Arhitekt Mart Keskküla on üle 30 aasta Eesti mälestistega tegelenud. Ta ütleb, et tema tööpõld jaguneb laias laastus kolmeks. Keskküla käe alt on läbi käinud mõisate taastamise projektid, oma lemmikuteks peab ta Kalvi ja Vihula komplekse, Mäetaguse mõisa, alles hiljuti avati Anija mõis ning praegu töötab ta Viljandi mõisa kallal. Väga suure osa tema pärandist moodustavad linnused, nende seas Viljandi, Rakvere ja Padise. Tallinna vanalinna hoonetega on ta tegelenud pidevalt ja see töö ei näigi tema sõnutsi lõppevat.

Keskküla ütleb, et ehituskunst on tal veres olnud juba pikalt, selle huvi juured ulatuvad isaisani, kes sündis 1896 ja ehitas oma perele viis maja, mis nüüdseks on küll kõik hävinud. Oma inspireerijaks peab ta ka venda, kes oli projekteerija ning kelle juures käies tekkis aukartus joonestuslaudade vastu. Pärast keskkooli ja sõjaväge läksid Keskküla Kohila-sõbrad Tallinna ehitus- ja mehaanikatehnikumi (TEMT) arhitektuuri õppima, ja nii ka tema. Tehnikumi viimase kursuse ja ERKI õhtuse arhitektuuriõppe esimese kursuse läbis ta juba ühel ja samal aastal korraga.

1973. aastal oli ta praktikal Helmi Üpruse ja Villem Raami juures. Toona mõtles noormees, et vanade majade kallal on ilmselt hea nokitseda pensionipõlves ning pärast ülikooli lõppu töötas Keskküla Riisipere sovhoosis ja sai seejärel kuueks aastaks Harju rajooni peaarhitektiks. Kuid vanad majad olid mehele ikkagi südamesse pugenud ja mõeldes, et restaureerimises pole kunagi igav, naasis ta müüride ja varemete juurde. Keskküla sõnab, et uute majade tegemine on ka põnev, kuid talle meeldib prahi ja vanade asjade sees urgitseda: otsida ja leida.

Praegu peab Keskküla loenguid tehnikakõrgkooli arhitektuuritudengitele, EKA restaureerimiskooli täienduskoolituses osalejatele ning on AS Restori peaarhitekt. Projekteerimis- ja ehitusettevõttes ei tegele ta ainult paberitööga, vaid on tihti ka ise ehitusplatsil kohal. Ta püüab aimata kunagiste meistrite mõtteid, teab, kust leida ehitustöödeks õige kivi ja näitab vajadusel töömeestele ette, kuidas müüri laduma peab.

Oktoobris pälvis Padise kloostri konserveerimine muinsuskaitseameti tunnustuse kui hea restaureeritud mälestis. Koos Mart Keskküla ja Restoriga tunnustati ka projekti eestvedajat Helin Nurgerit, sihtasutust Padise Klooster, arheolooge Paul Ööbikut ja Villu Kadakat ning ehitajat Tarrest LT OÜ.

Muinsuskaitseamet on Padisel tehtud töö pärjamist põhjendanud nii: „Võiks öelda, et kloostri restaureerimiskontseptsioon on tiivustatud tsistertslastele omastest põhimõtetest, seades eesmärgiks mõõduka ja pieteeditundelise sekkumise vaid ulatuses, mis on vajalik hoone säilimiseks. Varemete arendamise eduloo aluseks on professionaalne meeskond Eesti tippspetsialiste, kellele on Padise kloostri saatus isiklik südameasi.“

Alljärgnevalt räägib Mart Keskküla Padisest ja Eesti ajaloopärandi hoidmise muredest ja rõõmudest lähemalt.

Olen kuulnud, et Padise kloostri konserveerimist peetakse teie elutööks. Kas tunnete ise ka nii?

Ei tahaks uskuda, et see elutöö nüüd valmis sai või töö lõppema hakkab. Teisest küljest, jah, olen sellega 30 aastat ja natuke rohkem tegelenud. Mul on siin laual Padise kohta terve virn dokumente ja kaustu. Vanim neist 1980. aastatest: restaureerimisvalitsuse restaureerimispäevik, kus näiteks 1988. aasta peale on kirja pandud „objekti avamine“. Seda ma pean ajaks, mil hakkasin Padise kloostriga tegelema.

