Eraettevõtjatest kontserdipaigad ja -korraldajad ning üritustele tugiteenuste pakkujad on koroonakriisi tõttu nõrgemas seisus kui eales varem. 1. septembrist hakkab aga Tallinna meelelahutusasutustes kehtima öine alkoholi­müügipiirang.¹ Tallinn vajab läbimõeldud öömajanduse strateegiat ja öölinnapead, leiavad muusikasektori esindajad. Arutelus osalesid Live Music Estonia juht Henri Roosipõld, agentuuri Damn Loud omanik ja promootor ning Tallinn Music Week’i programmijuht Roman Demtšenko, ürituste tehnika­lahendusi pakkuva firma RGB Baltic partner ja projektijuht Tauno Antsmäe ning muusik Maarja Nuut.

Mis on teie arvates öömajandus ja kuidas see teie tegevusvaldkonda puudutab?

Henri Roosipõld: Ma ei ole öömajanduse ekspert, aga ma töötan Music Estonias sellise haru kallal nagu Live Music Estonia, kuhu on koondunud kontserdipaigad ja -korraldajad. Meie liikmete seas on ka kohti, mida võib lahterdada klubide alla. Euroopa kontserdipaikade-klubide tulu- ja kuluallikate struktuur erineb Euroopa riikides üksjagu. Teatud riikides sõltub muusikaelu avalikust rahastusest rohkem ja teistes kohtades, kuhu avalikku raha suunatakse vähem, tasandatakse puudujääk tihtipeale toidu ja joogi müügiga. Tallinna linna määrus, mis puudutab klubisid-kontserdipaiku, lõikab tugeva kiilu praegusesse struktuuri, kus puuduvad laiaulatuslikud toetused ning selle tasandamiseks tuleb teenida väga palju kärakamüügi pealt ressurssi honoraride tasumiseks. Teiseks, kui tehakse suuremaid strateegiaid, siis on oluline, et muusikalinnaks kandideerides kaalutaks muusika huve, mitte ei mõelda, kuidas piirangu kehtestamisel tagada kasiinodele rahavoog. Selle määruse puhul ongi näha, et esmajärjekorras on mõeldud, kuidas välja minnes jäetaks võimalikult palju raha kasiinodesse, ostetaks žetoone ja alkoholi, selle asemel et žetoonide asemel osta kontserdipilet või pilet klubiüritusele.

Tauno Antsmäe: Minul ei sõltu otseselt alkoholist ega toidust midagi, aga kui üritusi ei toimu, siis ei ole ka teenindaval personalil tööd. Oleks hea, kui muusikavaldkond ei oleks nii karmilt piiratud.

Maarja Nuut: Mina ei ole samuti öömajanduse ekspert, aga öömajandus ja selle strateegia puudutavad mind kahe nurga alt. Esiteks artistina. Kuigi valdavalt ma ei mängi kontserdil hilisööl, siis samas klubis, kus mul on kontsert näiteks kell 21 õhtul, toimuvad ka hilisemad ja teistsuguse profiiliga üritused. Klubi ellujäämine sõltub mainitud piirangutest ja seeläbi mõjutab see ka mind. Artistina tegutsen ka subsideeritud valdkonnas, kuhu kuuluvad igasugused riiklikel toetustel toimivad kontserdimajad ja institutsioonid, kus artist ei pea muretsema, kas honorariraha tuleb kokku või mitte. Klubides ja n-ö sõltumatutes kultuurikohtades on olukord teine.

Teisalt puudutab see teema mind kultuuriürituste tarbijana. Kuna külastan hea meelega ööüritusi, siis loomulikult jälgin, kuidas need on korraldatud, ja elan meie väikesele, kuid visale klubi­skeenele kaasa. Kui selle määruse eesmärk on alkoholitarbimist vähendada, siis teame, et keeld pole kunagi olnud lahendus. Ka Henri ütles, et kasiinos võib pärast klubide ja baaride sulgemist edasi juua. Kuidas siis nii? Küsimus ei ole ju ainult alkoholimüügi keelamises, vaid tuleb mõelda kogu öise infrastruktuuri peale, nii et kui lähen kontserdilt või peolt koju, siis saan kusagil ka süüa, buss sõidab, linn on turvaline.

