Suur publikuhuvi räägib jätkuvast sümpaatiast Peeter Vähi ärgitatud idamaade muusika vastu. Seekordseks ärgitajaks oli Anu Ruusmaa, konkreetsemalt kuulsa koto-mängija Etsuko Takezawa CD, mille kümnest palast valis koreograaf tantsuks välja neli.
Jaapanlanna andis Ruusmaale lahenduseks absoluutselt vabad käed, enamgi veel: vastavalt kontseptsioonile sobitas ta oma suurest repertuaarist juurde kolm uut numbrit, tekitades nii sisutervikliku tunniajalise kompositsiooni. Sestap poleks vajagi neid puhtmuusikalisi lugusid eraldi käsitleda, kui mitte üks neist poleks tundunud eriti hõrk ja jaapanlik. Nimelt improviseeris ta ka sho-flöödil, mille mõju ei oska kirjeldada luulet appi võtmata. Igatahes assotsieerus mulle üks Andres Ehini aastakümnete eest eestindatud haiku: ?Üks pikk, pikk jõgi / ainus joon / lumisel väljal?. Klassikalises jaapani kultuuris tekitavadki selle ?graafilised jooned? vastastikuseid seoseid: nende piltides on muusikat ja luulet, luule heliseb ja on visuaalne, muusika on kui pilt ja kaunis sõna.
Seda kõike kogesime kõrvaga. Siis sedagi, et koto-muusika võimalused, rohked strihhid ja dünaamiline ampluaa tipnesid Tadao Sawai (1937 ? 1996) peaaegu sümfoonilise arendusega palas ?Chisana haru? (1976) ja eriti lõpuloos ?Nagu lind? (1985). Neis on vaikust, tämbreid, mitmekihilisust ja rütmide paljusust, pehmet harmooniat lõhuvad dramaatilised löögid, helikajad jne ? ning see kõik saavutatakse vaid koto 13 keelel (tõsi, häälestust saab mängu ajalgi muuta)!
Mida nägime? Ei olnud story?t, oli puhas abstraktne tants, mille sisule andis ainukese viite õhtu alapealkiri ?Heli, rütm ja lõhnad mõjutamas kolme erinevas vanuses naise keha?. Et alustati ärkamisega päikesekiirtena, võis publik ise luua allegooriad hommikust, päevast, õhtust. Ent mitte niivõrd publikule, kuivõrd idee teostamiseks lõi Ruusmaa enda tarvis hoopis märksõnad õhk, vesi ja maa. Esimest kehastas noorim tantsijatest Stella Suitso (TPÜ IV kursuse koreograafiatudeng, tantsinud varem Anu tantsuetenduses ?Piiratud ruum?), teist Kristiine Otsing (Tallinna balletikooli kasvandik, tantsinud Vanemuises, õppinud ka Stockholmi tantsukõrgkoolis). Kaks nädalat tagasi tantsis ta siinsamas Annat fantaasias ?Don Juani pidusöök?, nii et tema kanda jäi ?vesi? ja Anule endale ?maa?.
Anu: ?Need kolm filosoofilist algainet andsid kehale tunnetuse ? kas raskuse või kerguse, dünaamika. Vaid meile vajalikud märksõnad, kuidas tajuda keha, ruumi ja liikumise pinda.? Oli soolo- ja triotantsu, viimaste puhul nii sünkroonliikumisi kui polüfooniat ? viimases numbris (?Nagu lind?) mõjus kui kolmehäälne fuuga. Anu: ?Koreograaf loob igale osalisele konkreetse liikumise, iga ?keha? tegi selle endale kohaselt ringi. See annab usutavuse, loomulikkuse. Võib öelda, et tegu oli hästi ette valmistatud improvisatsiooniga, lõpptulemuseks siis improvisatsioon muusikasse. Me ei dikteerinud Takezawale mitte kordagi temposid ja ta mängiski iga kord erinevalt. Proove aga tegime vaid kahel etenduse-eelsel päeval, laupäeval võtsime ka korra läbi. Tunnetasin end algusest lõpuni muutumatu tüpaa?ina, keegi meist ei teisenenud. Nagu jaapani muusikas võetud teema muudkui kajab ja kajab, nii kajastus see liikumiseski ? kord heli, kord tants ees, ikka väikeste nihetega.?
Tõepoolest kasutati konkreetseid kujundeid haruharva (peegel), nägime abstraktset tekstivaba tantsu. Kristiine Otsingut peab koreograaf kogenud, huvitavaks tantsijaisiksuseks, kellega koostöö on nauditav. Stella Suitso on alles noor, ent väga sihikindel. Anu: ?Kõigi kolme puhul oli olulisim tuua esile igiväärtuslik, ürgse jõuga naiselikkus ? eriti nüüd, mil trendiks on olla ärinaine.?
Etnilisusest hoiduti teadlikult ? pidanuks jaapani teatrit sügavuti tundma (et selle keelest aru saada, vajanuks ju ka publik selle mõistmist). Nii kujuneski etendus pigem kahe kultuuri kokkupuuteks. Videokujundus, lendlevad kirsiõie lehed (taas abstraktsioon) ja lõhnaküünlad, üleni valge ruum, tantsu haprus, minimalism, kus puudusid paksud värvid ? kõik viitas selgelt Jaapanile. Samas ligines Sawai oma muusikas tuntavalt õhtumaale…
Tore tulemus, eriti kui teada, et asja juurde asuti kaks nädalat enne etendust, alles pärast äsja nähtud ?Don Juani pidusööki?!
