Minisari „Mängime linna“ („Pretend It’s a A City“, USA 2021). Režissöör Martin Scorsese. Netfix, 7 osa.

Pärast kergema skandaali tekitanud koostööd filmiga „Iirlane“¹ on Martin Scorsese tagasi Netflixis. Ei, seekord pole ekraanil näha suurtes kogustes valku ja kiireid süsivesikuid näkku ajavaid itaalia ning iiri päritolu kõrilõikajaid, kuid taas on teemaks üks teine tema püsiarmastus – New York.

New Yorgist rääkimiseks on ta sarja kangelaseks või teiseks peategelaseks valinud oma hea sõbra Fran Lebowitzi (70). Seitse umbes pooletunnist osa on tõeline Slow TV, sest mingeid trikke siin ei tehta, Lebowitz räägib, vahel harva vilksatab mõni selgitav vana foto või dokikaader või näidatakse tema vestlusõhtuid, vahel režissöör täpsustab midagi. Ka selles plaanis on Lebowitz nagu tegelane mõnest Scorsese gangsteri-filmist, ta räägib palju ja kiiresti ning kannab lotakat meestepintsakut. Millest Lebowitz räägib? Kõigest ja mitte millestki.

„Mitte millestki“ kõnelemine ei ole muidugi uus nähtus, kirjanduses on selle juured sügaval esseistikas ning ajakirjanduses, mõelgem kas või Oscar Wilde’ile. Tihtipeale kirjeldatakse siin midagi kõigile ülimalt argipäevast ja üldtuntut, ning paremal juhul leitakse selle juures mingi väike terav detail, irooniline või utreeritud sööst, mis tõstab materjali rahvalikust laadanaljast kõrgemale. Tuntud näide on 1989–1998 eetris olnud sari „Seinfeld“, mille reklaamlause oli „saade eimillestki“. Kriis on seiklus, tõeline katsumus on argipäev.

Fran Lebowitz ei ole koomik, ta on raskelt määratletav tegelane, kes on alates 1970ndatest kuulunud New Yorgi kultuuritegelaste seltskonda, kirjutanud artikleid, arvustusi ja raamatuid, teinud väiksemaid osatäitmisi oma sõprade ja tuttavate filmides ning telesarjades (mh Scorsese filmis „Wall Streeti hunt“² „The Wolf of Wall Street“, telesarjas „Seadus ja kord“³) ning esinenud laval iseendana, peamiselt rääkides piinlikke seiku oma elust ja kirudes moodsat maailma.

Suure juuksepahmaka ning oma pintsakutega kaugelt äratuntav Lebowitz on saanud New Yorgi kultuuriskeene üheks maskotiks, kuid tegelikult on ta pärit New Jerseyst. Lebowitz jättis kooli pooleli ja pidas New Yorgis sinikraede ameteid (koristaja, taksojuht, pornojuttude kirjutaja), mille kohta ise ütleb, et ta tegi kõike suurepäraselt, aga tööd olid kohutavad. Igatahes leidis ta sealt materjali, sest igal esinemisel on nende aegade meenutamine üks tema leivanumbreid.

Pärast tööotsi ajakirjade toimetustes hakkas Lebowitz kirjutama ajalehtedele arvamusveerge ning tutvus oma aja staaridega nagu Andy Warhol ja Robert Mapplethorpe, kuni 1978 ilmus tema esimene raamat „Suurlinna elu“.⁴ Tänu John Leonardi ülimalt kiitvale arvustusele New York Timesis sai raamatumüük tiivad ning Lebowitzist tuntud satiirik, keda kutsuti tele- ja raadiosaadetesse ilmaelu kohta midagi iroonilist või sardoonilist ütlema. Kolm aastat hiljem ilmus ka teine raamat „Ühiskonnaõpetused“,⁵ mis oli samuti üsna edukas. Mõlemad raamatud on sisult iroonilised esseekogud, mis võtavad ette väga erinevaid teemasid ja pakuvad kukerpallitavaid tähelepanekuid. Lastest: „Kõik jumala lapsed ei ole ühtemoodi ilusad. Ausalt öeldes, enamik jumala lapsi on hädavaevu talutavad.“ Maaelust: „Mina ei ole see inimene, kes tahaks minna tagasi maale elama. Mina olen see, kes tahaks minna tagasi hotelli.“ Suitsetamisest: „Jäägiga jagamise õppimine on üks osa lapsepõlve väljakutsetest, nagu ka suitsetama õppimine. Minu arvates käivad need kaks asja käsikäes. Ükski laps, kes ei oska jäägiga jagada, ei vääri õigust suitsetada.“ Noorusest: „Ma ei ütleks, et ma vihkan noori. Ma lihtsalt ei hinda naiivsust.“ Argipäevast: „Elu on see, mis juhtub, kui und ei tule.“ Ideedest: „Päris originaalne mõte on nagu pärispatt: tegelikult on mõlemad juhtunud juba ammu enne sinu sündi inimestele, keda sa ei tunne.“