Roman Demtšenko: Mul on oma agentuur, toon Eestisse nii suuri kui ka väikseid rahvusvahelisi artiste. Töötan ka kohalike artistidega ja olen TMW programmijuht. Suhtlen paljude kontserdi­paikade ja klubidega just Tallinnas – enamikuga nendest. Minu põhimure on see, kuidas tagada kontserdipaikade kestlik areng. Probleeme, millega ei ole tegeletud, on palju. Enamasti on asi kontserdipaikade majanduslikus seisus – kuidas sõltumatud kohad ellu jäävad. Siis on müra probleem. Kuidas tagada, et kinnisvaraarendustega, mis tulevad kohtadesse, mille on teinud atraktiivseks kultuur, kontserdipaigad ja klubid, ei sunnitaks neid klubisid melu, muusika ja müra pärast sulgema. Selle probleemiga ei ole tegeletud – meil ei ole muusikavaldkonna, linnaplaneerimise ja kinnisvaraarendajate vahel suhtlust. Öölinnapea võiks viia inimesed kokku, et leitaks ühised lahendused.

Nuut: Näiteks Berliinis saab taotleda toetust, et klubi helikindlamaks teha.

Demtšenko: Just. Nii kontserdipaigad kui ka kinnisvara arenduskeskused võivad palju teha. Kontserdipaika avades peab helikindlusega arvestama, aga nagu näeme, siis seda eriti ei tehta. Näiteks kinnisvaraarendajad võiksid võtta teadmiseks, et teatud kohta ei tasu ehitada maju klubile liiga lähedale, tuleks jätta vahed või teha uutele kortermajadele paksemad aknad ja seinad, et müra ei kostaks läbi. Selline suhtlus on praegu puudu.

Sotsiaaldemokraatlik erakond on kuulutanud öölinnapea kandidaadiks Natalie Metsa, kes on öömajanduse teemaga tegelenud aastaid. Mis muutub, kui linnas luuakse tõesti selline ametikoht ja keegi hakkab öömajanduse valdkonda teadmis­põhiselt koordineerima?

Antsmäe: Täpselt see juhtubki, et keegi hakkab ööelu koordineerima, sest praegu on kontserdipaigad kõige rohkem oma murega üksi ja artistidel omakorda sõltub kontserdipaikade olukorrast, kas neil on kontserte või ei ole. Roman ütles, et kinnisvaraarendajad võiksid teha paksemate akende ja seintega majad, aga praegu see kuhugi ei jõua. Siis olekski artistide või kontserdikohtadega kursis olev koordineerija, kes koputaks vastava ametkonna lauale ja ütleks, et selliste asjadega on vaja tegeleda. Ma ei usu, et arendajad hakkavad nüüd paksemaid seinu tegema, aga see-eest võiksid nad aidata helikindlamaks ehitada juba valmis klubisid, mille lähedale nad oma maju ehitavad. Ainult helikindlus muidugi ka veel ei päästa. Probleemsetes kohtades – eriti vanalinnas – tehakse väljas suitsu, lobisetakse ja tehakse nalja, mis käib kohalikele elanikele närvidele. Niisiis, ka suitsunurga ja WC probleem tuleb lahendada.

Roosipõld: On küll mehhanisme, millega saaks luua olukorra, kus kinnisvara arendajad peavad arvestama kultuuriliste väärtuste ja ka popkultuuri väärtustega. Ühe suurema uuringu selle kohta, millest kontserdipaigad-klubid rahaliselt sõltuvad, on teinud Live DMA, kes koondab kontserdipaiku ja nende esindusorganisatsioone üle Euroopa. Mina kogusin sel aastal Tallinna 11 kontserdipaigalt informatsiooni nende tulude-kulude kohta, tegin nende protsentuaalse jaotuse samale Live DMA tabelile. Sealt joonistub välja, et toidu- ja joogimüügist sõltumine on ligilähedane Ühendkuningriigi kontserdipaikadele, kus 60% tuludest moodustabki toidu- ja joogimüük.² Seal võeti ka esimesena vastu selline põhimõte nagu agent of change: kui kuskil piirkonnas hakatakse arendama kinnisvara ja seal on enne kontserdipaik, siis kinnisvaraarendaja peab arvestama sellega, et seal on kontserdipaik. Ja vastupidi, kontserdipaiga arendajal on vastutus võtta arvesse lähedal olevaid inimesi või teha see koht üldse elupiirkonnast eemale.

