Praeguse koroonapandeemia peale surutud üksteisega kahemeetrise vahe hoidmise vajaduse tõttu saadakse väga hästi aru, kui hea on, et meil on linnades suuri haljasalasid ja parke. Näeme, et linnades on oluline ka rohealade kvantiteet, mitte ainult kvaliteet! Pealegi kiputakse kvaliteedi all mõistma pargi aktiivse tegevusega ülekoormamist ja sellest tulenevalt suuremat sillutatud ala protsenti. Aktiivne puhkus pargis tähendab enamasti meeskonnategevust või on seotud rahva kogunemisega ning selleks sobivad kohad on näiteks vabaõhulavad, mänguväljakud, palliplatsid, välijõusaalid jt spordirajatised, nagu trikirataste rada (pumptrack), rulapark või parkuur. Nende tarvis, kes eelistavad rahulikku puhkust, on pargis eraldatumad alad, kus pole stressi tekitavat linnakära ja saginat ning tajutakse roheluse rahustavat mõju. Tehisvorme on passiivse puhkuse alal minimaalselt: hajusalt pinke ja prügikaste, mõned pargivaateid ilmestavad skulptuurid ja lehtlad ning jalgteed.

Aktiivse puhkuse kohti soovitakse linnaparkides näha järjest rohkem ning nende ehitamiseks ja hooldamiseks eraldatakse ka raha. Teisiti on lood pargialadega, kus saab roheluses passiivselt puhata – siin silmanähtavalt raha napib. Pole näha, et Eesti linnadesse oleks rajatud uusi liigirikkaid ja atraktiivsete taimekombinatsioonidega parke. Vanadest parkidest on aja jooksul kadunud rohkem hoolt ja raha nõudvad haljastuselemendid, just need, mis tegelikult teevad pargi inimese jaoks huvitavaks. Passiivse puhkuse aladele annavad väärtuse haljastuse kujunduselemendid: lillepeenrad, kaunisti õitsevad, viljuvad või sügisvärvis põõsad ja puud, piknikumuru, hekid, lilleniidud, looduslikud metsatukad jne. Sellises pargis saab inimene mentaalse elamuse, kusjuures peale maaliliste pargivaadete pakuvad huvi ka taimeliigid ja -kooslused ning pisielustik. See pole lõbustuspargi-elamus, mille annab edukalt külge pookida aktiivse puhkuse aladele, et meelitada sinna rohkem inimesi. Tegevuse planeerimisel passiivseks puhkuseks mõeldud parkidesse (enamik meie ajaloolisi parke on sellised) tuleb olla väga ettevaatlik, sest neile on iseloomulik hõredam külastajate paigutumine. Õigupoolest on see ka vajalik.

Passiivseks puhkuseks mõeldud pargialadel on elamuse kvaliteet otseses seoses haljastuse rajamisele ja hooldusele kulutatava rahaga. Kuigi kõigi muude eluvaldkondadega võrreldes ei maksa linna rohealade majandamine palju, on haljastuse eelarve siiski üks esimesi kärpekohti. Ameerikas tehtud uuringu põhjal tunnistasid omavalitsus- ja riigiametnikud, et linnaparkide jm linnahaljastuse hoolduse eelarvet vähendatakse alati kõigepealt, niipea kui on vajalik eelarves kärpeid teha. Seda hoolimata sellest, et kõik teavad, kui kasulikud on elanike füüsilisele ja vaimsele tervisele linnapargid ja haljasalad.

Eestis pole asi teisiti, pealegi ei ole meil pargid olnud kunagi prioriteet. Kuna parkidesse ei ole panustatud suurt raha, ei peeta neid üldjuhul omaette väärtuseks, vaid nähakse seal hoonestus­võimalusi. Uus hoone tundub ahvatlevam kui park, kus nooremad inimesed pole lillepeenraid ega neid hooldavaid aednikke näinudki! Kuigi Eestis on väga palju imeilusaid, täiuslikult hoolitsetud koduaedu, ei jõua see ilutrend millegipärast avalikele aladele. Väike menukas erand oli Tallinna lillefestival. Seda tohutult populaarset vaatamis­väärsust sõideti ekstra vaatama. See näitab, et haljastuslikud elemendid võivad olla pargis tõmbenumbriks. Meil on küll palju iluaiandushuvilisi ja taimekollektsionääre, kuid uued avalikud alad linnades on pigem liigivaesed ja kaetud rohke kivisillutisega. Mõneti arusaadav, sest betoonist tänavakivikatendi hooldusele ei ole vaja kulutada – materjal on peaaegu hooldusvaba ning arhitekt saab loovalt mängida efektsete värvimustritega. Hoolduseta haljastus aga mandub. Mandub nii ajalooline park kui ka uus, äsja rajatud haljasala, kus värskelt istutatu ei pruugi hooldamiseta kasvujõudu sisse saadagi.

