Olen džässmuusik ning üle kõige meeldib mulle töötada ja musitseerida koos mõttekaaslastega – vahet pole, millises riigis nad elavad. Koos Berliinis elava Austria päritolu pianisti Eliasega oleme 2020. aastal korduvalt planeerinud anda Eestis kontserte, kuid keeruliseks teeb olukorra asjaolu, et Elias ei suhtu lennukiga reisimisse sugugi hästi. Esialgu oletasin, et teda tabab lennuärevus, kuid põhjus on milleski muus. Kui viimati liikumisvõimalusi arutasime, ütles ta, et juhul kui 26tunnised bussisõidud Berliinist Tallinna mingil põhjusel katkestatakse, tuleb ta siia pöidlaküüdiga ja jutul lõpp. Ma olin sellist resoluutset vastust kuuldes hämmingus, sest pole varem täheldanud, et oma karjääri tipus palju reisiv inimene on tõepoolest valmis ohverdama oma mugavuse ja aja. Väga ilus kompromiss.  

Eelmisel aastal toimus Põhja-Itaalias Novaras Euroopa džässivõrgustiku aastakonverents ning seal korraldati võistlus: võidab see, kes läbib ühissõidukitega mööda maismaad kõige pikema teekonna. Auhinnaks välja pandud jalgratta sai endale üks Leedsi härrasmees, kes saabus minu mäletamist mööda Novarasse umbes kuue eri rongi ja kolme päevaga. Ta märkis, et mööda maismaad reisimine on palju vahvam, kuna stressi on palju vähem, jõuab aknast välja vaadata ja keskkonnaga kohaneda.  

Septembris pidin sõitma Vilniusse kontserte andma ning kuna otselennud tühistati, võtsin ette üheksatunnise bussisõidu. Selles mitte just puhtas bussis ei olnud kohviautomaati ega mugavaid toole, kuid üheksa tundi möödub päris kiiresti ning otseselt kurta ei saa. Ainus asi, mis mind pikkade bussi- ja rongisõitude puhul tõsiselt häirib, on vinnutatud liha või haisvaid kartulikrõpse hästi aeglaselt matsutavad kaasreisijad. Pean veel oma mugavusstandardi lati langetamisega tööd tegema. Tundub, et on vaja.