Kui seda Tallinna eelnõu arutati, siis töötati välja ülihea skeem – hoidumisservituut. See resoneerib natuke selle agent-of-change-printsiibiga. Hoidumisservituudi mõte on see, et ettevõte peab saama kõikidelt samas majas asuvatelt korteritelt loa seal tegutseda või peab varakult sulgema, kui teised omanikud seda nõuavad. Ja kohtades, kus ei ole kortereid – näiteks Sveta baari puhul –, saab hoidumisservituudi kinnistusraamatusse kanda ja öelda, et siin ongi selline asutus. Näiteks Suur-Karja tänaval on väga palju baare ja Tallinna eelnõu probleemikirjeldus algab sellega, et seal on probleemid siiamaani lahendamata. Kui hoidumisservituut toimiks ja majaelanikud ei luba panna sinna hoidumisservituuti, siis peaksidki need baarid varem sulgema või tegevuse lõpetama. Sama on Mustamäe ja Lasnamäe keldribaaridega.

Millegipärast otsustas Tallinna linn ikkagi hoidumisservituudi süsteemi mitte vastu võtta, vaid defineerida, mis on ööklubid. Sealhulgas pandi kahjuks sisse mingisugune arusaamatu ruutmeetrite printsiip,³ mille alla ei käi näiteks Sveta baar. Tallinnas on aga nii, et kõik need Euroopa mõistes väiksed klubid, mis mahutavad kuni 400 inimest, on tihtipeale ühe või teise žanri kasvu­lavad ja panustavad uutesse talentidesse. Džässiklubi Philly Joe’s, rokiklubi Barbar, Sveta baar, igasugused underground metal’i ja noise’i klubid – kõik need Tallinna kohad on rajatud eelmisel kümnendil. Näiteks oli Sinilind, pandi kinni, tehti U3, mis kestis pool aastat, nüüd on Kinomaja Bar & Stage, võib-olla Danel Pandre suudab selle käima panna ja seda hoida. Uus Laine samamoodi – need kohad tekivad ja püsivad paar aastat. Küsimus on, kuidas tagada stabiilsus neile headele korraldajatele, kes loovad kontaktid ja teavad, mida esinejatele pakkuda, et neil oleks hea mängida, teavad, kust leida publikut ja tunnevad süsteemi ja oma skeenet ka rahvusvaheliselt. Tallinna linn ütleb: ei, teie ei ole klubid, klubi peab olema 450 ruutmeetrit. Las kasiinod olla avatud kella neljani, teie pange kinni. See häirib, aga seda saaks lahendada hoidumisservituudiga, see oleks kas või esimene samm.

Demtšenko: Ka mina tahtsin jõuda selleni, et põhieesmärk on tagada kontserdi­paikade jätkusuutlik areng. Näiteks Helsingi klubi Tavastia on avatud 1970. aastast, aga meie siin teeme ajutisi kultuuriklubisid. Üks koht on lahti paar aastat, tehakse midagi lahedat ja siis ta kaob, sest linna tingimused ei ole sobilikud või on müra või alkoholimüügipiirang või ei pidanud see majanduslikult vastu. Öölinnapea võikski minu arust välja töötada mehhanismid, kuidas tagada klubidele ja kohtadele võimalus tegutseda pikemalt kui viis või kümme aastat.

