Pastacas. TSACA TSAPS. CD © Kohvirecords 2004.
Naljaga pooleks võiks öelda, et eesti popmuusika lõppes käesoleva aastaga. Kadusid müügiedetabelid ja noori bände tutvustavad telesaated (nagu ?7 vaprat? või kunagi ?Green Stage?). Meile on jäänud raadiolained, millel väljaspool juuksurit-maaliinibussi-baari vähesed surfavad; ning muidugi rahvuslik pidude võrgustik, kus häid tuttavaid bände ikka mängimas näeb.
Mingi nurga alt on müügiedetabelite kadumine muidugi positiivne, nüüd ei ole ühtki objektiivset alust väita, et nt Smilers meeldib rahvale rohkem (seega: on parem bänd?) kui Pastacas. Niisiis kirjutan ülemaalise, kuulsa ja armastatud Pastaca uuest plaadist, mis iseseisva kirjastaja Kohvirecords järjekordne põnev üllitis.
Kõige rohkem meenutab Pastacas mulle meeleolumuusikat? See kõlab võib-olla halvustavalt, aga tegelikult on ta vaikne biit ja hinge tiksuvad meloodiakatked midagi säherdust, mida meeleolumuusikana igatsenud olen. Kunagi mängiti raadios tihti meeleolumuusikat. See oli miski ebamäärane instrumentaal-estraad-jazz vms, mis täitis tühjust nt mõne asjaliku saate ja uudistesaate vahel, oli seega ise tühjus. Mu tillukese inimese elu ei tundunud tollal kunagi nii pikk ja aeglaselt-piinarikkalt edasi kulgev kui hetkil, mil algas meeleolumuusika. Algas tühjus. Lapsele on see eksistentsiaalselt kohutavalt rusuv, teate.
Pastacas aga teeb meeleolumuusikat, midagi, mille kohta võiks öelda moody. See on irooniliselt ilus segu eesti disco aimetest, ambientseist helindeist, easy-listening?ist, svingist, pungist, hip-hop?ist, indie-rock?ist trummi ja bassi rütmel jne. Sihilikult ilus muusika mässamas ilusaks peetava sound?i vastu: iga hästimakstud ja kohalike sültrockstaaride seas armastatud stuudiomehe arvates oleks ta kõla kommertsiaalsele kõrvale võigas.
Tegelikult peaks hakkama Pastacat raadiotes mängima, see oleks õhu ja stiili vahetus, mentaalne puhastus. Ta meditatiivselt korduvad fraasid on korraga endasse uputavad ja hitilikud, nt Valner Valme sõnadega ?Bellamor?, mille kummituskõlast pääluus raske vabaneda.
Enamasti on ?Tsaca tsap? positiivne ja helge, armas asi, vaid mõnes laulus sõidavad sisse depressiivsemad motiivid, ärevad dissonantsid, midagi enamat vaiksest melanhooliast. Instrumentaalikesksed lood on Pastacal veidi vähem köitvad kui need õrna vokaaliga leelutused. Ta lugudes on Sõpruse Puiestee krõbedat nostalgiasuhkrut ning Lou Reedi ja Velvet Undergroundi hingust.
Kui seda kirjeldada, siis jääb tunne, nagu oleks mu klassivennad, kes eriti muusikaga ei tegelenud, hakanud bändi tegema ja teinud midagi enda kohta uskumatult head ja põnevat ? lausa uut, säherdust ?lihtsa poisi häälega? lauldud alternatiivmusa (nt ?Lilled ja liblikad?).
Lisaks on ta absurditaju, sürrimeel nii kaunis, inspireeriv (lausa verbaalselt kaasakiskuv): nt lugu ?Füüsika pood?? või? mulle tundub alati, et inimesed, kes panevad laulu nimeks ?Viitkoori kupong?, mõtlevad asja hästi läbi, kuigi see on võib-olla ainult mäng, nali. Nagu pistaatsiapähkel, mis tuleb pooleks kaksata, et sooldund ja mõnus sisu kätte saada? aga see on ainult hetk, mitte lunastus. Nagu hää popmuusika puhul ikka. Iseasi, kas sellest rohkemat ongi meie maailmas võimalik ära teenida. Isegi Vanapagan ei saanud teada, mis siis veel lihtsast kriitikust.