Mängufilm „Hõbedased uisud“ („Серебряные коньки“, Venemaa 2020, 130 min), režissöör Mihhail Lokšin (Michael Lockshin), stsenarist Roman Kantor, operaator Igor Grinjakin, helilooja Guy Farley. Osades Fjodor Fedotov, Sonja Priss, Juri Borissov, Kirill Zaitsev, Severija Janusauskaitė, Denis Lavant.

Vene filmid Eesti kinoekraanile sageli ei jõua, ent eelmise aasta lõpus tuli Andrei Kontšalovski „Kallid seltsimehed“¹ ja aasta alguses „Hõbedased uisud“. „Hõbedasi uiske“ kui lopsakat peavoolutoodangut oleks patt võrrelda „Kallite seltsimeeste“ karmi tõsieluloo ja mustvalge kunstitaotlusega. Aga kui otsida, siis seoseid võib ikkagi leida – „Kallite seltsimeeste“ režissöör Andrei Kontšalovski on Nikita Mihhalkovi vend, ja „Hõbedaste uiskude“ tootjate hulgast leiame Mihhalkovi produktsioonifirma Studio TriTe.

„Hõbedased uisud“ vastab igati ettekujutusele hollywoodilikust suurproduktsioonist, kus suurejooneliste võtete tegemisel rahaga ei koonerdata. Filmi eelarve oli 500 miljonit rubla. Filmi sisu libiseb kergelt vaataja emotsioonidest üle nagu uisk libedal jääl, ainult mõnes kohas veidi pinda kraapides. Kui aga Hollywoodis tehakse panus staaridele, siis siin on nende asemel debütandid nii režissöör kui ka peategelased. Režissöör Michael Lockshin on sündinud USAs, lõpetanud Moskva ülikooli ja töötanud Inglismaa teatrites. Peaosalised Fjodor Fedotov ja Sonja Priss on varem kaasa teinud vaid seriaalides, nii et esimene suur filmikogemus ka neile.

Uisuetendus Peterburi jääl

Filmi tegevus toimub 1899. aasta jõulueelses Peterburis, kus kohtuvad Matvei (Fjodor Fedotov) ja Alissa (Sonja Priss), täiesti erinevatest maailmadest pärinevad noored. Matvei on lihtsa laternasüütaja (tol ajal polnud veel elekrilaternaid, ehkki Matvei isa juba nendest unistab) poeg, kelle suurim varandus on isalt päritud hõbedased uisud. Isa juhatusel on temast saanud ka osav ja kiire uisutaja. Alissa aga on ministri tütar, üsnagi iseteadlik, mis on ühe naisterahva kohta tollel ajajärgul erandlik, ja ta tahab ülikoolis keemiat õppida. Isa Nikolai Vjazemski (Aleksei Guskov) ei taha sellest midagi kuulda. Et tütart taltsutada, otsustatakse ta kiiresti mehele panna. Lihtrahva hulgast pärit Matvei teenib leiba uisukullerina (nagu Wolti kullerid tänapäeval ratastega). Kord ei õnnestu tal ühele rikkale härrale saadetis õigel ajal kohale toimetada, sest suurvürsti läbisõiduks on tee kinni pandud, ning ta kaotab sellepärast töö. Aga Matvei isa on haige ja iga kopikas peres arvel. Juhuslik kohtumine Aleksiga (Juri Borissov) avab poisi jaoks hoopis uue maailma. Aleksi juhitud virtuoossete uisutajate jõuk kasutab oma oskusi varastamiseks. Oh missugused hoogsad uisukaared ja näppamise peensused meie ette tuuakse! Rahakotid, kellad, ehted ja muud väärtuslikud esemed vahetavad omanikku, nii et ei jõua silmagi pilgutada. Viguruisutamine ja trikid, vaatemäng missugune!

Karismaatiline Aleks pole aga lihtlabane varas, vaid tal on oma tegude õigustamiseks teooria, et rikkus on kogutud teiste arvelt ja tuleb aidata seda võrdsemalt jagada. Matvei õpetatakse välja ja ta ühineb jõuguga. Temalgi on motiiv, õilis muidugi – et saada raha isa raviks.

Laev, mis ei sõida

Niisiis on filmis romantiline armastuslugu à la Romeo ja Julia, mäss ühiskondlike normide vastu, klassivastuolud, võitlus naiste õiguste eest, tööliste rahulolematus raskete oludega, revolutsiooni aimdus, kui alamklassid ei taha ja ülemklassid ei saa enam endistviisi elada. Isegi teadusmaailm ja Mendelejev tuuakse sisse. XX sajandi alguse ajaloo suured teemad on kaetud.

Filmis toimuv on mingil määral algtõuke saanud Mary Mapes Dodge’i 1865. aastal ilmunud raamatust „Hans Brinker ehk Hõbedased uisud“. Režissöör Michael Lockshin ja stsenarist Roman Kantor on tunnistanud, et võtsid eeskujuks „Titanicu“² – suurepärased kostüümid ja suurejoonelised interjöörid, eri ühiskonnaklassist armastajad. Ka „Hõbedastes uiskudes“ on laev, kus asub mässajate peakorter, aga see ei sõida, vaid seisab. Selles on nähtud Vene riigi metafoori. Tänapäeva ulatuva vihjena mõjub ka see, kui Nikolai Vjazemskile tehakse ettepanek tellida politseile mässu mahasurumiseks uusi nuiasid, aga selgub, et neid toodab pakkuja sugulane. Korruptsioon kestab ajast aega. Alissa ja Arkadi vestluses uurib tüdruk, kas Arkadi pooldaks naise õppima minekut. „Pean teile tunnistama, et olen liberaal, naiste hariduse ja hääleõiguse pooldaja,“ ütleb Arkadi. „Aga meil … ei ole ju valimisi.“

