X rahvusvaheline džäss- ja rütmimuusika festival „Ideejazz“ 5. – 7. XI Tartus Eesti rahva muuseumis ja Tartu ülikooli Narva kolledžis. Kunstiline juht Oleg Pissarenko.
„Ideejazz“ Tartus ja Narvas novembri alguse esimesel nädalal on džässisõpradele alati oodatud sündmus. Seda enam sel segaste logistikavõimalustega aastal, mil rahvusvahelise ürituse korraldamine on omamoodi loterii ja julgustükk. Viimase kümnendi Tartu vaieldamatul džässimudijal Oleg Pissarenkol jagus külma närvi festival teoks teha.
Tänavuse festivali kava oli mõlemas linnas sama, lihtsalt päeva jagu nihkes. Tartlasena vaatasin seetõttu seda muusikaprogrammi ERMis, mis on praeguste teiste inimestega vahe hoidmise nõuete täitmiseks ideaalne maja. Sillaalale üles seatud lavale sai toolid paigutada nii, et kõigile jagus ruumi ning esinejad olid ometigi kogu huviliste seltskonnale käeulatuses ja hästi näha.
Avakontserdi au võttis endale „Ideejazzi“ hing ja eestvedaja Oleg Pissarenko, kes mängis vaheldumisi akustilist kitarri ja klaverit. Lihtsaid muusikalisi motiive korrates ja napilt varieerides manas ta esile kujutluspilte, mida ta ka varmalt kommenteeris. Mõtterännud liikusid lihtsate igapäevaolukordade ja tundmuste ning hoopis igavikulisema vahel. Keerulised asjad on lihtsad, kui astuda sammuke kaugemale ja vaadelda. Mõtlik ja samal ajal helge romantiline meeleolu jäi domineerima.
See sobis hästi sissejuhatuseks Villu Veski ja Raun Juurika duole. Saksofonide ja vilepillidega varustatud Villu Veski on tuntud oma rändajakire poolest: sedakorda oli ta veetnud kuu aega Gröönimaal. Lumised väljad ja liustikud, isevärki valgus ja rahu, vaikus – see oli muusikalise materjali lähtekoht. Karge põhjamaise džässi meelelaadi kannavad just need kogemused ja tundmused. „Kordused“ oli sobilik märksõna nii fraaside osas kui ka mikrotasandil: korduskaja topeldas mängitut, tekitades avarust ja kõlaruumi. Raun Juurika klaveri- ja süntesaatoritaust lisasid värvi ja sobitusid ülihästi, kusjuures vahel eksis kõrvaklappe monitorina kasutav Raun Juurikas päris oma ilma, mis publikuni ei jõudnudki. Iseenesest oli sellise minimalistliku moega kontserdi puhul päris huvitav jälgida süvenenud klahvpillipartiid kui varjuteatrit. Rännukaar ulatus aga ka Iirimaale ja otsaga kodutanumale, kus Curly Stringsi looga „Kättemaks“ meelitati publik kaasa plaksutama ja ümisema. Lisaloo arvas publik ka vajaliku olevat.
Reedese päeva lõpetasid Saksamaalt pärit muusikud, duo Le Bang Bang, kus Sven Faller mängib kontrabassi ja laulab Stefanie Boltz. Nemadki olid kümnenda aastapäevani jõudnud ning vaadanud kava koostades üle oma lemmiklood: džässiklassika kõrvale lubati põikeid popmeloodiatesse, soulmuusika varasalve, aga samasse ritta sobis ka AC/DC „Back in Black“ ja põnevat omaloomingut vihjetega Türgimaale. Esmapilgul kõlab kui võimatu missioon nii minimalistliku duona hoida tunni jagu publiku tähelepanu, aga kontrabassi mänguvõtete arsenal oli rikkalik: poognamängu ja näppetehnikaid, korpus kui hiiglaslik cajón, lisaks luuper ja muundurid, aga vaheldusrikkalt ja hästi sobivalt. Stefanie lauluosavus laskis kõlada kogu vokaalregistril, oma osa oli ka kava hästi valitud järjestusel. Õige pisut elektroonikat, ennekõike harmoonialisa, lipsas paaris loos refrääne toetama. See vokalisti esitus oleks paslik noortele lauljatele õppematerjalina: sedavõrd osav oli ta mikrofoni valdama, sobilikku distantsi ja asendit valima, hoides sel moel kontrolli all esituse nüansse sosinaist forte fortissimo’ni. Ikka ja jälle tuleb meenutada, et mikrofon toimib justkui taskulamp: kauguse ja valgustusnurkade valikuga saab esile manada mitmesuguseid vokaalseid ilmeid.
Laupäevane kava lubas suuremat vaheldusrikkust. Alustasid Taani lipu alla koondunud soomlanna Mirja Klippel, kes oli laulja ja laulukirjutaja rollis, aga mängis ka saatepartiisid kitarril ja mandoliinil, ning kitarrist Alex Jønsson, kelle osaks jäi toetada taustapartiidega nii kitarril kui ka vokaalselt. Muusikalise eeskujuna kumas sellest kavast läbi varajane folgipõhine Joni Mitchell, samuti põhjala karge meelelaad. Ühiskonnakriitiline sõnum ja rõhutatult casual olek sobinuks hästi esinemiseks ka mõnel popfestivalil, uusfolgi hõng leiaks ka seal kuulajaskonna. Kitarrist meeldis minule ses duos rohkem: põnevad saundivalikud, atakkide peitmine, e-bow ja rohke kaja tegi need taustapartiid hästi ruumiliseks ja voolavaks. Justkui miilav turbatuli, mis nilpsab siit ja sealt leegina välja.
