Muusikutelt nõuab aga tänapäeva elu (loe: konkurents) enneolematult palju. Lihtsast kantileenist ja puhtusest tänapäeval ei piisa, üritab öelda tähtpäevakontsertide sari, koosnedes kõige erinevamast muusikast. Ja jumal tänatud ? RAM elab, töötab, uueneb ning küpseb. Eri stiilide valdamine räägib sellest, et iga üksik RAMi laulja on arenemisvõimeline muusik. Kas peame liialt loomulikuks ja enesestmõistetavaks, et meil on selline koor? Eesti traditsiooni arvestades oleme rikkad ja RAM on saanud asendamatuks.
RAMi kutsutakse tihti välismaale osalema vokaalsümfooniliste teoste ettekannetel, ka Sibeliuse sümfoonilist poeemi ?Kullervo? on lauldud aukartustäratav arv kordi ? teos on repertuaaris juba üle kahekümne aasta. RAMi fraseerimises oli oodatud paindlikkust ning värve, Kullervo naistemeelituse kirjelduse tämber oli veenev. Piano ja fortissimo vahele jäi varjundeid, mis said tekstist lähtuvalt iseloomuliku tämbri. Kõige paeluvam oli viimane osa: surma eelaimus ja saatuse täideminek oli meeskooril lauldud tõelise süvenemise ja draamatunnetusega ning mõjus heas mõttes kunstilise ?okina.
Bariton Jorma Hynnisega on RAM ?Kullervo? koos ette kandnud ja plaadistanud juba 80ndate keskel ning koostöö kogenud ja meisterliku solistiga on kindlasti nauding, ka tulemus oli rõõmustav. Sopran Päivi Nisula (Soome Rahvusooper) hääles oli küllaga dramaatilist pinget. Solistide osad on vokaalselt ja dramaturgiliselt nõudlikud, nii Kullervo kui tema õe partii sisaldavad laia karakteripaletti ? õrnust, traagilist karjet ja viha.
?Kullervo?
Erik Tawaststjerna avab oma raamatus ?Sibelius? (Otava, 1997) Sibeliuse rahvalaulu poole pöördumise tagamaid: ?Sibeliust ei rahuldanud enam tavalised duur/moll-helistikud. Nooremast rahvalaulust polnud abi ? sõitis seegi duuri ja molli rööbastel. Ent vanem runolaul põhineb vanadel kirikulaadidel. Sibelius on ?Kullervos? kasutanud vanale runolaulule tüüpilist materjali. Ka Igor Stravinski kasutas ?Kevadpühitsuses? vanu vene rahvaviise. Sibeliusega on Stravinskil huvitav ühine joon: kumbki neist ei tunnistanud, et nad enne oma läbimurdeliste teoste kirjutamist olid kuulnud oma maa vanimat folkloori.?
Pärast nelja ettekannet (Helsingis 1892/93) ?Kullervot? helilooja soovil enam tervikuna ei esitatud. Põhjustest esimene on muidugi helilooja enesekriitilisus: ta tajus oma noorepõlveteoste nõrkusi, samas mõistes ümbertöötamise hävitavat mõju teose värskusele. Teise põhjusena märgib Tawaststjerna: ?Ta oli ka romantilist laadi individualist, kes jälgis hoolega, et teos paistaks eriline, mitte mõjutatud rahvaloomingust ega teiste heliloojate heliloomingust.?
?Kullervo? muusika dramaatilisus, ilmekus teeb teose mõjuvaks ning haaravaks. Nii mõnedki sõlmpunktid on peaaegu visuaalselt jälgitavad. Kummalisi iseloomustamisleide on selles helimaailmas: mõõga kõnelemine on ilmestatud viiulite värelusega, hõbeda helkimine pika konsoneeriva kõlaga. Sü?ee areng on loogiliselt muusikasse kootud: meeskoor kirjeldab, kuidas Kullervo tütarlapsest kinni haarab ja ta oma rekke tirib, samal ajal kui neiu (sopran) sajatab ja nõuab enda vabakslaskmist ? seda laadi sünkroonsus loob muusikas eriti suure pinge.
Tunnustada olulist
Tähtpäev on õige hetk pidada meeles tähtsat ja tunnustada olulist. Kontserdi algul pidas kõne Eri Klas, kes soovis selgitada, miks ei seisa ta sel õhtul dirigendipuldis ? külmetushaigus… Ent muusiku ja ühiskonnategelasena soovis ta üle anda Rahvuskultuuri Fondi poolt tänukirja Meestelaulu Seltsi esimehele Jaan Otsale koorimuusika arendamise, eriti aga Gustav Ernesaksa ausamba püstitamise ettevalmistamisel tehtud töö eest.
Ernesaksa sõnadega ?tulevik tuleb uutest laulikutest? soovigem RAMile julgust, enesekindlust, loomingulisust ja edu.