Me elame ajastul, kus filosoofia vajalikkus ei ole inimolendile enam midagi enesestmõistetavat. Ei saa seejuures kuidagi öelda, et inimene oleks nüüdisajal rumalam või pealiskaudsem, tarkusepõlglikum või hoopis nõmedam. Mida öeldagi selle Platoni koopavõrdpildist alguse saanud ning rohkem kui kaks tuhat aastat Euroopa kultuuri kõigil tasemetel domineerinud kli?ee kohta, mille kohaselt filosoofiaga tegelemine ? olgu see kuitahes ?udune? tegevus ? on midagi ?kõrgemat?, ?ülevamat?, juba definitsiooni kohaselt ?õilsusele? viitavat? Üldiselt ikka seda, et XX sajandil (mille mõjusfääris me kahtlemata veel kaua-kaua oleme) on see arusaam otsustavalt kõrvale heidetud. Ja suurimad teened on siin muidugi filosoofidel endil, alates loogilistest positivistidest ja Wittgensteinist, pragmatistide ja poststrukturalistideni. Filosoofia on elanud sel sajandil läbi rohkem ?lõppe? kui ühelgi teisel aastasajal.
Aga XXI sajand peab kunagi ka sisuliselt kohale jõudma. Kui kõnelda soome filosoofist Pekka Himanenist, siis on märgid just viimati mainitud sajandi kohalejõudmisest juba kombitavad. Alles verinoores eas (s 1973) on tal juba seljataga filosoofiline karjäär, mis paneb mõtlema ühele teisele praegu elava, võrreldamatult tuntuma ning samuti ülimalt varaküpse filosoofi Richard Rorty (s 1931) noorpõlvele? ainult selle täpsustusega, et Rorty oli igal astmel ca viis aastat vanem kui Himanen. Olgu, ?kollasest? filosoofia ajaloost vahest piisab (kõnekaid fakte selle ?soome ime? kohta võib igaüks ka ise Internetist leida). Erinevalt enamikust imelastest on temast saamas ka imeinimene ja järgmistel kümnenditel võib temast kuulda ilmselt veel oi-oi kui palju.
Püsiväärtustel pole realiseerimistähtaega
?HIMeros? tõstatab teemad, mille puhul ei saagi märkida mingit ajalist limiiti, mille vältel need on aktuaalsed. Seal on filosoofilisi probleeme, millest on kuuldud ja kuuleb ilmselt veel. Nagu öeldakse, püsiväärtustel pole realiseerimistähtaega. Ning filosoofilised probleemid seonduvad alati püsiväärtustega ? isegi siis, kui viimased on näiliselt minetanud oma püsivuse, ?raskuse?, mis neid meiega seovad. Ehk tundus nüüd mõnele, nagu räägiksin ma miskit ?platonistlikku jura?. ? Kas pole tõesti ajast ja arust rääkida millegi kas või põhimõttelisest ?püsivusest?? Tänapäeval? ?Postmodernismis?? No aga kui ma just samamoodi nagu Himanen oma raamatus küsiksin kelleltki ?Mis on elu mõte??, kas vastataks mulle siis: ?See on tagurpidi ?etõm ule??? Mõni küünik teeks seda võib-olla tõesti. Aga alati on neid, kes saavad aru, et tegu on püsiva filosoofilise küsimusega. Ja filosofeerimise peamine jõud on just nimelt küsimusepüstitus. Vastused tulevad ja lähevad, küsimused jäävad. See on Sokratese, suurima küsija kuju, mis vormib igavesti meie õhtumaaliku elu teaduslikku ja filosoofilist palet.