Alissa isa kasuema Severina (Severija Janusauskaitė) püüab Alissat mehele panna noorele krahvile Arkadi Trubetskile (Kirill Zaitsev). Mees paistab Alissa isa töö juures silma ja tema ülesandeks saab tabada sama varaste jõuk, kuhu kuulub Matvei. Alissa süda kuulub aga Matveile. Võib-olla ilmaasjata, nagu mõni kriitik irooniliselt ütleb, sest pikk ja nägus Arkadi oskab teha kolmekordset tulupp’i, mida professionaalsed iluuisutajad õpivad sooritama alles 1964. aastal. Aga tegelikult kaotas Arkadi oma võimaluse juba varem, pärast seda, kui ta oli öelnud Alissale teda uisutama viies: „Alissa, teie lihtsalt seiske, ma teen kõik teie eest ära.“ Alissa on terane ega taha sugugi, et tema eest kõik ära tehtaks. Oma õppima mineku unistuse pärast ta isegi lõpuks põgeneb kodunt – muidugi armastuse pärast ka, aga see sobib hästi tema kavatsustega. XX sajandi alguse reaalsus oli, et naine vajab enda kõrvale meest, et midagigi saavutada.

Peterburi jää ja ehtsad juveelid

Enamik filmist võeti üles 2019. aasta talvel külmunud Neeva jõel ja kanalitel, kus sellise mastaabiga pole kunagi varem filmitud. Jääd tugevdati ja tehti juurde. Kõike seda saatis skandaal Rosprirodnadzoriga (nagu meie keskkonnaamet). Peterburi elanikud olid üllatunud nähes, kuidas Moikalt, Krjukovi ja Gribojedovi kanalilt puhastati lumi ja jääle asetati siniseks värvitud puuplaadid. Sinine värv eraldus jääle ja sattus sealt vette. Kuuldavasti tegid ametnikud filmimeeskonnale keskkonnakahju eest trahvi.

Kuid kõigest hoolimata lähevad need kohad nüüd filmiajalukku. Filmimeeskond ehitas ka jääl toimuvatele laatadele ja turgudele dekoratsioonid. Kui kevad lähenes, ehitati jää üles paviljonis, kus filmiti ägedamad trikid. Uisud, mida filmis näeme, on tehtud spetsiaalselt ajalooliste mudelite järgi nagu ka vankrid, kelgud, autod jms. Aga juba on välja toodud, et tolle aja uiske ei olnud puht tehniliselt võimalik ühe liigutusega saapale asetada nagu filmis tehakse. Võiks arvata, et vanasti uisutasid Peterburis kõik. Aga sellist Peterburi, mille loomiseks kogu see pingutus tehti, ei ole kahjuks kunagi olemas olnud, see on ikkagi muinasjutt. Interjöörid on filmitud Jussupovi palees, Marmorpalees, Šeremetjevi palees ja Vladimiri palees ehk teadlaste majas. Need on uhked ja kostüümide pealt pole samuti kokku hoitud. Nagu suurtootmise puhul ikka, ei pääse siingi tooteasetusest. Kõik ehted, mida filmis kantakse, on ehtsad ja need on välja pannud juveelifirma Garrard.

Talvemuinasjutt räsitud publikule

Filmi muusika on kirjutanud Guy Farley, kes on filmitegijate pakutud romantilised teemaarendused täiel määral ära kasutanud. Ta on saanud inspiratsiooni klassikutelt, siin on suur draama, kaunis romanss ja veidi kergemad teemaarendused. Muusika ei tule liialt esile, aga toetab filmis toimuvat.

Algselt pidi „Hõbedased uisud“ kinolevisse jõudma 2020. aasta veebruaris. See lükkus aga edasi ja film esilinastus oktoobris Moskva 42. filmifestivalil. Kuuldavasti võetud seal ajakirjanikelt allkiri, et enne levisse jõudmist ei tohi seda filmi arvustada. Sellest tõusis kumu, et film on täitsa untsu läinud. Hiljem tõdeti, et midagi läkski, aga mitte sugugi kõik. Hoolimata mõningatest sisselipsanud veidrustest on talvemuinasjutt siiski ehe.

Nagu kogu filmimaailmale, ei olnud 2020. aasta kerge ka vene filmile, täpselt samamoodi jäid ära plaanitud esietendused ja levi vahepeal vaibus. Kõik me oleme kannatada saanud. Ajaloost teame, et 1930ndate majanduskriisi ajal puhkes filmikunst õitsele, sest rahvas soovis karmist reaalsusest puhkust väljamõeldud maailmas ja tungles kinode juures. Nüüd, mil lähikontaktid pole soositud, tungeldakse voogedastusplatvormidel. Ehkki „Hõbedased uisud“ on küll ennekõike suure ekraani film.

Koroonakriisist ja majandusraskustest räsitud kinokülastaja ootab ilusat, õnneliku lõpuga, mitte liiga keerulist vaatemängu, ja seda ta siit ka saab. Kui muidugi kinno pääseb.

1 „Дорогие товарищи“, Andrei Kontšalovski, 2020.

2 Titanic“, James Cameron, 1997.