Seda on ilmselgelt liiga palju, seda enam, et kõigis neis raamatukogudes ei suudeta tagada nõuetele vastavat teavikute säilitamist.
Selle aasta alguses viis riigikontroll teadus- ja arhiivraamatukogudes läbi auditi, mille käigus hinnati raamatukogude säilitustingimusi. Mitmes arhiivraamatukogu funktsiooniga raamatukogus on hoidlad vanad ja renoveerimata, õhupuhastus- ja kliimasüsteemid ei tööta, hoidlate riiulid ei vasta nõuetele.
Trükiste pikaajalise säilitamise nõuetele vastavad vaid rahvusraamatukogu ja kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu uued hoidlad. Hoidlate renoveerimist kogude parema säilimise ja juurdepääsu tagamiseks vajavad ja väärivad kahtlemata kõik raamatukogud, pikaajaliseks arhiveerimiseks mõeldud hoidlates peavad aga olema spetsiifilised hoiutingimused ning seetõttu on vaja ka eriti suuri investeeringuid. Eestis, nagu on praegu enamikus lääneriikides, piisaks kahest, arhiivraamatukogu funktsiooniga raamatukogust.
Arhiivraamatukogude arv omakorda mõjutab ka hävimisohus teavikute eluea pikendamiseks vajalike konserveerimistööde kvaliteeti. Eestis ilmselt ei ole võimalik välja arendada mitut täisfunktsionaalsusega teavikute konserveerimise ja tagatiskoopiate loomise keskust. Siin on mõttekas teha koostööd mitte ainult raamatukogude vahel, vaid ka arhiividega. Hea oleks sääraste keskuste loomine Tallinnas ja Tartus, spetsialiseerumisega paberkandjate konserveerimisele ja tagatiskoopiate tegemisele mikrofilmil ja/või digitaalsel kujul.
Mis puudutab audiovisuaalse kultuuripärandi pikaajalist säilitamist, mis on praegu osaliselt ka raamatukogude kanda, siis jätaksin selle valdkonna arendamise rahvusringhäälingu ja filmiarhiivi vastutusalasse.
Arvestades raamatukogude ressursside (nii inim- kui ka rahaliste ressursside) piiratust massilise konserveerimise korraldamiseks ning infotehnoloogia võimast arengut, tuleks kirjaliku kultuuripärandi säilimise tagamiseks eelisarendada digitaalsete tagatiskoopiate loomist ja digitaalse pikaajalise säilitamise tehnoloogia arendamist.
Kultuuriministeeriumi valdkonna arengukava „Digitaalne kultuuripärand 2007–2010” annab ette üsna mõistlikud raamid ja kirjeldab vajalikke meetmeid digitaalse arhiveerimise korraldamiseks nii Eesti mäluasutustes eraldi kui ka ühistegevusena. Raamatukogudest ongi rahvusraamatukogu ja Tartu ülikooli raamatukogu astunud esimese sammu ja loonud digitaalsed andmehoidlad, millest võivad edasise arendamise korral välja kasvada pikaajalise säilitamise nõuetele vastavad digitaalsete objektide arhiivid.