Sirbi 2020. aasta laureaadid on Aveliina Helm, Eneli Kindsiko, Siim Lill ja Tõnis Saarts.

Millest koosneb kunstivaldkonna süsinikujalajälg? AIRI Triisbergi intervjuu Soome kunstiinstitutsioonide ökokoordinaatori Saara Korpelaga.
Saara Korpela: „Koroonaviiruse tagajärjel on kunstivaldkonnas kasutusel nii virtuaalsed kui ka reaalsed süsteemid ning süsihappegaasi heiteid tekib rohkemgi.“
Möödunud aastal lõid Soome kunstiinstitutsioonid täiesti uuelaadse töökoha ja palkasid ökokoordinaatori, kelle ülesanne on organisatsiooni süsinikujalajälje mõõtmine ning kasvuhoonegaasi heidete kahandamisplaani väljatöötamine. Lühikese ajaga on ökokoordinaatori tööle võtnud näiteks Helsingi kunstimuuseum HAM, Espoo moodsa kunsti muuseum Emma ja Kone sihtasutus. IHME (Helsingi kaasaegse kunsti festival, mille tarvis luuakse uusi teoseid ning mille juures tegutseb kunstiharidusprogramm ja antakse välja kunstiraamatuid), HIAP ehk Helsingi rahvusvaheline kunstnike programm, Frame (rahvusvaheliste kunstialgatuste toetusprogramm, mille kaudu koordineeritakse ka Soome osalemist Veneetsia biennaalil) ja Mustarinda residentuur palkasid 2020. aasta algul ühisel jõul ökokoordinaatorina tööle Saara Korpela.

Mis juhtub, kui teadlased ja kunstnikud koos aega veedavad? Brigita Reinert ja Kati Ilves vestlesid näituse „Murtud sümmeetriad“ kuraatorite Mónica Bello ja José-Carlos Mariáteguiga. Mónica Bello ja José-Carlos Mariátegui: „Eriti praegu on üha tähtsam mõista, et maailm pole täpselt selline, nagu välja paistab. Selleks on kunsti ja teaduse dialoog hädavajalik.“
CERNis loodud rändnäitus „Murtud sümmeetriad“ alustas oma teekonda Liverpooli FACTis (Ühendkuningriigi juhtiv organisatsioon, et toetada uut tehnoloogiat ja digitaalset kultuuri käsitlevat visuaalset ja filmikunsti) 2018. aasta novembris, et 2022. aastaks läbida Barcelona, Brüssel, Taichung, Tallinn ja Nantes.

JAAK VILO: Teadusrahastus uute reformide ootel
Liiga paljud väga head teadlased on praegu jäänud ja jäämas ilma Eesti grandirahata – see pärsib nende võimekust meelitada doktorante ja seab ohtu paljud heal tasemel uurimissuunad.
Teadus on arengumootor, mis puudutab kõiki eluvaldkondi otse ja kaude. Teadusest tuleneb maailmast adekvaatne arusaamine, uute tehnoloogiate kasutuselevõtt ja edasiarendus ning kogu meie haridussüsteem tervikuna. Teaduslik maailmapilt on aluseks haridusele kõikides valdkondades, seejuures õpetajate, inseneride, arstide ja teiste valdkondade spetsialistide koolitusele. Teadlased koolitavad ülikoolides inimesi, kes koolitavad järgmisi ja need omakorda järgmisi. Ka ettevõtete ja riigiasutuste sees toimub arengu planeerimine ja teadmiste ülekanne juhtkonna vastutusel ning spetsialistide vahel. Maailmas praegu „vabalt kättesaadav“ teadmine on loodud paljus ülikoolides töötavate või ülikoolides teadushariduse saanud inimeste poolt. Kui tippteadus võrrandist välja võtta, siis kannab kahju kogu ühiskond – esmalt kaob võimekus uusi teadmisi luua (teadlased), teiseks võimekus uute teadmiste loomist õpetada (õppejõud), kolmandaks oskus uusi teadmisi edasi anda (õpetajad) ja lõpuks kaob arusaamine maailmast (haritus). Ülikoolitöötajad peavad kandma nii teadlase, õppejõu, õpetaja kui ka haritlase rolli. Seetõttu on väga tähtis läbi mõelda, mida meile tähendab teadus tervikuna.