Atraktiivsed pargid ja haljasalad vajavad pidevat aedniku hoolt ega saa kunagi olema hooldusvabad. Säästueelarve ja odavaimate hooldushanke pakkumistega on paraku võimalik peamiselt vaid muru niita. Aastast aastasse ongi meil muruniidukid silmanähtavalt uhkemaks ja võimsamaks läinud, kuid parkidesse lilli vm atraktiivset rohelust märgatavalt lisandunud ei ole. Tõenäoliselt saaks väiksema hoolduskuluga läbi poollooduslike parkide puhul, kuid siin on kaks aga: esiteks peab poollooduslik suurem ala sobivas kohas juba olemas olema ning teiseks, poollooduslikku kooslust tuleb teadmistel põhinevalt hooldada, mille eest tuleb väljaõppinud spetsialistile maksta.

Paljudes kohtades linna avalikel aladel võiks kivisillutise asemel kasutada tallamist taluvat tarbemuru. Miks seda ei tehta, jääb arusaamatuks. Inimesed liiguvad avalikul alal üldjuhul kindlaid radu mööda ja mujal pole tallamis­koormus nii suur, et seal ei võiks olla muru või looduslik pinnakate. Üks viimase aja ühismeedia hüüdlauseid „Muru on kole ja liigivaene!“ on valusalt kõrvu jäänud. See pole ju nii. Selline on ainult pidevalt pügatav muru. Muru ise, kui lasta sel kasvada, on roheline ka hilissügisel ja hakkab haljendama juba varakevadel, kui kogu muu loodus on koltunud. Juba külvates tehakse muru mitme kõrrelise segust ning pärast külvi levivad sinna muruumbrohud. Liigivaesus on suhteline mõiste. Näiteks, kui kokku lugeda liigid muru ruutmeetrilt ja moodsa Oudolfi stiili tuules rajatud mõneliigiliselt püsikuistutuse (selliseid on hulgaliselt uute riigi kinnisvara hoonete ümber) ruutmeetrilt, siis võidab tõenäoliselt muru. Muru all on kasvu­pinnas, mis kihab mullaelustikust. Murusse imbub sajuvesi ja muru püüab kinni sillutatud aladelt lenduva tolmu. Ja peamine: tuleviku muru on hooldusvaba, sest seda niidab mururobot! Kas võiks olla nii, et muru on mitu korda parem kui betoonkivi seal, kus tegu pole kõnnitee või sõiduteega?

Erinevalt elutust kivisillutisest on muru elava looduse osa, kus miski pole lõplik, kõik on muutumises ja omavahel seotud. Pole ootamatu, et viimasel ajal on hakatud märkama ja häirekella lööma: virtuaalmaailma uppunud inimesed irduvad liialt reaalsest keskkonnast. Ehitatud keskkond, kus kõik on kogu aeg muutumatu, ei too neid kuigivõrd tagasi reaalsusesse. Uus n-ö tajupuue on inimesele ohtlik, kui too satub harjumuspärasest tehiskeskkonnast välja. Siin on suur tervistav potentsiaal just pargihaljastusel ja regulaarsetel pargikülastustel. Ükski pargikülastus ei sarnane eelmisega, sest erinevus on kindlustatud juba aastaaegade vaheldumisega. Pargis murul pikutades võib teadlikuks saada sipelgate olemasolust, ilusat õit nuusutades aga ehmuda mesilasest. Mida huvitavam, liigirikkam ja esteetilisem on pargihaljastus, seda suuremat kasu tulevad inimpõlved parkidest saavad. Uute avalike rohealade rajamiseks ja seniste hoolduseks eraldatavat rahasummat on kindlasti vaja suurendada.

Mais 2019 kirjutas Sarah Gibbens ajakirjas National Geographic, et kuna linnades annab kliimamuutuste reaalne mõju üha rohkem tunda, on linnaplaneerijad nüüd ümber mõtestanud linnaparkide rolli. Kui varem peeti linnaparke justkui väikese roheannuse saamise kohaks, siis nüüd nähakse neis võimalust kliimamuutustega kohaneda. Mida suurem ja terviklikum on roheala, seda rohkem on seal selleks võimalusi. Liigirikas park suurema tervikalana aitab lahendada üleujutuste probleemi, siduda süsinikku, parandada õhukvaliteeti ja jahutada linna kivist keskkonda. Linnade lõputu tihendamine rohealade arvelt ei saa olla kiire linnastumise olukorras õige. Maailm on muutunud, linnad muutumas. Eelmisel sajandil jõudis linnaelanik looduse rüppe üsna kiiresti, sest metsa jagus linna piiri taga. Nüüd laiuvad linnapiiri taga valglinnad või läbimatud raiesmikud. Inimesele vajalik esmane kontakt loodusega peab saama võimalikuks linnapargis. Parke tuleb kindlasti kaitsta hoonestamise või kiviplatsideks muutmise eest. Tahaks kuulda ka uudiseid uute ilusate parkide kohta, kus on ruumi rahulikult jalutada, pisut eemal linnamürast, rähklemisest, kõrghoonete varjudest ja klaasfassaadide kuumast helgist.