Presidendi otsevalimist on suudetud edukalt praktiseerida riikides, kus on täidetud kaks tingimust. Esiteks: kandidaatide ülesseadmisel on kasutusel range eelkontroll, mis tagab, et kandidaadiks ei saa inimene, kelle iseloomus on liiga palju võimuiha või eetikas nõrku kohti. Ukrainas seda ei ole. Teiseks: valimisjärgne n-ö rahvusterviku taastamine, võitja peab suutma võita ka teise poole usalduse. Kuid Janukovit?i eeskavas oli elemente, millega teise poole toetajad ei saa mitte mingil juhul leppida, ja kui niisuguseid lubadusi püütakse täita, siis nad hakkavad vastu. See on ka põhjus, miks panin pealkirja sõna ?kodusõda?, kuigi vastutegutsemine võtab tõenäoliselt teistsugused vormid kui relvastatud vastuhakk.
Ukraina lõheneb
Ukraina lõheneb, nagu näitas valimise käik, neljas valdkonnas: ajaloolisi piire, postsovetliku ajastu majandusprobleeme, sotsiaalseid probleeme ja keelelis-kultuurilise identiteedi probleeme mööda. Eriti tõsiseks teeb aga asja see, et need eraldusjooned suurel määral kattuvad.
Kui tõmmata Ukraina kaardil sirgjoon riigi edelanurgast kagusse, Harkivi linna peale, siis kõikjal sellest joonest põhja ja lääne pool sai enamuse hääli Ju?t?enko, joonest ida ja lõuna pool aga praegune peaminister Janukovit?. See on täpselt sama joon, mis jaotab Ukraina ühelt poolt ajalooliseks vanemaks osaks (Dnepri parema ja vasakkalda Ukraina, Poola piiri pool asetsevad Galiitsia ja Volõõnia jt), teisel pool aga on kunagised kasakate asualad ja sealt edasi Musta mere äärsed alad ja Krimm (kust järelejäänud põliselanikkond küüditati Teise maailmasõja lõpus), mille praegune asustus tekkis mitte niivõrd Ukraina kolonistidest kui suurvene ümberasujate baasil.
Mõnede oblastite uskumatult ühekülgne hääletustulemus on seletatav ainult paikkondliku identiteediga, näiteks Donestki oblastis sai Janukovit? 96,2 % häältest, Ternopoli oblastis aga Ju?t?enko 93,5% häältest. Taas on kerkinud küsimus, kas Ukraina saab ja peab olema üks riik. Poliitiline probleem ei ole küll mitte niivõrd erinevas ajaloos ja etnilises koosseisus kui selles, et need erinevused on määratlenud kohaliku eliidi. Lääne- ja põhjaosade vaimsuse on kujundanud sealsed haritlased ja vaimulikud, eliidi juured lähevad tagasi kunagise aadlini. Kuid kes on Ukraina teise poole eliit ja mida nemad tahavad?
Rikas kant
Ajalooliselt asustasid Musta mere poolseid maa-alasid karjakasvatajad ja sealne paikne asustus oli üks hilisemaid Euroopas. Uusasukad võtsid endale rohtlarahvaste vaba meest tähistava nime ? kasakas. Nende elulaadil oli vähe ühist muu Ukrainaga, kus enamik maaharijaid oli sügavas sõltuvuses suurmaaomanikest. Rohtlamaadel kujunes Dnepri kärestike tagune (Zapori??ja) anarhiline vabariik, kus ei olnud linnu ja mille keskus asus laagris mõnel Dnepri jõe saarel. Riigi põhitegevuseks oli röövretkede korraldamine igasse suunda. Kui põhjast tugevnes Vene keisririigi ekspansioon, muutus see vabariik vallutamisest pääseda püüdva Krimmi toetajaks ja Türgi liitlaseks. Aastal 1775 võttis Venemaa ette nende lõpliku hävitamise. Zapori??ja väed ja eliit taandusid Türgi valdustesse ja said lõpuks omale elukoha Musta mere rannikul tänapäeva Rumeenias, kus nende järeltulijad elavad praegugi. Sellest hetkest jäi Ida-Ukraina ilma oma ajaloolise poliitilise eliidita. Põgenike maad jaotati uuskolonistidele.
XIX sajandil avastati, et kunagiste rändrahvaste parimad rohtlad on Euroopa üks kõige maavaraderikkam kant. Seal ei olnud mitte ainult kivisütt ja rauda ? kaht XIX sajandi tööstuse põhimaavara, vaid ka palju mitmesuguseid teisi maavarasid, eriti metalle. XIX sajandi lõpuks oli Ida-Ukraina juba kaetud kaevandustega ja rauasulatusettevõtetega, neisse tuli tööle inimesi nii Ukraina ajaloolistelt aladelt kui suurvene aladelt ja kunagine kasakaasustus (mis peaaegu hävitati Nõukogude ajal) jäi vähemusse, seda ka põllumajandustegevuses. Massiline industrialiseerimine toimus siiski alles Nõukogude ajal. Ida-Ukrainas kasvasid hiiglaslikud miljonilised tööstuslinnad ? Dnipropetrovsk, Donetsk, Krivõi Rig, Harkiv, Zapori??ja. Nõukogude ajal arendati siin masinaehitust ja kujunesid tipptasemel tehniliste ja ehituslike teaduste kõrgkoolid. Ida-Ukrainas toodeti peaaegu kõike, mida vajas NSV Liidu rasketööstus, eriti sõjatööstus. Sealt tulid, muuhulgas, nii tankid kui ballistilised raketid.
