Iga ajastu väärib oma kangelasi. Trump oli muidugi käegalöömise ja ärapanemise meeleolude saamatu kehastus, kelle eestvedamisel suurt midagi jalul seisvat ei saanud sündida. Ent iseäranis nüüd, kui onu Donaldi toetajaskond on kasvanud miljonite võrra kõige erinevamates valijarühmades ja kümned tuhanded itkevad tänavail, nõudes tagasi „parimat pressut eales“, on aeg aduda, et midagi paremat kui ametist lahkuv edev kloun ei oleks võinud meile osaks saada.
Üleatlandiline establishment on kümnendeid kõrvulukustava vile, tule ja mõõgaga neoliberaalse turumajanduse ja demokraatia õpetust üle ilma levitanud. Nüüd, kui on selge, et juhmardliku ja moraalitu, oportunistlikest identiteedipoliitilistest vastandumistest toituva ekstsentriku toetamine ei olnud hetkevääratus, on klaar seegi, mida tohutu hulk lääne inimesi oma elukorraldusest ja selle nn väärtuspõhisusest arvab.
Ilmseks on see saanud kõditava, õõva- ja kirerohke show saatel, kuid ilma et lääne demokraatiad oleksid langenud sõja tallermaaks või tõeliste diktaatorite küüsi. Viimast USA-le pärast Bideni valitsusaega ennustatakse* ning oomenid on tõsiseltvõetavad, kuna Bidenilt ei ootagi keegi midagi edasiviivat. Ta valitigi vaid „riigi ja rahvusvahelise elu väärikuse“ taastamiseks. Teisisõnu, selle kõige taas täispööretele upitamiseks, mille väljakannatamatuks muutumine Trumpile rohkem hääli tõi, kui on USAs antud kellelegi teisele enne teda.
Mida uhkeldamist väärivat siis Bideniga rehabiliteeritakse? Trump olevat muudkui ohtralt valetanud. Ons nüüd taas pestud lina laual ja valged pereminutid eetris? Kas meedia ei pea enam lakkamatult soppa kangutama, vaid võib pöörata rohkem tähelepanu ilusale, tõsisele, ausale ja heale? Kui meeldiv! Saab veelgi rohkem kirjutada Brigitte Susanne Hundist, avaldada toimetuste poolt „läbi mõeldud, eetiliselt kaalutletud ja kontrollitud“ materjali, jeesukesesuu Janek Mäggi era-, äri- ja rahvusloome õpetusi ning kristliku müstika apologeedi Rainis Toomemaa viiruseteooriaid.
Ekstsentrilise klouni asemel on meil jälle sellelaadsed „väärikad“ nagu sisevalimisi kriminaalide toel korraldav Isamaa, Iraagi sõja lembidest sotsid, Skripalide jm atentaadikatsete Venemaaga sidumist pahatahtlikkuseks pidavad keskerakondlased jne. Mis kõige tähtsam: on värviliste sokkide ja lumivalgete kampsunitega unelmate pulmast otse ahistamis- ja seksiskandaalidesse kolistavad kilekotilogistikageeniustest neoliberaalid, kes ei väsi pisut agressiivsel mesihäälel manamast, et kui võitjad tõusevad eriti kõrgele, on tõusulaines „kõik paadid“.
Selle muinasjutulisuse taustal ehk ei peaks imestama, et on võrsunud valijad, kes tunnevad rõõmu jauravast jahmerdisest, kes kasutab liberaaldemokraatia kohta sõna fake ja sõimab eliiti, kel läheb justkui hästi, samal ajal kui endal pigem mitte ja kes on halelabastel fetišistlikel eputusplatvormidel alalõpmata liiga esil. Maximas on küll fantastiline kaubavalik ja Ryanair lendas koroonaeelsel ajal üsna graafiku järgi. Siiski saab ainult idioot uskuda, et ümbritsev race for rats on ligimese suhtes hooliv ja empaatiline ning karussell keerleb kõikehaarava humanistliku progressi nimel.
Veider oleks, kui Trumpi ei toetataks. Kellele on vaja liberaalsotsikesi, kes edukultuse ja võitjate-kaotajate kategoorias rehkendavas ühiskonnas allajääjate päevamurede mõistmise pinnalt kõnelemise asemel kosmopoliitse eliidi fetišeid, identiteediikoone ja eluharjumusi populariseerivad? Trump oli parim ventiil, lõbus ja lohva. Nüüd on ta minekul. Ehk muutub midagi ka maailmas, mille sümptomiks ta oli. Saavad võitjate kõrval veidigi enam ka teised ning võitude, õige tee ja õpetustega uhkeldamise kõrvale ilmub pisut vähem bravuuri ja rohkem järelemõtlikkust, kahtlusi, tähelepanelikkust “matside, maakate” ja ilmajääjategi suhtes.
Narrid lootused muidugi!
* Zeynep Tufekci, America’s Next Authoritarian Will Be Much More Competent. Atlantic, 6.11. George Monbiet, Biden may pave the way for a more competent autocrat. – Guardian 11. XI.