Nuut: See on ka väärtushinnangute küsimus. Laiem üldsus ja selliste eelnõude koostajad võib-olla ei tunne öös toimuvat kultuurielu nii hästi ega oska seda hinnata. Ikka kiputakse üldistama ja lahmima, et seal ju ei toimu muud kui joomine ja laaberdamine. Aga selles pisikeses klubis toimub teinekord midagi väga olulist ja erilist, neid artiste ja kuraatoreid tuleb toetada. Paljud väiksemad ja iseseisvad kohad-klubid pakuvad väga eriilmelist programmi ja see rikastab üldist kultuuripilti. Oletame, et klubi on helikindlam, aga alkoholimüük lõpetatakse plaks! kell kaks öösel ja kõik inimesed üle linna on korraga tänavatel. Siis on tähtis ümbritsev struktuur: et on avalikud tasuta tualetid ja transpordivõimalused, et ei tekiks olukorda, kus järsku on tänavad täis suitsetavaid räuskajaid. See omakorda võimendab arusaama, et ööelus midagi väärtuslikku ei tehta.

Kuidas muuta arvamust, et klubi tähendab joovaid ja räuskavaid inimesi?

Roosipõld: Eks ikka selgitustööga. Neil 11 kontserdipaigal-klubil, mida küsitlesin, oli 2019. aastal kokku üle poole miljoni külastuse. Järelikult teatud inimesi need kontserdipaigad tõmbavad. Poliitiliselt ongi küsimus, kas osatakse leida hea tasakaalupunkt linnaelanike rahu tagamise ja kultuurielu vahel. Poole miljoni seas on kindlasti neid, kes külastasid suuri kontserdipaiku, kuhu mahub üle tuhande inimese – sealhulgas Alexela kontserdimaja ja Saku suurhall –, aga palju on ka valdavalt hilisel kellaajal ja öösiti tegutsevaid kohti. Küsimus on, kuidas selgitada valijatele, et nendel kohtadel on omad mured. XXI sajandi linn ja linnaplaneerimine toimib ühistel kokkulepetel.

Teine võimalus ongi teha mingi­sugune reegel, aga määrust lugedes on näha, et seda eelnõu koostades ei ole allikaid läbi töötatud. Hea oleks kaasata eri vaatenurki ja ettevõtlusamet võiks kultuuriga rohkem arvestada. See on väga ettevõtlusameti nägu määrus. Linnas on ju ka kultuuriamet, aga ma ei tea, missugune on kultuuri eest vastutava abilinnapea seisukoht. Koostöö linnaametite vahel võiks olla tugevam.

Poliitikutele tuleb selgitada, et tegu on nende valijatega. Vanalinna seltsile ja elanikele tuleb selgitada, et hoidumisservituut on parem lahendus kui üldpiirang: pange lärmi tekitavad kohad natuke varem kinni ja las need kohad, mis on ilusti käitunud, olla lahti kauem.

Antsmäe: Olen nõus, et piirangutega tulebki koormata probleemseid kohti ja raskusaste diferentseerida. Ei ole mõtet Telliskivi loomelinnakus baare ja klubisid kell 12 või kell 2 öösel kinni panna, kui seal ei segata kedagi.

Demtšenko: Uuringud ja statistika on loomulikult tähtsad, aga mul on alati tunne, et linna ja klubide suhtluses on puudu inimlik aspekt. Me ei tunne ega tea üksteist, me suhtleme paberimajanduse kaudu. Music Estonia on viimastel aastatel teinud tublit tööd, aga kontserdipaikade põhimõtet ja töökorraldust võiks linnale rohkem tutvustada, et tekiks arusaam, mida, mille jaoks ja kuidas me teeme.

Roosipõld: Statistika taga ongi needsamad mõtted: mis need väikesed kontserdipaigad on, mida seal tehakse – loomulikult on tarvis pidevalt selgitada, mis nende arvude taga on.

Aivar Riisalu on väitnud,⁴ et ettevõtjaid, nagu ka elanikke, on palju kaasatud ja linn on teinud kõik võimaliku, et ööelu saaks kenasti toimida, kui koroonakriis on läbi. Mis te selle kohta kostate?