Lebowitz on tuntud selle poolest, et ta jätab palju asju pooleli ning armastab enesepiitsutajalikult rääkida oma halbadest ebaõnnestunud valikutest: näiteks kuidas ta müüs Andy Warholi pildid ära napilt enne kunstniku surma või vahetult pärast kalli korteri ostmist hakkasid kinnisvarahinnad langema. Pärast oma kahte võrdlemisi õhukest esseekogu ei ole Lebowitz enam suuremaid kirjatöid avaldanud (1990ndatel ilmus küll üks väiksem lasteraamat) ning ta on ajanud kirjandusagente hulluks aastakümneid kestnud lubadustega, kuidas tal varsti midagi valmib. Lebowitzi kohta on öeldud, et ta on ainus kirjanik, kelle karjäär on üles ehitatud sellele, et ta ei kirjuta. Nii on muutunud juba anekdoodiks lood, kuidas Lebowitzil ilmub varsti uus raamat, neist vähemalt kaks on isegi välja kuulutatud – „Progress“ ning „Välised jõukuse märgid“ („Exterior Signs of Wealth“), ilmunud on isegi mõningaid katkendeid, kuid käsikirjad on lõpuks ikkagi soiku jäänud.

Scorsese kaamera ees pillub Lebowitz samasuguseid kilde oma elust ja raamina taustal olevast New Yorgist, kuid tegelikult räägib ta enamasti ikkagi sellest, millest ise tahab. Ta tunneb igatsust endiste aegade järele, kui New York ei olnud nii kallis ja turistlik, aga samal ajal peab möönma, et kui inflatsioon ja nostalgia hõbedane hõllandus maha lahutada, siis oli New York ka vanasti turistlik ja kallis. Või räägib hoopis taksojuhtidest, kaduvatest antikvariaatidest, rahast ja suitsetamisest.

Kõik need iroonilised torked ja ülevoolav, pisut nostalgiline kurbnaljakas jutustamisstiil toob silme ette mitu paralleeli. Kui hääl kinni keerata ja lugeda ainult teksti, siis on selles kõiges midagi woodyallenlikku. Allen, kes praegu pärast teada-tuntud probleeme on arvestataval määral põlu all, on küll Lebowitzist vanem, aga mõlemad esindavad natuke sarnast kuiva ja teravat juudi huumorit, mille puhul vahepeal nagu ei saagi aru, kas peaks naerma või kurvastama. Lebowitz, kes pole teinud oma orientatsioonist saladust, sobib praegusesse aega paremini, kuid arvestades tema teravaid märkusi soorollide ja poliitilise korrektsusega liialdamise kohta, siis oleks ebaõiglane seda talle süüks panna. Lebowitzi on tihti võrreldud ka terava keele poolest tuntud luuletaja Dorothy Parkeriga, kes oli mõned põlvkonnad varem New Yorgi kirjanduslik kaubamärk. Ilmselt on ka sugu üks tähelepanu põhjus, sest traditsiooniliste vaadete kohaselt ei oodata naisautorilt nii sapiseid kommentaare – vanema meesterahva puhul imestataks märksa vähem. USAs on aga võimalik tuua ka muid näiteid, näiteks lääneranniku ilmselt kuulsaim vanema põlve esseist Joan Didion, kes praegu on 86 ja alles hiljuti avaldati uus kogumik tema tuntumatest töödest.

Aga ilmselt ei olegi vajalik Lebowitzi võtta kirjaniku või literaadina, võib-olla on ta hoopis spetsiifilist laadi meelelahutaja, kelles on ühendatud nii kriitik kui ka püstijalakoomik. Kuna tema kirjutamisplaanid on valdavalt nurjunud, siis tuleb Lebowitzi sissetulekust suur osa avalikest esinemistest, kus ta räägib oma elust ja kommenteerib päevakajalisi teemasid. Eestis on paraku suurem osa püstijalakomöödiaist keskendatud seksi- ja sitanaljadele, ühiskondlik-iroonilist mõõdet on hulga vähem, aga ilmselt näitab see suuremal turul olevaid võimalusi esitada natuke mõtestatumat päevakajalist nalja, sest see eeldab nii piisavat lugemust, huumorisoont kui ka vastuvõtlikku publikut. Väga raske on tuua Eestist võrdluseks sellesarnast nähtust, aga mingeid elemente võib ehk näha „Rahva oma kaitse“ raadiosaates või ka kunagistes Lauri Leesi „Üksildase uitaja mõtisklustes“. Kuigi mingi osa Lebowitzi käsitletud teemadest on üldinimlikud ja arusaadavad ka meie vaatajale, siis võib-olla kõige rohkem jääb häirima see, et ka meil võiks olla rohkem mõtestatud esseistikat, milles peale vägisi forsseeritud vaimupanemise on ka tugev meelelahutuslik külg.

1 „The Irishman“, Martin Scorsese, 2019.

2 „The Wolf of Wall Street“, Martin Scorsese, 2013.

3 „Law & Order“ 1990–2010.

4 Fran Lebowitz. Metropolitan Life. E.P. Dutton, 1978.

5 Fran Lebowitz. Social Studies. Random House, 1981.