?HIMeros?e?, Platoni võtmes kirjutatud dialoogi peategelaseks ongi just Sokrates ja see määrab mingis mõttes ära, et ?raamat jätkub, ja sellel ei ole lõppu ka pärast lõppu, sest lõppu ei olegi? (kui laenata tõlkija öeldut, lk 345). Kui rääkida mingiski mõttes sü?eest, siis seondub see peamiselt järgmiste seikadega: pärast aastatuhandetepikkust viibimist allilmas Hadeses naaseb Sokrates koos abikaasaga (kelle jutustuse kaudu kogu sü?ee esitatakse) taas maa peale ning tunneb huvi kaasaegse Euroopa, konkreetsemalt Soome filosoofia vastu; ta otsustab minna Helsingi ülikooli ning põhiosa raamatust moodustab tema vestlus tolle kooli filosoofiaosakonna õppejõududega, kelleks on ?endine tuntud füüsikateoreetik? Stephen Hawking (alias Cyborg), dotsent paavst Johhanes Paulus II, vanemassistent poplaulja Madonna, anarhislike terroriaktide ja mõrvade autor õppejõud Theodore John Kaczynski (alias Unabomber); vestluste käigus suudab Sokrates nende suurte õpetlaste pahameele enda peale tõmmata sellega, et näitab toda, kuidas nood midagi ei tea, mida nad väidavad end teadvat, ning loomulikult tabab teda sel puhul taas sama saatus mis 399. aastal eKr ? ta mõistetakse surma.
Kommentaare rohkem kui teksti
Ei ole võimalik ? ning pole ka mõtet! ? võtta lühidalt kokku teoses arutlusaluste teemade haaret, mis ulatub eriteadustest ja tuumafüüsikast etnoloogiani ning filosoofia ajaloolistest alglätetest selle tulevikuvõimalusteni. On kõnekas, et raamatu tõlkija lisatud kommentaarid moodustavad kogunisti suurema osa kui Himaneni põhitekst. Olen kuulnud kurtmist, et tõlkija Kurg on ses osas liiga hoogu sattunud ning rääkinud teose liialt ?lahti?. Tõepoolest varitseb oht, et kui filosoofiline tekst liialt ?ära seletada?, siis vabastab see lugeja mõtlemise vastutusest. Siiski, Himaneni teos on tohutult alltekstirohke ning Kure kommentaarid samuti erilaadsed: nimelt on ta pikkinud oma märkustesse ka hulgaliselt nn mõtlemisülesandeid, kohati väga intrigeerivaid filosoofilisi probleeme, mida ta on tõlkijana tekstist välja lugenud. Kure kommentaarid lõpevad sageli hoopis hulga küsimustega. Teinekord võiks justkui tõesti ette heita liigset kommenteerimist (kas või seal, kus seletatakse ära, kust tuleb hüüatus ?Heureka!? [lk 296] või mida tähendab Achilleuse kand [lk 329]). Teisest küljest aga võiks ju seal ka mõneti rohkemgi kommenteerida: näiteks lk 120 võiks ?kroonilise filosoofiasündroomi? kujundit ning filosoofide käsitlemist ?vangidena? (vastandina platonlikule arusaamale) tõlgendada nt kui hilise Wittgensteini parafraasi; või lk 57-58 võiks Madonna karakteri arutlustes leida selge vihje Hume?i skeptilistele argumentidele. Aga siinkohal olekski mõtlemisülesanne: kas nt nende viidete esiletoomine muudaks teksti mõistmist ja kui, siis kelle jaoks? Siinkohal vastaksin nõnda, et nende ja teiste viidete esiletoomine (kaasa arvatud tolle ?Heureka!? selgitus) täidab raamatu puhul üht väga olulist rolli: see nimelt võimaldab seda raamatut mõista ka neil, kellel pole vastavaid taustteadmisi kõigi distsipliinide vallas, millele Himanen pidevalt vihjab. Ja miks oleks oluline, et seda loeksid ka n-ö algajad? Siinkohal võiks väita, et selle raamatu mõte võiks olla just too, et tema lugeja kalduks filosofeerima, mitte ainult entsüklopeediates tuhnima. Filosofeerida aga tasub! Maailm saab seeläbi kindlasti paremaks, sest ?Filosoofia ei ole armastus mõistmise vastu, vaid mõistmises ja armastuses elamine? (lk 42). Mingil määral oleme selleks kõik võimelised. Ses mõttes oleme filosoofiliste probleemide osas kõik otsustajad. Seal pole eksperte nagu näiteks teaduses või käsitöös. Filosoofilised probleemid puudutavad meid kõiki, isegi kui me seda endale ei tunnista. Ses suhtes on tõlkija Kalle Kure kommenteeriv töö igati tänuväärne. Kuigi ?eksperte? pole, on mõned siiski kauem teatud teel käinud ? ning nemad võivad seada üles mõned teetähised meie kõigi jaoks.