William Shakespeare, ?Suveöö unenägu?. Lavastaja Priit Pedajas, lavastaja assistent Kaie Mihkelson, kunstnik Liisi Eelmaa, lauluõpetaja Riina Roose, liikumise seadnud Laine Mägi. Kasutatud Georg Mere ja Anu Lambi tõlget. Mängivad EMA kõrgema lavakunstikooli 22. lennu tudengid: Mihkel Kabel, Martin Kõiv, Risto Kübar, Lauri Lagle, Tõnn Lamp, Mari-Liis Lill, Markus Luik, Ragne Pekarev, Laura Peterson, Ursula Ratasepp, Inga Salurand, Veiko Tubin, Nero Urke, Britta Vahur ja Sergo Vares. Esietendus 26. novembril Eesti Draamateatri väikeses saalis.
Selle taustal, et välja on hõigatud järjekordne draamafestival ?Talveöö unenägu? ja suur jagu inimesi elab jõulu- mitte jaanipäevaootuses, tundub ?Suveöö unenäo? lavastumine 26. novembril ehk pisut kentsakas. Oleme ju ikka harjunud mõtlema sellest näidendist kui kergest ja õhulisest komöödiast, mis sobib pigem sumedasse suveöösse kui talvisele teatrilavale. Seekord pakutakse vaatajatele two-in-one varianti, sest kahe koosseisu esituses jõuab vaatajate ette kaks detailides erinevat lavastust. Mõlema koosseisu puhul on siiski üks jääv tunnus: näidendi tekst ? luule ? ja sellesse peidetud sõnum; tekstikeskne lähenemine ongi seekordse lavastuse alus.
Tekstikesksus on tinginud ka selle, et lavale pole toodud papist puid ega muud kribu-krabu (siinkohal oleks ehk põhjust meenutada veidi varem lavastunud ?Julia? flaierit, kus just selline võlts-klants-ersats kahtluse alla seati).
Ometi ei püüa seekordne ?Suveöö unenägu? ka taastoota Shakespeare?i-aegset tühja lava ja kõike värsi abil kirjeldada. Nii lavastaja kui näitlejad on endale aru andnud, et suurem jagu publikust ilmselt ei ole valmis kõike ette kujutama. Kuigi Shakespeare?i lavastuste kontekstis on tihti esiplaanile tõusnud ka tõlkeprobleemid, on rõõm tõdeda, et just tekst oli seekord jälgitavam kui paljude teiste Eesti Shakespeare?i lavastuste puhul. Loomulikult polnud näitlejate roll tulemuse saavutamisel väike: eriti esimese koosseisu esimeses vaatuses tundus olevat rohkelt neid tekstikohti, mida harjutustundides üha uuesti korratud. Teine vaatus tundus ehk tekstiliselt pisut rabedam, kõik olulised tekstilõigud ei kõlanud veel piisava veenvusega (tekst polnud veel nii suupärane ja oma, aga selleni on võimalik jõuda). Teise koosseisu esituses, veidi hiljem nähtuna, nii suur vahe teksti esituses enam silma ei torganud. Peamine: kummagi koosseisu mängu vaadates ei tekkinud kordagi kiusatust teksti mõttes inglise keelde tagasi tõlkida, et räägitavat nautida.
Seekordne lavastus üllatas meeldivalt ka oskuslike kärbetega (kahe koosseisu tekstis tundus olevat siingi erinevusi), millega Eesti lavastused alati hiilanud ei ole. Kadunud ei olnud miski oluline, isegi käsitööliste etteastet segavad õukondlaste ninatargad kommentaarid olid alles jäetud. Teise koosseisu esituses kõlasid need ka sedavõrd ausalt, et neid oli võimatu ignoreerida.
Kuna tegemist on tekstikeskse lähenemisega, oli tegevusel esimese koosseisu lavastuses väiksem roll. Võib-olla oleks oodanud pisut rohkem füüsilisust vaid seetõttu, et esimese vaatuse õukonnastseen näis just seda laadi ootuse õhku viskavat. Oleks arvanud, et kui juba ontlikus tsiviliseeritud ümbruses kipub asi kismaks, siis läheb metsas päris löömaks. Edasine jäi siiski mõõdukuse piiridesse ja sisaldas pigem üksikuid läbimõeldud ja -harjutatud akrobaatilisi numbreid. Teise koosseisu esituses oli liikumist ja tegevust rohkem, ka armastajate rähklemine metsas oli juurde saanud huvitavaid, kohati tugeva seksuaalse alatooniga nüansse.
Eriti esietendusel ootasin põnevusega, millisena näeb lavastus koomika vahekorda armastajate ja käsitööliste puhul. Enamasti on just käsitöölised olnud jämekoomilised (eriti Pyramus ja Thisbe) ja armastajaid näidatud romantilistena. Mõlema koosseisu tasakaalustatud käsitööliste ansamblit vaadates arvasin, et esimesel koosseisul oleks olnud kindlasti ruumi armastajate koomilisuse suurendamiseks. Enne teise koosseisu koomiliste armastajate nägemist järeldasin, et oma osa võis siin olla sellel, et noortele on armastajate põdemised ja probleemid liiga hingelähedased, et nende üle nalja heita. Teine koosseis aga kummutas selle arvamuse. Pigem tuleb siingi näha kahte teadlikult erinevat valikut armastajate esitamisel. Nii olid esimese koosseisu Hermia tumedapäine ja Helena (traditsiooniliselt) heledapäine, teises koosseisus olid aga nii Hermia kui Helena tumedapäised; lisaks olid ka Demetrius ja Lysander teises koosseisus palju sarnasemad. Heaks leiuks noorte soove ja tahtmisi arvestades oli kindlasti esimese koosseisu puhul noorte metsa eksimise kujutamine petekana: kui ikka nii väga tahetakse omapead ja koos olla, kõlbab seegi vaikimisi kokkulepitud põhjuseks, et mitte edasi minna.
Huvitavaid detaile oli mõlema koosseisu puhul lavastuses hulgaliselt ja õigupoolest väärinuks kumbki eraldi arvustust. Kuid kõik huvitav ei mahu ühte arvustusse isegi ühe, saati siis kahe lavastuse puhul. Lõppeks ? jäägu ka vaatajatele avastamise ja märkamise rõõmu. Ühele tahaks siiski tähelepanu juhtida: ükskõik kumba koosseisu vaatama satute, tasuks kindlasti lavastuse lõpus mõelda sellele, miks Pucki lõpukõne kõlab hoopis Philostrate?i esituses ja kellega seab see ühte ritta meid kui vaatajaid.
P. S . Käesolev arvustus on kirjutatud esietenduse põhjal (I koosseis) ja 4. detsembri etenduse põhjal (II koosseis).