Roosipõld: Aivar Riisalu on olnud teatud mõttevahetustes üsna konstruktiivne ja ma saan aru, et ta on seda eelnõu kirjutanud väga pikalt. Minu teada pidi ta algul tegema nn vanalinnaeelnõu. See jooksis liiva – probleem oli selles, et tuleks kõiki kohti võrdselt kohelda. Ka hoidumisservituut on ettevõtlusametiga läbi arutatud. Ma arvan, et nad ei valinud seda just võrdse kohtlemise printsiibi tõttu. Aga mida pidada linnaplaneerimisel õigemaks: kas võrdset kohtlemist või tasakaalu otsimist ja kokkuleppeid? Mina ei ole jurist, aga mulle on ebaselge, miks peaks võrdselt kohtlema neid, kes ei suuda tagada rahu, mida on inimlikult mõistetavalt linnakodanikele vaja tagada, ja neid, kes suudavad seda tagada. Ma arvan, et kaasatud on, aga alati tasub mõelda, kas protsess lõpetati kiiresti ära selleks, et kohalike omavalitsuste valimiste ajaks oleks midagi ette näidata. Vahest need ideed, mis nendeni jõudsid lõppjärgus, oleks olnud mõistlik veel natuke läbi mõelda ja osalistega konsulteerida. Lõpus koguti tõepoolest veel mõtteid, aga paljusid neist ei võetud arvesse. Lahendus ei saanud hea.

On räägitud ka sellest, et kui Tallinnas plaanitud piirangud tõesti tulevad, siis võiksid õhtused kontserdid alata varem ja nii oleksid paljud asjaosalised õnnelikud. Mis te arvate?

Nuut: Jah, kontserte saab korraldada päikesetõusul ja päikeseloojangul, igal ajal. Ka klubides, mis on keskendunud tantsumuusikale, rakendatakse eri­suguseid üritusformaate. Tantsida võib kella kahest öösel hommikuni, aga tantsima võib minna ka hommikul või päeval. Tähtis on mitmekesine valik. On elementaarne, et inimestel on erinevad elurütmid, erinevad eluperioodid. Näiteks praegu meeldib mulle öösiti kaua magada, aga olen elanud ka niimoodi, et parim asi, mis saab olla, on öö läbi tantsida. Öös on asju, mida päeval ei ole, ja päeval on asju, mida öös ei ole. Ma ei näe lahendusena seda, et kõik peaksid elama ühe elurütmi järgi.

Loomulikult, tasakaalu leida on alati keeruline. Näeme piirkondi, kuhu on läinud loomingulised inimesed, loonud pisikesi klubisid, mis mõjuvad kultuurimagnetina. Seejärel muutub piirkond populaarseks, paljud kolivad sinna, oodatakse suuremat turvalisust ning sellega kipub kaasnema väikekodanlikkus – ma ei ütle, kas see on hea või halb, aga kohati kerkib küll küsimus: kui tahetakse haudvaikust, miks siis ei kolita maale? Loomulikult, elementaarne öörahu peab olema, aga linnaelu ja linnamelu käib ka elu juurde. Kahjuks ei ole meil ööelu strateegiat välja arendatud. Ööelu ei puuduta ju ainult seda, et ollakse kontserdil või peol, vaid ka teenindavat sektorit ja teisi töötajaid, kelle eest on samuti vaja hoolt kanda. Kindlasti ei ole lahendus, et hakkame ainult päeval kõike tegema.

Demtšenko: Mulle tundub, et meil puudub jaotus kontsertide ja öiste pidude vahel. Kontserdikorraldajana ja väga sagedase külastajana võin julgelt öelda, et suurem osa kontserte lõpeb kell 23 või hiljemalt südaööl. See jutt, et kontserdid algavad kell 2 on tõenäoliselt mingi vana müüt. Öised peod, just DJ-kultuuri üritused algavad loomulikult hiljem.

