Nii vist on täpne muljetekirjeldus ?Akadeemilise kammermuusika? hiljutiselt Kadrioru lossi kontserdilt, kus esinejaiks Marju Riisikamp positiivorelil, klavessiinil ja klavikordil ning külaline Leedust Darius Stabinskas viola da gamba?l. Soliidsed interpreedid kavaga, mis pealkirjastatud lausega ?XVI ? XVII sajandi pillitämbrite bukett?. Ilma kahtluseta põnev, koosnes vaheldumisi hispaania ja itaalia tantsudest ning mitmehäälse, nii ilmaliku kui vaimuliku sisuga vokaalmuusika töötlustest eespool nimetatud instrumentidele, mis täitsid kenas poolringis lossi saali.
Autorite bukett algas Diego Ortizega XVI sajandi algusest ja lõppes Andrea Falconeriga XVII sajandist. Tolleaegsete muusikute sünniaastatega ei ole eriti mõtet opereerida, sest sageli annavad erinevad allikad suuresti erinevat teavet. Olgu siinkohal näiteks itaallane Bernardo Storace, kelle sünniaastat märgib pool allikaist küsimärgiga, aga surma-aasta puhul on kokku leppinud 1664. osas. Teised allikad on aga fikseerinud täpselt nii sünni 1637. kui surma 1707. aastal. Erinevus pea pool sajandit, millest tekib kahtlus, et äkki oli neid samanimelisi heliloojaid hoopis kaks.
Pillitämbrite demonstratsioon algas positiiviga, jätkus klavessiiniga ja tipnes klavikordiga ning seejärel tulid positiiv ja viola da gamba. Pean tunnistama, et viimase koosseisu ajaks olin teoste ja autorite tuvastamisega üsna lootusetult sassis ja niisugune kõhklev olek kestis kontserdi lõpuni. Eks sellele andsid tõuke ikka artistid, kes näisid kahtlevat, kas publik peaks esitusele kuidagi reageerima või oleks parem, kui nad seda ei teeks. Kahtlen minagi, kas saalis oli asjatundjaid, kes oleksid kõhklustele lõpu teinud.
Kuid ilma kõhkluseta võib öelda, et esitus oli heal tasemel ja kontserdi algus kahtlemata põnev. Ainult klavikord on niivõrd intiimne instrument, et selle puhul sooviks tõepoolest istuda esitaja kõrval ja isegi lossisaalis oleks parem, kui kuulajaid rohkem polekski ? see pill on kahtlemata isiklikuks tarbimiseks mõeldud. Darius Stabinskase nimi peaks ka eesti gambistidele tuttav olema ja tema interpretatsiooni oleks kahtlemata põhjust olnud meie relvavendadel kuulata, sest tegemist on kõhklematu meistriga ja harva kuuldavalt tämbririkka instrumendiga tema kasutuses, mis oli nauditav nii klavessiini kui positiivi koosluses.
Nagu varem märgitud, olin umbes viienda teose ettekandeks kavas järje kaotanud, kui ühtäkki tajusin, et mind see ei huvitagi ja parim viis naudingu saamiseks on mitte ennast koormata üleliigse infoga ning lihtsalt olla siin ja praegu selles muuseumis, nende helide keskel. Kahtlemata väärib siiski ülestähendamist autorite hulk, kelle muusika selle tunni jooksul minust läbi jooksis. Need olid Diego Ortiz, Girolama dalla Casa, Antonio de Cabezon, Francisco de Arauxo, Francesco Rognoni, Hernando de Cabezon, Bernardo Storace, Bartolome de Selma y Salaverde ja Andrea Falconeri.
Töötlemist väärinud vokaalteoste autorid väärivad samuti nimetamist, nii ilmalikud (Cipriano de Rore, Clemens non Papa, Pierre Sandrin) kui vaimulikud (Orlando di Lasso ja Giovanni Pierluigi da Palestrina). Kontsert oli kahtlemata tõsiseltvõetav akadeemiline süvenemine XVI ? XVII sajandi vanamuusikasse ning kõrgel tasemel esitatud.
Kahtlusi tekitab seejuures esitatu kontsertlikkus ja kõhklusi selle pooleteise sajandi jooksul loodud instrumentaalmuusika väärtuste nomenklatuur, et sellest panna kokku kava, mis ületaks raviseansi raamid. Suurimaid kahtlusi ja kõhklusi tekitavad mulle aga minu isiklik huvi, kuulamiskogemus ja teadmistepagas selles hoomamatus minevikupagasis nimega ?varajane muusika?. Kahtlen, kas mul on õigust sõna võtta, ent kõhklen, kui meenutan varasemast näiteks Maya Homburgeri Biberi sonaatide saagat või Conrad Steinmanni sümpoosioni ? kontserti muusikast 450. aastal e Kr, sest siis mul süümepiinad puudusid hoopis.