Lõunanaabrite viljakas ja tegus saksofonist Deniss Paškevitš, kelle lennukaar on üleilmne, oli sedakorda kaaperdanud oma kaubamärgi alla noorema põlve džässitrio koosseisus Kristaps Vanadziņš klaveril, Jānis Rubiks kontrabassil ja Rūdolfs Dankfelds trummidel. Nende muusikavalik lähtus hard bop’i klassikast, aga neilt sai vermingu ka popilikuma kuulsusega „Love for Sale“. Kõik need pillimehed on virtuoosid ning kõigile jagus soleerimisruumi, aga samavõrd põnev oli jälgida ansamblimängu sujuvust ja saatepartiide maitsekust. Ansamblil ei olnud kiiret: teemaarendusele järgnesid pikad soolod, põhiraskus jäi saksofoni ja klaveri kanda, aga ka kontrabass ja pisut trummidki said oma kuulsusminutid. Sellist džässi kujutatakse vaimusilmas ette kuldaja muusikana, aga see kõlas nüüd ja praegu ERMi laval. Põnev – lausa nauding! Soolosid kostitas publik lahke aplausiga, valitses ehe džässikontserdi meeleolu. Lõpulugu oli vähe teisest ooperist: Deniss Paškevitš meelitas analoogsüntesaatorist välja mitmesuguseid mürasid ja vilinaid, sama free jazz’i vurhvi kostis ka kaasmängijatelt. Samal ajal sobitus sellega hästi õrn ja õhuline bambusflööt. Mürane algus kasvas ja korrastus hümnilikuks pühalikuks finaaliks; lugu ollagi kirjutatud bändi liidri hiljaaegu lahkunud ema mälestuseks. See põnev ja emotsionaalne, rohkete varjunditega dünaamiline kontsert oli minu meelest selle festivali tugevaim ja mõjusaim.
Festivali grand finale oli sedakorda kontsert, mille andis eesti esineja, kuulsa isa kuulsust koguva poja Ikevald Rannapi bänd Ike Rann. Maailmarändudel kogetu on saanud plaadiks ja see materjal oli ka kontserdi selgroog. Funk’ist ja soulist küllastunud muusika nõuab head rütmigruppi, mootor peab tiksuma ja vedama kogu bändi kindlalt ja veenvalt. Valdur Viiklepp basskitarril ja Sten Loov trummidel olid oma ülesannete kõrgusel. Ühtpidi oli rütmigrupp lihtne ja selge, aga mõnusalt tummine, peale selle toetasid mõlemad mehed ka taustavokaaliga. Kitarrist Jaan Varts oli mees oma kohal, hea tooniga ja täpne. Funk ei jäta kitarristile enamasti eriti muud funktsiooni kui rütmipillina tausta täita ja täpsustada, ometigi oli seal varieerimisvõimalusi – igavaks ja tüütuks ei kujunenud kitarripartii hetkekski. Sära ja värv, soleerimisraskus jäi aga kanda vaskpillitriole, kus olid reas oma ala ässad: Siim Aimla saksofonil, Sten Valdmaa tromboonil ja Jason Hunter trompetil (tema kanda olid ka torude seaded). Vask kõlas kompaktselt ja tasakaalustatuna, liikudes ja toetades lugude tantsulist alget. Ja muidugi laulja, bändi liider Ikevald Rannap, kelle kiitmisel polnud Oleg Pissarenko kitsi, aga seda kõike põhjusega … Sellist erku ja himukat esinejat on nauditav jälgida, tantsujala sai õige kiirelt kaasa toksima.
Tooliridade nihutamisega tekitatud ruum ja üleskutse, et tantsida on lubatud, paraku vilja ei kandnud, aga ümberkaudu nägin kaasaelavaid ja nõksutavaid kontserdilisi hulgi. Funk on üks äraütlemata kaasahaarav muusikastiil ja rõõm on näha, et laia avalikkuse ette on tulnud värskeid esinejaid. Natuke jäi kripeldama sinna muusikasse hästi sobiva Hammondi oreli ja mahlakama musta muusika mekiga naistaustavokaali puudumine. Kui plaadile autogrammi küsides teema jutuks võtsin, tunnistas Ikevald Rannap, et nii suure bändiga logistiliselt opereerida on keerukas ja seetõttu on teadlik valik tulla kontserdil välja pisut napimas koosseisus – plaadil olla aga üht-teist lisaks.
Džässikontsert – ja eriti rütmikas džässikontsert – on hea põhjus haarata kaasa jämmima muusikuid teistest bändidest. Niimoodi liitusid Ike Ranniga lisalugudeks lätlased Deniss Paškevitš – torude rühm sai saksofonivärvi madalamasse registrisse juurde – ja klaverimängija Kristaps Vanadziņš, kes tõi oma mänguga juurde ladina hõngu, Kuuba vurhvi. Publik nautis ja samajagu pillimehed. See oli juubelimekiga „Ideejazzile“ ilus finaal ja ühtlasi lootuseseeme, et uuel aastal saab näha XI festivali.