Antsmäe: Minule meeldib käia õhtul natuke varem kontserdil, aga on neid, kellele meeldib käia öösel. Kontserdi­valdkond peaks olema kõigile avatud: kes tahab, läheb hommikul, ja kes tahab, läheb päeval, ja kõiksugu kontserte korraldatakse. Ei saa lihtsalt öökontsertidest loobuda.

Roosipõld: Küsimus on, kas tahame luua ühetaolist linnakultuuri või kultuurilinna. Kui tahetakse luua ühetaoline linnakultuur, siis otsustataksegi, mis on hea, mis halb, see on see kell kinni, nemad tantsida ei tohi, tema mulle meeldib, tema tantsib või mängib žetoonidega. Kultuurilinna puhul antakse palju võimalusi, kuni ei tehta midagi halba. Mure on praegu see, kuidas tagada öörahu, aga tuleb leida tasakaal, et hoida kultuuris ka mitmekesisust. See on väärtus.

Tallinn korraldab ka ise kontserte. Äkki peaks pealinn rohkem kaasama professionaalseid kontserdikorraldusfirmasid?

Roosipõld: Mina olen alati selle poolt. Meenub, et kui Tallinn hakkas muusikalinnaks kandideerima, siis Aini Härm arvas, et teatud projektid võiks suunata erategijatele. COVID-19 valguses on tõesti hea kindlustada erategijatele tagala, et nad saaksid üle võtta midagi, mida Tallinn on siiamaani ise teinud.

Nuut: Meil on professionaalseid, suurte kogemustega promootoreid, kes hea meelega kureeriksid mingit programmi, aga neil puudub eelarve. Tallinna linnal on eelarve, aga neil ei ole alati nii palju kogemust, et hea kultuuriprogramm või produktsioon kokku panna. Selles mõttes oleks suurem koostöö või infovahetus küll teretulnud. Mõnes linnaosa kultuurikeskuses tellitakse kontsert, neil on päris kenad honorarid, aga sealjuures ei pruugi olla pädevust, kuidas kontserti turundada, nii et võimalikult paljud linnaosa elanikud saaksid sellest kontserdist teada ja tuleksid kuulama. Kuna kontsertide andmine on olnud minu peamine elatusallikas, siis olen mõnikord artistina leidnud ennast olukorrast, kus ma ei saa ei öelda, sest see on minu töö. Teisest küljest on mul kahju ressursside raiskamisest. Võiks olla rohkem põimumist.

Antsmäe: Jah, tihtilugu on niimoodi, et kui linn midagi korraldab, siis kipub seal küljes olema teatud erakonna märk. Aga kui teha erasektoriga koostöös, siis saaks kontserte korraldada nii väliselt kui ka sisult ja ka turunduse poole pealt sujuvamalt ja paremini.

Demtšenko: Usun, et selline koostöö toimiks väga hästi. Nagu koroonakriis on näidanud, on väga vaja, et valdkonna tegijad teeksid koostööd ja suhtleksid omavahel. Nii linnal kui ka erasektori korraldajatel on üksteiselt palju õppida ja üle võtta.

Tallinn kandideerib UNESCO muusikalinna tiitlile. Mida linnavalitsejad võiksid teha, et linn oleks selle tiitli vääriline?

Roosipõld: Paar aastat tagasi uuendas Tartu linn oma toetusmehhanisme, tegi selle süsteemi väga läbipaistvaks. Väga laias ringkonnas mõeldi läbi, kuidas tagada noorte tegijate juurdekasv ja ka suurte festivalide jätkumine, kellel peaks olema toetustele ligipääs. Tuldi kokku ja arutati läbi, tõstatati ka ebamugavaid teemasid, aga kokku sai hea komisjon. Ka Tallinnas võiks toetused niiviisi üle vaadata.

