Kui Vilde klubi kirjanduslike verandaõhtute sarja ?OMA VÕÕRAS? 2004. aasta veebruaris alustas, oli ürituse initsiaatoritel kindel tagamõte: ärgitada kirjanikke kõnelema kirjandusest ja kirjanduse kaudu iseendast. Ürituse eesmärgiks on kahe looja, raamatu autori, kelle tekst on teist kirjanikku mingil kombel mõjutanud, ja teise looja virtuaalne dialoog.
Et asi veel põnevam oleks, kutsutakse tavaliselt kohale kaks loovisikut. Kumbki kõneleb ühest talle enim mõjunud tekstist.
16. novembri ?Oma võõras? sariõhtul olid kutsututeks kirjanikud Toomas Vint ja fs. Et tol õhtul oli väljas eriti kole ilm ja Kadriorus möllas kõle sügistuul, polnud Rohelise aasa majja nr. 3 ruttajaid kuigi palju. Vint piidles kella Vilde elutoa seinal ja arutas kõnelemiseks ette nähtud aja üle. Paraku oli Vilde korteri kellast vähe abi: Vilde ajanäitaja on sätitud kirjaniku surmaajale 71 aastat tagasi. Surm ja surnud kirjaniku raamatud kuulusidki aga selle õhtu temaatikasse. Kellastseen oli sümboolne sissejuhatus. Toomas Vint oli otsustanud kõnelda äsja lahkunud kirjanikust Andres Vanapast ja tema salapärasest, 1992. aastal esmakordselt ilmavalgust näinud romaanist ?Riiulid?. Vint kõneles Vanapa imelisest maailmapildist, absurditunnetusest ning sellest, mida võimalik kommenteerida vaid kahe sõnaga: Vanapa erilisus. Ja muidugi kõneles ta ?Riiulitest?. Raamaturiiulitest reaalsuses ja Vanapa raamatu lehekülgedel. Siit jõudis Vint teda kui kirjanikku ja kunstnikku enim huvitava teemani: reaalse ja irreaalse piiri kadumiseni ning sõnade tähenduse päralejõudmiseni, mis sünnib ikka ja alati pärast ja ?pääle? ning mis ongi kirjanduse võlu.
Salapärase raamatu kõige salapärasem tegelane on Vanapal raamatukoguhoidja. Kõik, mis teoses toimub, on tegelikkuse suhtes nihkes. Riiulitel on vaat et peategelase roll. Teose lõpul jääb raamatukoguhoidja riiulite alla ja need lömastavad ta. Siinkohal tasub konstateerida, et tegu on eheda sürrealismiga.
Edasi läks asi veel põnevamaks. Vint kõneles Vanapa tekstist mõjustatud vaatlejakujust oma maalidel. Ikka sellest Vindi maalide vaataja poole istuvast kübaraga naisest, kes vaatleb midagi, mida maali vaatleja ei näe. Sõnade ootamatu mõju ja eriti mõju inimese nägemistajule oli kõne all Vindi maalide teatud rohelise värvi ?sõnalise koosluse? sünniloo puhul. Sõnade mõju ulatumine kunsti on aga tegelikult teema, mis leiab loodetavasti jätku edaspidistelgi ?Oma võõras? õhtutel.
Vindi järel sai sõna fs, kelle valik oli langenud Loomingu Raamatukogus mõni aeg tagasi ilmunud Seyeri ?Hullumeelsuse päevikule?. fs luges ette ka tekstinäiteid. Ka sellel oli oma eesmärk: viia kuulaja parandamatult haige inimese mõttemaailma. Just siinkohal ?ilmutas? end seesama Vindi analüüsitud Vanapa vaatlejalikkus. Raamatus vaadeldakse haiget, kes vaatleb enda ümber toimuvat teise vaatleja, antud juhul kirjaniku pilgu läbi. Lugeja omakorda vaatleb lugedes nii kirjanikku kui ka kirjaniku vaadeldud haiget. fs-ki võttis teksti suhtes vaatleja rolli. Kui ta lõpuks publikule avaldas, miks ta just selle teose valis, projitseeris ta Seyeri teksti omaenda vaatlejakogemusse, tehes seda väga napilt ja väga siiralt. Kohalolijad, kes teisi kirjanikke ehk n-ö vaatlejatest vaatlejaid vaatlesid, said võimaluse suhestuda nii Vanapa, Seyeri, Vindi kui fs-iga ning tajuda elu ja kirjanduse piiri haprust. Ad hoc.