1990. aastal alustasime süsteemsemate korrastustöödega. Padise klooster kuulus siis riigile, mille ülesanne oli kloostrit hoida. Muinsuskaitseamet eraldas igal aastal kindla väikese summa, mille eest väikeseid juppe konserveerida. Tegime lühikesi ühesuviseid plaane. 1990. aastatel tõime juba konserveerimisse lubimördi, nõukogude ajal tehti selliseid töid ikkagi tsemendiga. Vaatasime kõige ohtlikumad kohad üle selle pilguga, et külastajad saaksid kloostris ohutult liikuda. Peagi tuli periood, mil alustasime müüride katustamisega.

Kõige suurema töö tegi Padise juures ära siiski Villem Raam 1930. aastatel. Tema alustas kloostri väljakaevamise, puhastustööde ja konserveerimisega. Ulatuslikumad tööd võeti ette 1950. ja 1960. aastatel, mil Villem Raam Siberist naasis. Nõukogude ajal aga tegeleti kloostriga üsna episoodiliselt: ühel perioodil tehti midagi, siis aga jäid tööd seisma. Pandi tellingud püsti, need mädanesid ära, siis pandi jälle uued jne, jne. Järjepidevate tööde algusajaks võib ikkagi pidada 1990. aastaid.

Ühel hetkel tekkis küsimus, mis Padise kloostrist lõpuks saab, mis otstarve tal olla võiks. Niisiis koostasime koos Kaur Alttoaga aastal 2006 tervele kompleksile kontseptsiooni ja arenduskava. Sellega sätestati, et kloostrist peaks saama külastuskompleks: näitusepinnad, kontserdipaik jms. Siis sai kloostri omanikuks vald ja leiti, et lõpuks tuleks kompleks korda teha. Helin Nurger hakkas raha taotlema ja lõpuks õnnestus Euroopa regionaalarengu fondist saada vahendid konserveerimis- ja eksponeerimisprojekti koostamiseks. Seda osa puudutavaid kaustu on mu riiulis kaheksa. Ajaloolane Kaur Alttoa tegi arhiiviuuringud ja Villu Kadakas arheoloogiaosa. Siis vajusid asjad jälle soiku: projekt oli küll olemas, kuid raha polnud. Kuid vaata imet, aastal 2018 saime eelnevalt koostatud projekti alusel raha ka ehitamiseks.

Mida praeguses etapis tehti?

Praegu käidi kõik kloostri müüritised üle. Me ei nimetanud projektis kloostrit hooneks, vaid varemepargiks. See tähendab, et me ei pidanud lähtuma niivõrd praegustest ruumidele seatavatest normidest sisekliima, valgustuse, tuletõrjeandurite jms osas, vaid saime kasutada konserveerimisele ja mälestisele sobivamaid meetodeid. Kõige suurem praegune muudatus puudutab põrandaid. Otsustaime, et teeme need kõik korda, et külastajatel oleks võimalik varemete vahel jalutada. Kogu juhtmestiku ja valgustuse kavandasime põrandasse, et vältida müüride süvistamist. Põrandad tuli arheoloogiliselt läbi kaevata. Seda oli muidugi varemgi tehtud. Leidsime kloostriaegseid kihistusi ka allpool. Praegu kaevasime nii, et kogu kloostrit ei pidanud üles kaevama, jõudsime nii mõisaaegsetesse kui kloostriaegsetesse kihistustesse. Konserveerisime müürid, et kuskilt midagi varisema ei hakkaks ja katustasime müürid.

Mul on hea meel, et täitus Villem Raami kunagine unistus sellest, et Padise varemete vahel saaks jalutada ja neid uurida, ja et ma sain olla osa sellest. Padise kloostri ajaloo uurimine on aga tegelikult veel ees ja selle võimaluse me püüdsimegi alles jätta. Teame, et tsistertslased tulid Padisele XIII sajandil Kärknast. Kirik õnnistati sisse 1448. Kus nad nii kaua palvetamas käisid? Me avasime varemed nii, et inimesed saaks seal sees ohutult käia ja samal ajal on kloostris võimalik arheoloogilisi uurimisi edasi teha. Klooster ei tohiks muutuda muuseumiks nagu Haapsalu linnus.