Teine teema: ma ei tea, kas olukord, kus kontserdipaigad ripuvad suuresti alkoholi ja toidu müügi küljes, tuleb täiesti lõhkuda ja hakata palju toetusi eraldama, aga tasub mõelda sellele, kuidas saab linn panustada sellistesse ettevõtmistesse, et kontserdipaigad teeksid rohkem omaproduktsiooni ja oleksid ühenduses lähiriikide kontserdipaikadega. Eesti on üsna halvasti integreeritud Euroopa live’i-struktuuri. Rootsis, Taanis, Soomes on normaalne, et tehakse välis­artistidele ühispakkumisi, on loodud ka programmid, et toetada artistide ringiliikumist lähiriikides. Näiteks saab Soomes toetust selleks, et book’ida artiste Rootsist, ja vastupidi. On selline kontserdi­paikade ring, kus tehakse omaproduktsiooni. Võiks mõelda, kuidas ka meil turgu Baltimaade ja Soomega ühtsemaks teha. Nõnda saab aidata ka artiste, sest väiksed kontserdipaigad on väga kindla žanri kasvulavad.

Kolmandaks tuleks järjepidevalt teha uuringuid, et muusikavaldkonna olukorda mõista, teha ka fookusgrupi intervjuusid, et teada saada, milliseid lahendusi ühele või teisele probleemile kontserdipaigad ise näevad. Kõigepealt tuleb probleemid välja selgitada, uurida nii muusikutelt kui ka külastajatelt, et mõista nende kontserdipaikade tähendust muusika ökosüsteemile, kogukondadele ja linna kultuuripildile.

Demtšenko: Olen Henriga nõus, et tuleb luua uusi ja teha paremaks seniseid toetusmehhanisme. Praegu toimivad sõltumatud tegijad puhtalt iseenda eelarvest, mis tihti ei ole väga kestlik. Muusikalinnas peaksid olema esindatud kõikvõimalikud žanrid alates lastemuusikast kuni kõige uuema muusika žanriteni, et rahuldada kõiki huvigruppe. Tihtipeale on nii, et riigi või linna eelarvest toimivad n-ö klassikalise või traditsioonilise muusika kohad, aga just võimalikult laia muusikalinna programmi peale mõeldes tuleb luua mehhanisme, mis aitaksid väiksemaid ja uuemaid kohti, kui neil ei lähe hästi.

Antsmäe: Kultuuriamet võiks rohkem kuulda võtta erasektori tegijaid, alustada kas või Music Estonia liikmetest, kutsuda kokku ja arutada, mis plaanid on meil järgmise viie aasta sees. Selge see, et suured festivalid nagu „Jazzkaar“ ja TMW ei kao kuhugi, aga kord aastas peetavaid festivale võiks olla rohkem. Küllap siis oleksid ka kõik klubikesed, kellest praegu jutt käib, aktiivsemalt töös. Küllap jagub ka publikut, kes saab eri niššides muusikat kuulata.

Roosipõld: Tõesti, muusikalinnaks kandideerimise ajal on juba hakatud rohkem tegijaid kaasama, ka Music Estonial on olnud võimalus kaasa rääkida. Ja meie teema valguses oleks hea, kui ka linnaametid suudaksid omavahel koostööd teha: et kui ettevõtlusamet midagi planeerib ja meil on muusikalinn, siis mõeldaks ka muusikaettevõtluse peale, ja kui ettevõtlusamet tahab teha mingeid muudatusi, siis suheldaks omavahel.

1 Piirangud alkohoolse joogi jaemüügil kohapeal tarbimiseks, Tallinna Linnavolikogu 17. IX 2020 määrus nr 14, jõustub 1. IX 2021; https://teele.tallinn.ee/documents/105208/view#preview

2 Live Music Venues & Clubs in Europe – Facts & Figures. Publication January 2020, based on data 2017. Live DMA, lk 36; https://www.live-dma.eu/wp-content/uploads/2020/01/Live-DMA-Survey-Report-Live-Music-Venues-data-2017-publication-January-2020-1.pdf

3 Tallinna määruses on määratletud ööklubi omadused, muu hulgas on märgitud, et ööklubiks kvalifitseerub asutus, kus on alates 450 m² pinda; https://teele.tallinn.ee/documents/105208/view#preview

4 Nele Kullerkupp, Sotsid lükkasid Tallinna ööelu elavdamise plaaniga käima valimisvankri. – Postimees 16. XII 2020.