Väikese huvipunktina võib esile tõsta, et neist neljast näidendist igaühel oli eri lavastaja. Siinkohal pole võimalust nende lähenemist võrrelda. Küllap oligi ?Tagasitulek? lavaliselt kõige õnnestunum, nagu üldiselt arvatakse. Kuid publikueelistust selle neliku hulgast põhjendab kindlasti ka ?Tagasituleku? teistest mõnevõrra suurem selgus ja helgus. Ja neljanda eelistuspõhjusena ühtis too suhteline lapsepõlvehelgus ajaliselt perioodiga, mida üldkäibiv kujutlus tunneb ?vana hea eesti ajana?. Sellisel toel võis tavapublik leppida näidendi kummalisemate, segasemate ja painavamate osistega, nagu rõdult kalapüüdmisega või tolle õudsevõitu rääkiva auguga.
Tõepoolest, lähemalt vaadates pole ?Tagasitulek? üldse lihtne ega helge näidend. Nii Kõivu ?Studia memoriae? sarja meenutusproosa kui ka siin nimetatud lavateosed on kindlalt tõrjunud noorusmälestuste sagedast heldimust. Meenutamine on Kõivule ränk töö ja minevik ikka rõhuv koorem. Tema meenutusproosa muutub tihti meeleheitlikuks sahmimiseks järjest kahtlasemate mälukildude ümber, mida ei saa kuidagi õigeks pildiks. Meenutusnäidendites vahendab toda ähvardavas pimeduses viibimise tunnet alatine akronoloogilisus: eri ajalõikude, mälestuste ja kujutluste pidev segiminek. Teistes näidendiliikides on Kõivule tundepingeks piisanud tuleviku määramatusest, lahtiolekust. Meenutustes võib minevik ju näida lõpetatud ja kindel, kuid akronoloogilisusega, mis kahtlemata vastab meie tegelikule tunnetuskäigule, muudab Kõiv kõik niisama lahtiseks nagu tuleviku puhul.
Võib-olla on Kõivu olulisim mõju just teritatud subjektiivsuses. ?Tagasituleku? lõpus väidab kesktegelane küll, et jumalast neetud eestlastele pole antud isiklikku elu ? et nende olemist valitsevad ajaloolised kollektiivdaatumid. Kuid omaenda loomingus on Kõiv järjekindlalt keskendunud süvaisiklikule elamusringile, jätnud kõrvale kõik tavaliste mälestuste olukujutused ja muu nn objektiivse sfääri. Argiseidki seiku täidab tal raskesti ligipääsetav isiklik sümboolika. Selles mõttes on Kõivu näidendite lugemine-vaatamine alati palju segasem ja vaevalisem kui too lõpptulemusena saadud suhteline tervikpilt, mida siis kriitikas arutatakse. Ning just see segasus ja vaev ongi tema maailma põhisisu.
Kuid niipalju kui tervikpilt kujuneb, on selle poolusteks ?Tagasitulekus? ühelt poolt see iseendast igapäevane, veidi humoorikas ja idülliline lõunasöögipilt ning teiselt poolt too maa-aluste häälte ja valgusega hirmutav auk. Järelemõtlemisel üllatab eelkõige võib-olla asjaolu, kui vähe on ?Tagasitulekus? üldse mingit ?lugu?: isegi ?Tädi Ellis? on seda mõnevõrra rohkem. Teiseks üllatab, kuidas näidendi näilisse terviklikkusse õnnestus tagantjärele sulatada mitmeid pikki monolooge, olgu Kõivu varasematest tekstidest võetuid või hiljem eraldi juurde kirjutatuid. Nagu kõik Kõivu näidendid, ilmutab ?Tagasitulek? vabamat ja paljulubavamat lavakujutlust, kui pakub tavaline repertuaar, niihästi algupärane kui tõlkeline.