7. jaanuaril 1821 (vkj) ilmus pärast pikka tsensorilt loa ootamist esimene number Marahwa Näddala-Lehte, mida peab endistviisi pidama regulaarse eestikeelse ajakirjanduse alguseks, kuigi paar katset eestikeelse perioodika vallas oli tehtud juba enne Otto Wilhelm Masingut. Juubel missugune! Tartu ülikool tähistas sündmust aasta lõpul Valve-Liivi Kingisepa elutöö „Otto Wilhelm Masingu Marahwa Näddala-Lehe sõnastiku“ väljaandmisega. Kultuuriministeeriumi mõte kasutada sündmust traditsioonilise teema-aasta alusena aga luhtus. Kuna ajakirjanduse praegused tegijad juhindusid Masingu valgustustöö asemel hoopis XIX sajandi lõpuosas Eesti meediailmas tooni andnud väljaannete omavahelise võitluse ja poliitilise kraaklemise mustrist, jäi koostöö sinnapaika.
Masingu väljaande väärtust see muidugi ei vähenda, sest tema nädalalehes avaldatud õpetlikes lugudes on hulgi teri tänapäevagi jaoks. Vähe on uut päikese all ja teadmiste valgus jõuab inimesteni endistviisi sama vaevaliselt nagu kahe sajandi eest, mil keisri antud talurahvaseaduste alusel värskelt priiuse saanud talupoegadele tasapisi lugemist ja kirjutamist õpetama hakati. Nüüdseks on Eestis bakalaureuse tiitliga kirjaoskajaid arvult sama palju kui Masingu ajal Eestis elanikke, kuid pahatihti ei päästa 15 kooliaastatki pimedusest, ei anna oskusi toime tulla kättesaadava infotulvaga ega leida õiget vastust lihtsatele küsimustele.
Uus aasta tõi kaasa nihke väidetavalt inimkonda hetkel vaevava suurima mure ehk pandeemia avalikus käsitlemises, kriisikommunikatsioonis. Mullu domineerisid kriisikirjelduses sõja metafoorid, käis võitlus elu ja surma peale, peeti lahinguid, toodi ohvreid ja korraldati strateegilisi manöövreid. Sõja võitmiseks nõudsid juhid rahvalt erakorralist patriootilist ühispingutust, rindelõikude komandöre tunnustati aumärkide ja uute pagunitega. Hetkest, mil turule ja esimeste õnnelike soontesse jõudis päästev vaktsiin, muutus ka käsitlusviis ja kõnepruuk. Sõja metafooride asemel läksid käiku spordi omad, hävingu ootuse asendas meelelahutus.
Vaktsiiniväljakutel ja -saalides käib tihe sportlik rebimine, süstimisralli MM-võistluste käigu kohta raporteerivad riigid iga vahefiniši tulemusi (Iisrael juhib, aga niikuinii sohiga!), riigisiseselt ehk kohalikes liigades võtavad omavahel mõõtu haiglad ja hooldekodud. Õige pea hakatakse iga päeva parimate tähistamiseks välja jagama ka üldliidri kollast, sprinteri rohelist, mäekuninga kirjut ja noorsportlase valget särki. Kasutusse jõuavad fännitooted laias sortimendis, tähistades üheülbalise maskikultuuri lõppu. Paraku peab kahtlustama, et nii nagu tippsport ei haara iial kaasa kogu elanikkonda, jääb osa sellest külmaks ka vaktsineerimisvõistluse suhtes. Või mis siin kahtlustada, vastuseis vaktsineerimisele on sama vana kui vaktsiinid ja uus sidetehnoloogia pakub vaktsiine vastustavale vähemusrühmale oma veendumuste levitamiseks hoopis laialdasema võimaluse kui seni.
Aasta enne koroonaviiruse starti Hiinas kuulutas Maailma Terviseorganisatsioon vaktsineerimise tarvilikkuses kõhklemise üheks kümnest suuremast globaalsest terviseriskist. Küsitluste ja uuringute alusel selgus, et kuigi vaktsineerimisest jäägitult keeldujaid on vähe, ei suudeta immuniseerimiskavas seatud eesmärkideni jõuda just jõukamates ja harituma elanikkonnaga riikides, kus keeldujatest hoopis suurem rühm inimesi hoidub iseenda või oma laste vaktsineerimisest kahtluste tõttu, mis tekkinud kas infopuuduse või vastukäiva info ülekülluse tõttu.
Läinud suvel 19 riigi elanike hulgas läbi viidud küsitluse andmetest selgus, et vaid kolmes riigis, nimelt Hiinas, Brasiilias ja Lõuna-Aafrika Vabariigis, nõustub vaktsineerimisega COVID-19 vastu üle 80% elanikest. Teises äärmuses on Venemaal ja Poolas vaktsineerimiseks valmis vaid napilt üle poole elanikest. Eriti lääneriikides seostub soodne suhtumine vaktsiini haridustaseme ja riigivõimu usaldusväärsusega: mida haritum ja valitsust usaldavam ollakse, seda tõenäolisemalt lastakse end ka vaktsineerida. Inimesed, kes usaldavad valitsust, täidavad umbusaldajatest hoopis parema meelega tööandjate tahet, kui nood vaktsineerimist nõuavad.
Valitsuse usaldamine on tähtis seetõttu, et ravimid ja vaktsiinid on riigi range kontrolli all, samuti tuleneb vaktsineerimise kohustuslikkus vaid riigivõimu otsustest. Inimesed tajuvad vaktsineerimist kui suhet riigiga. COVID-19 erakorralisus seisneb selles, et heaoluriikides on vaktsineerimine aastaid seostunud eeskätt lastega, täiskasvanute lausvaktsineerimise kogemust ei ole ja on vaks vahet, kas kaalumisel on oma lapse tervis või iseenda oma. Seega peavad valitsused elanike informeerimisel ja veenmisel tegema ka tavalisest hoopis suuremaid jõupingutusi, rakendama mitmekülgsemat ja tõhusamat kommunikatsioonistrateegiat.
