Ajas ja ajaloos tänase poole liikudes püüab pilku ühe tundmatu autori poolt kirja pandud idülliline, rokokoolik karjaselaul ?Toomas ja Liiso? (1779). Tegemist on kahe karjase dialoogiga, milles Toomas alustab üsna riivatu sooviga: ?Tule pimeduse varju, / tule, armas Liisoke, / kus ju lust ja rõõm on paaris, / kus ei ilmas muret ka.? Liisoke ei taha aga tulla, kardab ema. Ent Toomas läheb üha lahkemaks: ?Minu karjad, mis ma kaitsen, / koer ja kepp saab sinule.? Tänapäeval öeldakse selle kohta: pakkumine on tehtud, diil/deal võib alata. Algabki. Lõpus konstateerivad mõlemad üheskoos: ?Vagasest? ja ikka rõõmsast? / peame mei? elama, / kogudus on meie vainul, / selge rahu, marjamaa.?
Eesti seksuaalluule esimeseks oluliseks viljelejaks võib aga pidada Kristian Jaak Petersoni (1801 ? 1822), kelle looming küll alles XX sajandi algul laiemalt tuttavaks sai. Tema alustas aastal 1819 oma ?Jaagu laulus? ausalt juba voodist: ?Neiukene, noorekene, / sind ma tahan võttemai / lilleks oma voodielle, / päevaks oma südamelle.? Värsi edasi veeredes jõudis Peterson juba ülemlaululiku kirkuseni: ?Sinu valged rinnukesed / on kui talve lumemäed, / päike paistab nende peale. / Sinu hella käekene / pehme on kui lillilehte ? / ilusam küll võib see olla, / mis sa kannad varju?ella.? Paneme tähele, et Peterson ei äritse, ei paku karja, koera ega isegi mitte keppi. Peterson tõenäoliselt armastab. Probleemiks on vaid luuletuse n-ö alapealkiri ? ?Istudes üksinda mäe otsas?. Võib-olla oleks õigem väita, et Peterson lihtsalt unistab armastusest/erootikast. Olukord muutub aga tõsiseks Petersoni pastoraalide puhul. Tema kõige tuntumas karjaselaulus pole enam karja, koera ja kepi abil diili/deal?i tegevaid Toomast ja Liisot. Petersoni pastoraalis ?Alo ning Jaak. Karjaste laul? (1818) on kaks karja hoidvat meesterahvast: lillepoiss Alo ja laulumees Jaak. Ning laulumees ütleb lillepoisile: ?Liblikas küll imeb / Heina selget kastet, / Mesilane lendab / Pajuurbe vastu, / Mina aga lendan / Alo palge vastu / Suukest otsimai / Roosiallikasta.? Eesti kirjanduslugu on varemgi (hästi häbelikult!) seda nn Alo-probleemi märganud. Tänases euroopastunud Eestis tuleb aga julgelt konstateerida: see luuletus kirjeldab homoseksuaalset vahekorda. Oodi ?Kuu? abil emakeele päeva põhjustanud laulumehele oli eesti keele kõrval niisama tähtis üks lillepoiss. Kas pole see siis tänapäevane? Kas pole see siis euroopalik? Kas pole see siis tore, et meie luuleloo algust kaunistab emakeelse laulumehe kõrval ka üks lillepoiss?