Peeter Allik. Jälle kevad. Segatehnika. 2003.
Peeter Alliku graafikanäitus Estonia kontserdisaalis 19. XI ? 12. XII. Koostanud Vappu Thurlow.
Eesti Kontsert jätkab oma lühiealist, ent tänuväärset näitusetava. Vaheajajalutajal on nüüd muudki teha kui manada ette tõsist nägu, loksutada kohvipaksu või lapata kava. Tõsi, Peeter Alliku linoollõigetel võib olla selline mõju, et mõni kuulaja keset kontserti naerma turtsatab või äkitselt oma kaaslaselt küsib: ?Kas panid tähele, et inglikese kohvril oli anarhistimärk??
Uusasjalikkuse ja dada mõju
Peeter Alliku linoollõigetel on suur sisendusjõud. Nende kujundikeele üheks allikaks on saksa XIX sajandi ja XX sajandi alguse trükiajakirjandus. Kindralite fotod, kunstiuudiste maalireprod, korsetireklaamid, kõik olid viidud puulõike tehnikasse, sest raster tegi alles esimesi samme. Tarbegraafiku käsi joonistas inimestele rõõmsad suud, prisked põsed ja pringid kehad. Südameid võita tahtev ajakirjandus kujutas oma aja kangelasi joonfaktuuriga nagu tänapäeva televisioon seebiooperite mudelinimesi kineskoobitriipudega. Peeter Allik tunnistab, et teda on mõjutanud kahekümnendate saksa uusasjalikkuse ja dada vaimus tehtud tööd. Otto Dixi satiiri ja Günter Grassi ?Plekktrummi? maailm, Max Ernsti litograafiatehnikas teostatud fotokollaa?id.
Peeter Allik uuris Saksamaa kunsti, mis arenes keisririigi progressiusklikust enesekindlusest kahe ilmasõja-põrguringi dekadentlikuks jaburuseks. Sünnipäraselt peetakse ka tolle maailma kunsti dekadentlikuks jaburuseks. Nagu laadapalagan, kus teatri traagiline ja koomiline mask üheks koogelmoogeliks vispeldatakse, ning kaob järg, kas pisarad ajavad naerma või naer nutma.
Eesti oludes ei olnud raske samastada end Saksa sajandialguse kunstikultuuriga. Peeter Alliku poolteiseaastasele teatridekoratsiooniõpingule Tartu kunstikoolis järgnes punanurgadekoratsioonide stuudium sõjaväes. Haridus jätkus kunstiinstituudi Tartu ülikooli maaliosakonnas. Tartu kunstielu valitsesid pallaslased, sürrivennad ja jüngrite ületrumpamine. Tänavaid valitsesid vahvliküpsetajad, kassi?a?lõkistajad ja perestroika. Sellest pinnasest kerkis dadaistlikult provintsikeskne Kursi kunstikoolkond. Üheselt ühiskonnatundlik rühmitus oma poliitilise satiiriajakirjaga, mis lõi näitustel laineid puhta kunstiga.
Klassikaline joonepuhtus
Kunstis räägivad pildid iseenda eest. Küsimusele ?mis?? vastab Peeter Alliku iga graafiline leht ladusa anekdoodiga. Ent Miliza Korjus, unustatud saksa kindral ja plakatlik ametiühingufanfarist viibivad Peeter Alliku piltidel sama juhuslikult nagu kõndijad linnaväljakul. Tema tööde peategelane on linoolivagu.
Peeter Allikut köitis Vasarely opkunst, vormi modelleerimine hele-tumeduse kontrasti abil nägemisaistingu seaduspärasuste põhjal. Täpselt samuti modelleerib vormi joongraafika. Niihästi vanade ajalehtede puulõikeillustraatorid ja kui ka Vasarely kasutasid ühtlase jämedusega jooni muutuva vahekaugusega ja paralleelseid jooni muutuva jämedusega. Vana tarbegraafika on teostatud nii peenelt, et joonevõrgustik hajub ühtlaseks valguseks ja varjuks. Peeter Allik võimendab graafika opilikkust esimeses etapis reljeefselt massiivse linoollõike joonega, teises etapis linoollõike suurendamisega fotograafilisel meetodil põrandast laeni.
Estonia kontserdisaalis on kohane meenutada, kuidas omal ajal otsiti meloodiatest marssivaid sõdureid, tantsivaid kasakaid ja laiuvaid viljavälju. Ent fantaasiakujutised on muusika kaasanne. Muusikalise naudingu olemus on helikäikude põimumine ja nende liikumise jälgimine ühest heliteose osast teise, läbi kontrastide, pauside ja sõlmituste.
Peeter Alliku pildinaudingu olemuseks ei ole lihav daam, kelle rasvavoltides kihavad putukad, vaid klassikalise puulõike joonepuhtus loodusvormide kujutamisel. Mitte Konstantin Pätsi teenimatu vanadusnärtsimine nõukogude hullumajas, vaid tehnitsistlike kontuuride, kõvade materjalifaktuuride ja ihupinna kontrast. Ingli ja tuukri keskustelu on lavastatud lainete voogava viirutuse kokkupõrkesse renessansi puulõike draperiidünaamikaga. See on Peeter Alliku graafika ?kuidas??.
Jääb veel viimane küsimus: miks? Peale väljendusvajaduse ajendab Peeter Allikut looma soov mõjutada publiku meeleolu, tungida vaataja hinge. Pigistada liikumatust pildist maksimaalselt emotsioone. Kutsuda esile katarsis, nagu see Lars von Trieri filmidel õnnestub. Pilt ?Jälle kevad? on näide absurdselt naljaka olukorra ärevuse kujutamisest eri graafikatehnikate pinge keskkonnas. Sari ?Metsa servas? tähistab uut etappi Peeter Alliku loomingus, mis tõmbab koomale konkreetset kollaa?ihuumorit, et ruumi teha üldinimlikule graafikadramaatikale.