Tänapäeva Ida-Ukrainas osatakse ehitada ükskõik milliseid masinaid ? ainult et peaaegu mitte ükski seal tehtav masin ei ole konkurentsivõimeline kusagil mujal maailmas. Edukas on tootmine allhanke korras ? näiteks Boeingu lennukitele osasid ? või kellegi litsentsi alusel tarbekaupu ? nagu näiteks Korea sõiduautodele Zapori??ja autotehases. Elatustase on kolm korda madalam kui meil Eestis, madalam ka kui naabruses Venemaa osades ? ja see on solvav. Eriti vanema põlvkonna hulgas elab ?vana hea Nõukogude aja? nostalgia ja unistatakse niisuguste aegade tagasitulekust, kus kõik tehased jälle töötavad, kus Venemaa taas vajab sealsetes tehastes valmistatavaid tanke ja rakette või aitab neid maailmas müüa. See on peaminister Janukovit?i, kelles siin nähakse viimaste aastate suhtelise stabiilsuse allikat, toetamise peamine poliitiline mehhanism Ida-Ukrainas. Tegelik seis on siiski niisugune, et see, kas Ida-Ukraina tehased homme üldse töötavad, sõltub Vene maagaasi ja nafta kohaleveost ja nende hinnast.
Venelased ja rahvuslased
Ida-Ukraina praegune eliit on kunagisest kompartei ladvikust ja vabrikute direktoritest väljakasvanud ülirikkad kapitalistid.
Iseseisvusaastate jooksul on Ukrainas toimunud ukrainiseerimine, ukraina keel on nüüd loomulik ja kasutatav ka Ida-Ukrainas. Muidugi on sellele ka reaktsioon, mida aktiivselt toetab massiline poliitiline mõjutamine Venemaa poolt, küll Vene riigi poliitikana, küll Venemaa massiteabevahendite kaudu. Janukovit?i valimisvõitluse üheks keskseks elemendiks oli lubadus kehtestada Vene-Ukraina topeltkodakondsus ja vene keel teise riigikeelena. Need lubadused tõid tema taha ilmselt suure hulga Ukraina venelaste ja venestunud ukrainlaste hääled ? ja vastavalt kasvatasid rahvuslaste vastasseisu temale.
Vene ambitsioonid
Venemaa areng on praegu jõudnud omapärasesse postsovetlikku reaktsioonifaasi, kus avalikult on tõstetud kilbile Nõukogude Liidu territoriaalse ja poliitilise taastamise idee, seda küll enamasti vene rahvusriigi ideaali variandis ? et taastada venelaste kui riigirahvuse domineeriv positsioon igal pool, kus neid elab. Siin on mitu sisemist vastuolu. Esiteks, praeguse postmodernistliku imperialismi põhimeetod on teiste riikide vaikne majanduslik ja poliitiline ülevõtmine seestpoolt, mille puhul ülevõetava formaalne iseseisvus koos selle juurde kuuluva atribuutikaga säilitatakse. Teiseks, avalikuks ülevõtmiseks vajatakse praegu ülevõetava maa elanike heakskiitu valimistel. Kolmandaks aga, mis ehk kõige rohkem räägib Ukraina ? või ka ainult mõne Ukraina osa ? ülevõtmise praktilise teostatavuse vastu, on see, et siis peaks Venemaa suutma tõsta sealsete elanike elatustaseme vähemalt iseenda tasemele, mis aga isegi praeguste erakordselt kõrgete naftasissetulekute puhul ei tundu olevat reaalne.
Putin kampaanias
Ometi andis Vene riik avalikult oma poliitilise ja organisatsioonilise toetuse Janukovit?ile. Valimiskampaaniat käis Ukrainas mitmel korral isiklikult tegemas ka president Putin. Esimese vastutasuna sai ta Janukovit?ilt kinnituse, et tema valimisvõidu korral ei püüa Ukraina liikuda NATO ega Euroopa Liidu poole.
Ukraina ajaloos on üha kordunud juhtumid, et maa mõne osa valitseja on oma võimu säilitamise nimel siirdunud mõne naaberriigi alamaks. Nendest näidetest tuntum ja kõige traagilisemate tagajärgedega oli Bogdan Hmelnitski juhtum, kes viis poole Ukrainast Venemaa
kontrolli alla. Eesti rahvuslikes huvides on aga iseseisev Ukraina riik, mis ei anna ei inim- ega materiaalseid ressursse suurvene imperialismi käsutusse.