Kava kui tervik arenes gradatsioonis ? klassikalistest toonidest üha romantilisemate värvide suunas. Alustuseks Schuberti Sümfoonia nr 3 D-duur (1815), helilooja noorpõlveteos, millel veel üsna tuntav Viini klassikute pitser. Sümfoonia avaosa Adagio maestoso. Allegro con brio karakter sai ekspositsiooni peapartiis samavõrd kaasahaarava kui kõrvalpartiis tantsulise iseloomu. Peab märkima, et selle karakteri reljeefseks mängimisel andsid põhipanuse keelpillide erksad detache?d, aga ka puupillide selgelt väljajoonistuvad soolod ja ansamblid. Järgnev Allegretto võlus oma noorusliku naivismiga ning Menuetto vivace?s kõlasid kõrvu klassikaline elegants ja skertsolik, joviaalnegi lennukus. Tõeliselt lennukat tempot sai aga kuulda finaalis Presto vivace; ehkki lõpupoole hakkas siin tempo kalduma juba prestissimo?ks, ei kannatanud selle all ei puhkpillide ega keelpillide rohked repetitsioonid, samuti mitte fraseerimise sünkroonsus.
Kummaline, et see ligi pooletunnine sümfoonia mõjus seekord pea poole lühemana ? võib-olla seepärast, et teoses pole ühtki aeglast osa (kui sissejuhatus välja arvata). Teisalt viis säärane ?pettekas? mõttele, et ehk andnuks esimese kolme osa temposid omavahel mõnevõrra rohkem diferentseerida.
Saint-Saënsi Klaverikontserti nr 2 g-moll (1868) mängis Toomas Vana. Hinnatav oli esituse puhul kindlasti see, et teose kolmest osast sai igaüks oma erinäolise ja isikupärase tõlgendusliku väljundi. Esimene osa Andante sostenuto kõlas solisti-dirigendi-orkestri koostöös artistlikult dramatiseerituna: siin oli klaveril nii romantilist retoorikat kui orkestril kõlalist ?grimmi?, mis ometi ei mõjunud ka forte?des liigpaksult. Kõige sümpaatsem oli avaosas ehk solisti vaba hingusega agoogika ning romantiline emotsionaalsus, mis oli eriti tundeküllane osa lõpus. Ning kui delikaatsete piano?dega toetas seda vaikset traagikat orkester! Sisuliselt-tunnetuslikult väga musikaalne tõlgendus.
Teine osa Allegro scherzando oli karakterikujunduse mõttes huvitav tõlgendus ? kuidas üks värvikas episood vaheldus järgmise, veelgi tundlikumaga. Peenelt lavastatud dünaamikare?ii laskis igal heliarabeskil siin ka lausa graafiliselt välja joonistuda. Finaal (Presto) oli aga mängutehnilises mõttes põnev tõlgendus ? kuidas solist keskendus järjestikuste ilustuste ketile, kuidas pani löökpianistlikult kõlama kahe käe topeltintervallides ekspressiivsed helikaskaadid. Tehniliselt igati perfektne ja ka väljendusrikas esitus.
Muinasjutt ehk Rimski-Korsakovi sümfooniline süit ??eherezade? (1888) jäi muusikaõhtu teise poolde. See on teadupärast väga maaliline lugu ning samas ka teos, mille kaleidoskoopiliselt vahelduvatel piltidel on paljugi ühist muusikaetendusega. Juba viiuli (Arvo Leibur) esimene ?eherezade?i-teema mõjus muinasjutuliselt, kõlaliselt hõrgult helisesid ka järgnenud solistid-ansamblid. Toomas Vavilov, lavastades esimest osa kui muusikaetendust, laskis siin orkestri kõlavärvidel külluslikult pulbitseda. Võib öelda, et dirigent ?maalis? siin oma ?estidega nagu kunstnik pintsliga.
Teatraalse karakteri sai ka teine osa, kohati ärevagi, siis jälle kapriisselt tujuka. Soolofagotil on nõudlik partii, on ta ju tämbraalselt siin üks peamisi ?jutuvestjaid?. Ning muinasjutu kaleidoskoopilisse helimustrisse sobitus ta oma nõtkete legato?dega kahtlemata veenvalt. Edasi kangastus juba lüüriline pilt, kus keelpillide kantileensed meloodiakaared ja puupillide soolorepliigid olid omavahel heas kõlalises tasakaalus.
Kõige efektsemalt kõlas aga viimane osa ?Pidu Bagdadis?, mis keerutas seda muinasjutu-kaleidoskoopi edasi läbi rütmide pillerkaari. Koosmänguliselt tundub see orkestrile olevat küll kõige tehnilisem episood, kuid ERSO mängutäpsus väärib siin kuni pompoosse lõpukulminatsioonini lausa eraldi äramärkimist.
Huvitav kava, põnev solist ja hea esitus ? kõnealuse muusikaõhtu kui muinasjutu märksõnad.