Vanade majade ehitustöödega käivad ikka kaasas üllatused. Kui palju neid Padisel oli ja millised need olid?

Üllatusi siiski väga palju polnud, sest Padise ajalugu on omajagu uuritud. Siiani polnud aga võimalust näiteks mõne ajalookihi aknaavasid eksponeerida vmt. Kloostris on ju ka näiteks palju mõisaajastust. 1622 kingiti klooster Thomas von Rammile, kes võttis kloostri kasutusele mõisana: kirikusse tehti vahelaed jne. Veel enne oli klooster Rootsi riigimõisa osa, tollal ehitati kirikusse mantelkorsten ja köök, võlvid lõhuti läbi ja keldrisse ehitati trepid. Püüdsime juba enne praeguseid töid Kaur Alttoaga kihistused välja joonistada: mis osa kloostrist on pärit nõukogude ajast, milline osa mõisaajast jne.

Kihistused joonistuvad ka välja ajaloo- ja arhiiviuuringutega ja on nähtavad, kui oskad jälgida materjali ja müüriladu. Ma küll püüdsin teha segude analüüsi, et leida koostisosad, kuid see tulemus ei andnud täit tõde. Tuleb välja, et ühes kohas kasutati liiva, teises kohas lupja. Saime mingi pildi ette, kuid siin on kõvasti ruumi sügavamale mine­miseks.

30 aasta jooksul on ilmselt omajagu muutunud ka see, kuidas mälestisele üldse lähenema peaks: kas ehitada vana uuesti üles, see vaid markeerida või hoopiski nüüdisaegse selge eristumine vanast nagu näeme Haapsalu ja Narva linnuses. Padise on võrreldes viimastega üsna tagasihoidlik.

Padisel oleme me muinsuskaitseliselt kogu aeg üsna konservatiivsed olnud ning püüdnud tegeleda konserveerimisega. Mul on olnud põhimõte, et ma tegelen selle hoonekehandiga, mis on praeguse ajani säilinud ja hoian seda, ei tee midagi uut, sekkuda tuleks võimalikult vähe. Kõige suurem muutus praegu on see, et lõunatiivas laoti aknaavad kinni.

Suurem osa Padise elanikke on oma nooruse kloostri varemetel turnides ja mängides veetnud, mõned koolilapsed on ka kukkunud. 1990. aastate tööde põhimõte oli muu hulgas kloostri välisperimeetri sulgemine, et kloostrisse niisama lihtsalt sisse ronida ei saaks: teha sissepääs kontrollitavaks. Nüüd on see saavutatud.

Me püüdsime vältida liigselt betooni ja metalli kasutamist. Meie materjalid Padisel olid paekivi, puit ja lubimört. Seepärast on ka trepid puidust – jäljendasime mõisaaegseid treppe. Me leidsime, et kirikualuses kabelis on olnud kivitrepid, kuid ma lasin ikkagi teha puutrepi, sest ega me keegi täpselt ei tea, kuidas see kivitrepp seal kulges.

Kuivõrd on sellisele peenele ja spetsiifilisele oskustööle võimalik praegu ehitajat leida? Kas meistreid jagub?

Kahjuks on Eestis hakanud see käsitööoskus kaduma. Panin eelmainitud kloostrikontseptsiooni sisse meie viimase suure kivimeistri Arne Joonsaare kirjutise, milles ta kirjeldab kiviraidumise ajalugu käsitööajastu lõpuaastatel. Ma tahaksin – ja olen ka seda kloostrit praegu haldavale sihtasutusele soovitanud – raidkunsti taas ausse tõsta. Kloostri keldrisse korjasime päris palju raidkive. Need on vaja sorteerida ja nendega tegeleda. Raidkunst oli omal ajal au sees, praeguseks pole aga praktiliselt ühtegi meistrit alles jäänud, kõik tegelevad hauakividega. Raidkivi töötlemist ja tööriistu tahaksin ma kloostri keldris näha, et käsitööoskus edasi kanduks.