Mõndagi huvitavat Kadriorust
INDREK VAU (trompet) ja MATI MIKALAI (klaver) sarjas ?Akadeemiline kammermuusika? Kadrioru lossis 3. XII.
On ju huvitav, kui aastaid pühapäevaõhtuid sisustanud kontserdisarja ?Akadeemiline kammermuusika? üks kontsert satub äkki reedesele päevale. 3. XII toimus Kadrioru lossis huvitav kammermuusika kontsert, kus peategelaseks trompetist Indrek Vau ja kaastegev pianist Mati Mikalai. Sellest seigast, et kontsert oli reedel, ei maksa kuulajatel kaugeleulatuvaid järeldusi teha, sest järgmine on jälle pühapäeval (12. XII), aga seekord broneeritud Eesti Heliloojate Liidu poolt nende 80. aastapäevaks.
Kuid tagasi reedesse. Kontsert oli topelt huvitav kogemus, sest ma ei saa ju hoobelda trompetile kirjutatud kammermuusika tundmisega, kui ei ole ealeski ühegi trompetisti sooloõhtut külastanud. Ja kui veel kava sirvida, läheb eriti huvitavaks, sest tuleb välja, et kõik, mis seostub trompetimuusikaga, on pärit eesti autoritelt. Hillar Kareva (1931 ? 1992) on komponeerinud oopuse nr 23 pealkirjaga ?Neli gemmi?. Esimene neist, ?Oonüks? tekitas hetkeks tunde, et lossi saali laealused trompetistidki aitavad kaasa, kuid see efekt õnneks enam ei kordunud. Gemm ise oli ootamatult raskepärase iseloomuga ja tekitas hoopis tubinlikke assotsiatsioone. Ka järgnenud poolvääriskivide gemmidel ?Jaspis?, ?Ahhaat? ja ?Krüsopraas? on ühine omadus: need on kihilised, mõned kontrastsemad (oonüks), mõned ränilikult tihedamad (jaspis). Nii kajastusid need ka Kareva helikeeles ja eelkõige harmooniakihtides, milliseid Mikalai klaveril lahti harutas. Tegelikult on teos üks korralik ja ulatuslik neljaosaline sonaat trompetile ja klaverile ning ettekanne oli meisterlik.
Järgnes Hillar Kareva ?Lamento? soolotrompetile ja seegi oli huvitav kogemus, sest nuttu ja hala (lamento) ei kutsunud esile mitte esitatav teos ise, vaid selle autori sünni-surma daatumid 1837 ? 1911. Kuidas Felix-Alexandre Guilmant?i daatumid Karevaga seonduvad, seda teab vaid kavalehe koostaja, kui temagi, pigem ikka trükiveakurat. Nüüd andis Mati Mikalai trompetisti vuntsile ja publiku kõrvadele puhkust ning esitas Aleksandr Skrjabini kaks poeemi op. 63 ?Masque? ja ?Étrangeté? (?Veidrus?). Suurepärane kontrast samaväärses esituses.
Harri Otsa (1926 ? 2001) Sonatiin mõjus kuidagi eestipäraselt harilikult, aga seda huvitavam oli kontserdi finaaliks jäetud Tõnu Kõrvitsa uudisteos ?Thulema laulud II: Põhjavalgus?. Tõnu Kõrvits (1969) on väga huvitav helilooja ja esiettekandele tulnud teos hästi põnev ning tõeliselt kammerlik nii vormilt kui vaimult. Kahe kolmandiku ulatuses teosest kasutab trompet harmon-sordiini ning koos klaveri värelevate ?pintselduste? taustaga maalitakse tõeliselt impressionistlik, visuaalselt tajutav pilt, kus virmaliste taustal üks eesti mees oma üminaid tekitab. Teoses on palju peensusi ning see on lõpuni välja peetud tõeliselt kammerlikus dünaamikas ja vaimukuses nii, et võib kindel olla selle väärtuste avastamisruumi avaruses nii esitajate kui kuulajate tarvis.
Eespool öeldu peaks küll ühele suurepärasele kammerteosele iseloomustuseks sobima; Tõnu Kõrvitsa ?Põhjavalgus? trompetile ja klaverile oli sellel kontserdil kahtlemata kõige huvitavam.