Lühiballettide õhtu ?Armastuse ja kirega? nelja ettekandele tulnud balleti koreograafideks olid Attila Egerházy Ungarist, Jorma Elo Soomest ja Eesti esindajana rahvusooperi balletitrupi kunstiline juht Tiit Härm. Seega võib öelda, et tegemist oli järjekordse soome-ugri koostöövormiga, kuid sedapuhku balleti ja moderntantsu alal.
?Armastuse ja kirega? on Estonia käesoleva hooaja mängukavas kahtlemata üks omapärasemaid produktsioone, mida tasub kindlasti vaatama minna. Eelkõige võib lühiballettide õhtu olla huvitav kunstielamus neile, kes balletisaali väga tihti ei satu. Kuna teosed on suhteliselt lühikesed (20 ? 30 min), on iga balleti sü?eed ja tegevustikku hõlpsam tajuda kui mitmevaatuselise klassikalise balleti puhul. Samas peab kiitma kava kontseptuaalset terviklikkust, s.t valitud teosed ja lavastused haakuvad üksteisega perfektselt.
Stravinski ballett ?Tulilind? on inspireerinud paljusid kuulsaid koreograafe nagu Fokin, Balanchine ja Béjart sellele muusikale liikumist looma. Rahvusooperis oli ?Tulilind? viimati laval 1982. aastal Mai Murdmaa koreograafiaga. Attila Egerházy versioonis köitis mind kõige rohkem tantsuelementide sidusus ja kooskõla kostüümide ning valgustusega. Eraldi tõstaksin trupi puhul esile Marina T?irkova (Tulilind) ja Anatoli Arhangelski (Noormees) emotsionaalse pingega laetud duette ning fuuriate (Darja Günter, Heidi Kopti, Marika Muiste, Maria Seletskaja) hästi sünkroniseeritud väljenduslikku liikumist.
Vaatamata sellele, et Chopin ise ei ole balletimuusikat kunagi kirjutanud, on tema klaveriteosed inspireerinud mitmeid heliloojaid ja koreograafe. Jorma Elo lavastus ?Red with me? põhineb Chopini klaveriteostel, mille orkestratsiooni tegi Roy Douglas 1953. aastal. Teiste sel õhtul ettekandele tulnud teoste kõrval oli Jorma Elo lavastus sootuks isiklikum, abstraktsem pihtimus tantsukeeles. Marika Muiste, Olga Rjabikova, Galina Lau?i, Sergei Upkini ja Linnar Loorise ladusas koostöös valminud teos võlus dünaamilisusega ning andis rohkelt ruumi oma mõteteks ja tõlgendusteks.
Tiit Härm on Eesti balletti vaieldamatu grand old man. Tema loomingut on ehk kõige enam balletiõhtu koreograafidest mõjutanud klassikaline ballett ja selle igikestvad traditsioonid. Raveli ?La Valse? Härmi interpreteeringus mõjus oma klassikalise väljapeetusega. Laval toimuva kuulumist traditsioonilistesse raamidesse rõhutasid lisaks koreograafiale ka laes rippuvad kroonlühtrid ja baleriinide kostüümid. Heidi Kopti, Luana Georg, Marika Muiste, Vladimir Arhangelski jt viisid Härmi ideid ellu graatsiliselt ja nõtkelt, võimendades tantsus selle fantastilise muusika kogu ilu.
Järgnenud Raveli ?Boléro? oli üks balletiõhtu kõrghetki nii mitmeski mõttes. Selle balleti koreograafias oli sü?ee, võrreldes teiste sel õhtul ettekandele tulnud teostega, kõige selgemal viisil väljendatud, kujutades arvatavasti ühte (tüüpilist?) kõrtsistseeni Hispaanias. Laudade ümber istub hulk musta riietatud mehi, kes taovad kaarte ning ärplevad. Ettekandja valab neile hoogsalt veini. Tänu tarbitud veinikogusele (ja kindlasti hispaania temperamendile!) löövad lõkkele ka kõige sügavamale peidetud tunded, mille laial spektriskaalal ei puudu kerge erootiline varjundki. Algab emotsionaalne, ent samas kontrollitud dünaamikaga tants, mis kutsub esile tõelise audiovisuaalse naudingu. Siingi peab lavalise sarmi ja liigutuste meisterlikkuse poolest esile tõstma Marina T?irkova, kes sütitas tantsukires nii oma tantsupartnerid kui ka publiku.
Rahvusooperi orkester Erki Pehki juhatusel näitas end samuti parimast küljest. Kõlanud muusika moodustas koreograafiaga harmoonilise terviku ja nii mitmedki instrumentaalsoolod lisasid rohkelt püssirohtu emotsionaalsetele plahvatustele laval.