Müüri konserveerimise ja ladumise peale leiab töölisi küll, aga siis peab olema ise meister, et õiged töövõtted ette näidata. Ka Padisel lasime palju asju ringi teha. Pean tihti töömehele ette näitama, millist tulemust tahan. Haapsalu linnuse konserveerimistöödel, mida koordineerisin, lasin pidevalt näidiseid teha, kõik tehtu töö osad kontrollisime ja vaatasime enne uue müürijupi kallale asumist üle.

Ka head materjali pole kerge leida – sellist paekivi näiteks, mis vastu peab. 1990. aastatel tehti valla initsiatiivil Padise kloostri kõrvale karjäär, kust kloostri tarbeks paekivi toodi. Nõukogude ajal veeti kivi Väo karjäärist, Vasalemmast on müürikivi raske võtta. Nii et Padise on laotud kohalikust karjäärist pärit kivist. Kas teate, kuidas kõik need kivid praeguste konserveerimistööde ajal kloostrisse said? Karjäärist veeti alustega kivid õue peale ja Ämarist telliti NATO pataljonid: sõdurid tassisid kivid ülesse, neile oli see trenni eest.

Juba Rooma ajal ehitati ju enamasti sellest kivist, mis kohapeal võtta oli, mujalt transportimiseks polnud võimalusi. Ka meie kloostrid ja mõisad on reeglina ehitatud läheduses olevatest materjalidest. Viljandis veeti maakive kokku. Ristiusk tõi meile tellise- ja lubjapõletamise oskuse. Eesti kiviarhitektuur hakkas arenema alles XIII sajandil. Arhitektuuritudengitelt ikka küsin, kui vana meie arhitektuur on, just see osa, mida saame käega katsuda. Eesti arhitektuur algab tegelikult just XIII sajandi väikestest kivikirikutest. Selleks, et neid väärikalt rekonstrueerida või konserveerida, tuleb õppida tundma materjali, mõista toonaste meistrite mõtteviisi, uurida, kuidas müüre laoti. Alles siis saab mõelda, kuidas sellele tänapäeval läheneda. Tänapäeva kiviladujad lähenevad müürile nagu rikka mehe kaminale: kõik peab olema loodis ja sirge, aga omal ajal ju nii ei tehtud.

Praegu pole muidugi lähedalasuvatest materjalidest alati võimalik ehitada. Kunagi olid kõik Tallinna kõnniteed paekivist. Praegu pole karjäärist võimalik sellist vastupidavat kivi saada. Puuduvad karjäärimeistrid, kes oskaks öelda, millisest kihist saab kõnniteeplaati, kust trepiplaati ja kust müüriladumise kivi. Ise tuleb leida selline karjäär, kust võtta õige kivi, mis väljas ka vastu peab.

Vaatamata sellele, et Veneetsia harta ütleb, et kõikidesse ajalookihtidesse tuleb suhtuda ühtmoodi austusväärselt, on meil siiski nõukogude ajal tehtud töödesse raske austavalt suhtuda. Miks see nii on?

Toona tehti muidugi palju töid tsemendiga ja ehitati üles koopiaid. Eks need tööd hoidsid müüre püsti, nii et objektid ikkagi säilisid. Nõukogude aja suur eelis oli see, et tööde jaoks oli raha. Paide linnus ehitati vundamendilt üles. Üles ehitati Purtse linnus, millest toona sai väike kultuurikeskus. Pärast seda tõstis muinsuskaitse häält ja keelas koopiate ehitamise. 1980. aastatest sai alguse suund mitte nii ulatuslikult rekonstrueerida. Rakvere linnusest sai veel enne seda n-ö Disneyland. Kui kõik linnused oleksid praegu aga sellised nagu Padise klooster, siis oleks ehk jälle teistpidi igav.

Padisega seoses korraldas Kaur Alttoa meile ühe reisi tsistertslaste ema­kloostrisse, et otsida selle ruumi ja mõttemaailma algeid otse allikast, Prantsusmaa ja Saksamaa piirilt. Ka seal oli näha, et kloostrimüüride kaks alumist kihti on vanad, ülejäänu on uuesti laotud.

John Ruskin ütles XIX sajandil, et restaureerimine on kõige suurem häving, mis ühele hoonele osaks võib saada. Veneetsia harta tuules võiks ka öelda, et kõige õigem on konserveerimine ja konserveeritav osa peab olema algupärasest osast eristatav.