Kuidas Eesti selles pildis välja paistab? Oktoobrikuises küsitluses (Turu-uuringute AS) uuriti elanikelt, millistel tingimustel nad ennast uue viiruse vastu vaktsineeriksid. Igal juhul soovis vaktsiini 32% elanikest ning lisaks 25% juhul, kui vaktsineeritakse tasuta. Kindlasti ei vaktsineeriks end 24% ja 19% ei olnud veel seisukohta kujundanud. Kui samad hoiakud tänavu realiseeruvad, ei ole valitsusel erilist lootust jõuda eesmärgini vaktsineerida sügiseks kuni 60% elanikest ja „võimaldada seda kõigile“.
Takistuseks võivad osutuda tõrked tarnetes, logistika, meditsiinisüsteemi ülekoormus jms. Kõik see on aga pisiasi suurima komistuskivi kõrval, milleks on riigivõimu esindajate usaldusväärsus. Täpsemalt, nende vastu usalduse puudumine, nagu selgus läinud nädalal avaldatud Kantar Emori küsitlusest, kus hinnatavate nimekirja kuulusid 24 tuntumat riigi- ja erakonnategelast. Nende keskmine usaldusväärsus on –9 punkti ehk umbusaldajaid on usaldajatest rohkem. Valitsuse liikmetest on usaldajad ülekaalus vaid neljal juhul: positiivse ja negatiivse hinnangu summeerimisel sai Tanel Kiik tulemuseks +25, Jüri Luik +14, Urmas Reinsalu +3 ja peaminister Jüri Ratas +2. Aga näiteks Martin Helme tulemus on –40 ja Helir-Valdor Seedri oma –19. Järelikult ei sobi suurem osa poliitilisest eliidist massilise vaktsineerimise eestkõnelejaks ega ka innustavaks eeskujuks, kui laseb end eelisjärjekorras ja näitliku õppevahendina süstida.
Vaktsineerimise pooldajaid ei ole vaja veenda, nagu on ka võimatu ümber veenda Telegrami või muid udulehti lugevaid marginaale. Järelikult peaks kogu energia minema sellele, et kallutada vaktsineerimise poolele praegused kõhklejad ja ükskõiksed. Sotsioloogiline üldküsitlus ei anna piisavalt detailseid teadmisi selle kohta, kes ja millisel põhjustel vaktsineerimise mõttekuses kahtlevad, kuigi on teada, et keskmisest umbusklikumad on vaktsineerimise suhtes noored ja terved vanuserühmas 25–34 aastat ja pigem naised kui mehed. Kuidas nendeni jõuda, kes on kahtlejate silmis usaldusväärsed, kes autoriteetsed arvajad? Sellekohast teadmist valitsusest ja terviseametist praegu välja ei paista, kuigi ei ole ju raske Eesti traditsioonist meenutada tarkust, et teadlased, loomeinimesed ja popkultuuri iidolid on üldrahvalike kampaaniate edu taganud läbi aegade. Tarmo Soomere ja Liisi Koiksoni, Krista Fischeri ja Jaagup Kreemi, aga miks ka mitte ERSO ja Draamateatri kollektiivi näidis- ja eelisvaktsineerimine oleks tuhat korda tulemuslikum tee kõhkluste hajutamiseks ja ühiskonna normaalellu jõudmiseks kui poliitikute ebausutavad maratonkõned ja manitsused.
Rõugedest
Rõugid tunneb igaüks, ja teab missugust tapmist ja kahju nemad ilmas teinud, ja kuida nemad meiegi maal mitmele korrale tuhande kaupa lapsi ärakoristanud. Sedasinast hirmsad tõbe ei olnud ennemuiste Euroopa-maal ei kogoniste teada, vaid teda toodi, mõni sada aastad teed, Aasia-maa põhjast Euroopa-maale, ning tuli siis viimaks ka meilegi. Abi nende vasto ei olnud ühegi viisiga leida: nende viha nenda kuri külge hakkamas, kui katkogi viha. [—]
Paakimine* ei ole suur kunst. Võta nõelukene, kasta tema õtsa lima sisse, ja pista sellega mõistlikult käevarre sisse, et lima nõela otsast veresse läheb; siis on töö tehtud: aga lima võtmist peab inimene targa tohtri käest õppima, nõnda et ta teda õige parajal ajal teaks võtta: sellepärast, et kui lima veel alles noor, ja liig vedel, tema mitte ei hakka; ja kui tema enam ei kõlba, siis teeb küll vistrikaid, aga ei ole neist ühtegi abi, sest et nemad rõugede eest ei varja. Sealt ap see nii mitukord tulnud, et lapsed, kellele uusi rõugid panti, pärast rõugesse saivad ja surivad.
See sündis nenda: kui sitked** inimesed, kes aga eneste meelest targad, tohtrile kopikad ei raatsind anda, oma rumalusega ehk isi läksid lima võtma, ilma et oleksid õskand mõista, kas ta jo, ehk kas ta veel kõlbav; ehk kui nemad seda töed oma veel rumalama toapoiste, ehk veel peälegi, oma kööginaeste kätte uskusid. Seältap see siis tuli, et rahvas mito kord kurtnud, ja uusi rõugid äralaitnud. Ei! Uued rõuged varjavad küll, kui lima võtjad ja paakijad aga seesugused, kel seda senna juure tarvitatavad tundmist ja tarkust on.
*pookimine
**kitsid, kadedad
Maarahva Nädalaleht nr 18, 4. V 1821