JOOSEP SUSI: Suitsu nurk. Triin Paja „Öö on tume nagu õdede juuksed“
Sirbi kirjanduskülgede värskes rubriigis „Suitsu nurk“ võtan iga kuu vaatluse alla ühe luuletuse. Need lugemised tõukuvad uuskriitika vaimust: ka luuletekstil kui mõistatusel ja saladusel, kui kõige intiimsemal ja intensiivsemal keelega suhestumise viisil on siiski oma tekstipinnal avalduv tõde, mille sügavama mõistmiseni jõudmiseks tuleks teksti näha võimalikult lähedalt, seda üle ja taaslugeda. See aga ei tähenda, et siinsed lähilugemised paljastaksid kogu saladuse. Kaugeltki mitte. Rubriigi eesmärk on läbi valgustada iga valitud luuletuse puhul mõned olulisemad tunnusjooned/aspektid, mis võiksid ehk öelda ka midagi laiemat (nüüdis)luule kohta. Iga luuletuse puhul oleks kindlasti võimalik jälgida ka hoopis teisi tasandeid ja kategooriaid, aga eks see olegi (kvaliteetse) luuletuse essents.

EERO EPNER: Karakterite teekond luhtumisse
Karakterid olid hakanud uuema aja keskealises režissuuris hajuma, kaduma, lahkuma, vaatajaid maha jätma, mannetu hõõgniit viimase teatrisaadikuna surisemas pimedas ruumis publiku pea kohal.
Ühel augustikuisel jahedal pärastlõunal, kui Marko aiaposti maa sisse kaevates nagu tavaliselt oma pea auku küünitas, et sealt peopesadega maapinda välja kühveldada, jäi ta jahedate muldseintega raamitud kambrikeses mõtlema surmale ning keskealisele režissuurile Eesti teatris. Nimelt oli Marko hakanud viimastel aastatel märkama, et kui tema lapsepõlves ilmusid teatris karakterid ükshaaval lavale, neile anti väärikalt aega iseenese kehtestamiseks ja igaüks sai lisada lavamosaiiki oma killukese (ühtlasi lubas see suuremal arvul näitlejatel palgapäeval võtta välja punktitasu), siis uuemal ajal olid kõik karakterid juba etenduse alguses laval.
EVI ARUJÄRV: Meenutades Jaan Räätsa
Millise helienergia jättis meile Jaan Rääts? Särisevalt elurõõmsa ja mängulise, aga ka stoiliselt kaemusliku ja filosoofiliselt mõtiskleva.
25. detsembril 2020 lahkus Jaan Rääts (snd 15. X 1932), üks 1960. aastatel eesti muusikasse tulnud andekatest ja omanäolistest loojatest. Neid ridu kirjutades saan teda mäletada eelkõige tema muusika kaudu, aga ka veidi vahetumalt – meenutades aegu, mil panin kokku raamatu „Helilooja Jaan Rääts“ ning sain lähemalt tuttavaks tagasihoidliku ja delikaatse inimesega, kelle jutu sees oli alati leebet nalja ja eneseirooniatki, kuid kes jäi talle olulistes tõsistes küsimustes iseendale truuks.

PANOS KOTZATHANASIS: Kas halb mees võib olla hea kunstnik?
Pärast Korea legendaarse filmitegija Kim Ki-duki surma on kuu aja jooksul olnud palju poleemikat selle üle, kuidas peaks temasse ja tema loomingusse suhtuma.
Lõuna-Korea filmitegija Kim Ki-duki (20. XII 1960 – 11. XII 2020) surm Riias eelmise aasta detsembris tõi kaasa üsna tugeva reaktsioonilaine interneti filmiringkonnas. Peamine jututeema oli, kas teda peaks mäletama suure autorina või mehena, kes ründas oma näitlejannasid. Mõlema argumendi kaitseks oli kuulda üsna arvukalt hääli ja fakt, et korealane oli viimasel ajal elanud Euroopas omamoodi eksiilis, lisas ainult õli tulle. Enne tema elulõpu juurde jõudmist oleks ehk põhjust minna ajas tagasi ja vaadata, kus ja kuidas kõik algas.

TÕNU KARJATSE: Filmiajakirjanike valikud erakordsel filmiaastal
Neitsi Maali filmiauhinna tänavune valimine näitab, et raskel ajal tundub Eesti filmil olevat päris hea minek,
Lõppenud aasta oli erakordne nii mitmeski mõttes: koroonakriis sulges kinod, peatas filmivõtted, lükkas segi esilinastuste ja festivalide plaanid ning mängis trumbid kätte voogedastusplatvormidele. Kõigest hoolimata pole kodumaisel filmitööstusel läinud kunagi nii hästi kui praegu: läinud aastal valmis lausa 11 täispikka mängufilmi, 21 dokumentaalfilmi koos „Eesti lugudega“, neli lühimängufilmi ja üks täispikk animafilm. Koos tudengifilmide ja vähemuskaastootmistega ulatus aasta filmisaak ligi 40 teoseni. Kasvab kaastootmisprojektide ja erarahastusel valminud filmide hulk. Koostöö Eesti filmitööstusega tõi läinud aastal kinodesse Christopher Nolani „Teneti“ ja oleks mõne aasta pärast andnud ka Eesti koostööfilmi veel ühe kinolegendi Kim Ki-dukiga, kui poleks olnud seda neetud viirust.

