maalis „Hommage Monet’le“ (2003) on Cillo sidunud erilise meisterlikkusega tervikuks valguse ja värvimängu pilvedes. Okkale, põhjamaalasele olid tema Itaalia-reisidel (1960, 1966, 1994) ilmutuseks linnad oma sajandeid püsinud arhitektuuriga, mille suurejoonelisust murendav ajahammas on seda ühtlasi erilise auraga ümbritsenud. Laguunilinn lummas kunstnikku nagu paljusid kunstiinimesi enne teda, selle kummalist salapära õhkub maalist „Veneetsia karneval“ (1995). Teda võlus ka elusagin ümber mälestiste, naistüübid, kelle kaudu ta püüdis edasi anda maa omapära, selle avalust ja temperamenti. Graafilise Itaalia-sarja (1961) lehelt „Vaen“ tuntud nunn esineb ka maalil „Rooma kontrastid“ (1966), taustaks mitte noor sensuaalne naine, vaid nüüdisaegne arhitektuur. Näib, nagu oleks too nunn vallandanud kunstnikus mõtteid kasvavast lõhest tehnoloogilise tsivilisatsiooni ja inimteadvuse vahel. Mara Ljutjuki läbimõeldult eksponeeritud valikut täiendavad Evald Okka maalitud harmoonium, kirst ja mõned toolid.
Lisaks kujutavale kunstile saab videoekraanil näha Mark Soosaare filmi „Illuminatsioonid Veneetsias“ LIV Veneetsia kunstibiennaalist (2011). Ta on ikka osanud teha filme ja näitusi ning algatanud teisigi projekte õigetest asjadest ja õigel ajal, oma poeetiliste rõhkudega. Sellele osutab ka Raimo Jõeranna film „Mees Manijast“.