KASPAR KRUUP: Tark linn taskus ei päästa maailma
Kas nutilinn on meetod kliimamuutuse leevendamiseks, sellega kohanemiseks, kellegi äriprojekt või midagi muud?
Kliimamuutus toob pöördelisi tagajärgi. Eestis võivad keskkonnakatastroofid abstraktseks ja võõraks jääda, eriti linna tehiskeskkonnas. Kraanist saab alati vett ning poest alati süüa – milleks muretseda? Kuid millalgi jõuab järg ka siia. Linn kui tsivilisatsiooni kroon eeldab pidevat energia, sh toidu, ning materjalide sissevoolu, mis tähendab sõltuvust süsteemidest, mis seda teenindavad. Kuigi loodus on linnast näiliselt pagendatud, ei ole linn siiski ümbritsevast sõltumatu tehno-oaas. Sõltuvus välisest teeb inimesed haavatavaks isegi siis, kui maju ei ähvarda tormid või tulekahjud. Kliimakriis esitab linnale igal juhul kaks valikut: kohane või hävi.
Seetõttu pakutakse üha rohkem visioone teistmoodi linnast teistmoodi maailmas. Olgu tegemist autode keelamise, jalakäijate-ratturite eelistamisega linnaplaneerimises, robustsete ja lihttehnoloogiliste lahenduste visandamisega toiduainete või elektri tootmiseks või linna ja looduse suhte ümbermõtestamisega.

PRIIDU PÄRNA: Muinsuskaitses on vaja uut tasakaalupunkti
Kui muinsuskaitses leitakse kooskõla avalikkuse ning eraomanike huvide ja võimaluste vahel, ei kukuta oma heitest selili.
Arhitektuurimuuseumi buss keerab Iru jõe poole. Mäluasutuse korraldatud avatud majade tuur jõuab otsaga kunagise linnuvabriku sauna juurde. Kommunist Käbini lemmikleilimaja on seisnud üle neljakümne aasta väljast ja seest, baaripukkidest kaminaroopideni, muutumatul kujul. Küsin omanikult, kas selline nõukogudeaegne ehedus on ka muinsuskaitse all. „Jumal tänatud, mitte,“ vastab härrasmees. Levinud on arvamus, et siis ei saa enam pehkinud terrassilauda ka vahetada.

LEO LUKS: Eesti filosoofia uus algus
Jüri Lipping ja Jaan Kangilaski: „Raske on see, et valikut ei ole, et valik on alati juba enne langenud teatud inimeste puhul ja raske on ka valik maailma hüvelise elu ja filosoofilise elu vahel.“
1970ndatel sündinud põlvkond on jõudnud otsapidi juubeliikka. Põlvkonnakaaslane Leo Luks vestleb värskete juubilaride Jaan Kangilaski ja Jüri Lippinguga eesti filosoofia uuest algusest üleminekuajal.

RAIVO SOOSAAR: Rail Balticu korralikku tasuvusanalüüsi võtta ei ole
2018. aastal ilmus Barack Obama administratsiooni kuulunud õigusteadlase Cass R. Sunsteini „Tasuvusanalüüsi-revolutsioon“ („The Cost-Benefit Revolution“). Selle kaanelt leiab majandusteadlase Lawrence Summersi arvamuse: „Maailmast saab parem paik, kui järgmine USA president võtab selle tähtsa raamatu üle sügavalt mõtiskleda.“ Ehk oleks Eestiski tark tegu hakata selle raamatu jms varal eesotsas presidendi ja peaministriga juurdlema kulude-tulude analüüsi ehk tasuvusanalüüsi võimaluste üle?

KAAREL TARAND: Kliima sai mullu mitmekülgselt kasu
Viiruse pakutud ootamatused tõestasid kliimapoliitikas mõnegi võimatuse võimalikkust.
Kui otsida Sirbi eelmise aasta rubriigist „Kliimale tuleb kasuks“ läbivat sõnumit, siis tuleb tõdeda, et kõik pole sugugi kadunud ning inimtekkelise kliimalemuutuse pidurdamiseks saab kiiresti ja palju head teha nii globaalselt kui ka lokaalselt. Veerul moodustunud kliimamosaiik sai sedavõrd kirju, et mis tahes kokkuvõttev üldistus võib teha mõnele autorile liiga. Püüdsin siiski ühisnimetajaid leida (ja viitan ka autoritele), aga iga lugeja saab veebis originaaltekstide juurde pöörduda.

Arvustamisel
Liisi Ojamaa „Kahel lahtisel käel“ ja Jürgen Rooste „Sagittarius A*“
James Lovelocki „Novatseen. Saabuv üliintellekti ajalugu“
kogumik „Teatrielu 2019“
näitus „Murtud sümmeetriad“
festival „Beethoven“ ja Tõnu Kõrvitsa autorikontsert „Laulud“
mängufilm „Mank“