Steven Millhauseri „Noaloopija ja teisi novelle“ andis end lugedes väga raskesti kätte. Kahtlustasin kõigepealt kehva tõlget, kuid lõin siis kõhklema. Võib-olla on see autori stiil? Aga tagakaanelt saab lugeda, et lood on kirja pandud „näiliselt lihtsas proosas“.

Hankisin originaali ja püüdsin seda tükati uurida. Võtame juhusliku lause esimesest jutust: „Ta tõstis mõlemad tihedalt kinnastatud käed järgemööda üles ja liigutas hoogsalt sõrmi ning võttis siis sisse koha vaheseina ees, käed kõrvale sirutatud, sõrmed harali“ (lk 15). „She held up each tight-gloved hand in turn and wriggled the fingers. At the partition she stood with her arms out and her fingers spread.“ Otseselt nagu midagi valesti ei ole. Ometi pidin ennast tekstist läbi närima ja iga lause mõtet eraldi uurima, et sellest aru saada.

Võib-olla teeb lugemise keerukaks raamatu küljendus: sõnavahed on tavalisest suuremad, nii et tekst mõjub tükilisena. Ka reavahed haigutavad. Küljendus meenutab Muumitrolli raamatus seda kohta, kus Mymla lastele unejuttu loeb ja küsib, kus ta pooleli jäi. „See – on – ühe – silmaga – Bobi – verine – kätetöö – ütles – politseiinspektor – Twiggs – ja – tõmbas – kolmetollise – naela – tapetu – kõrvast – välja …“

Uurime tekste lähemalt. Tegu on inimtaju teravnenud seisundite eritlemisega, ja mitte ainult – üksikasjalikult kirjeldatakse ka ümbritsevat tegelikkust, maastikke, esemeid, rõivaid, iga kurvi ja konarust, mõhna, lohku ja värvivarjundit. Täpselt eritletud tegevuse ja detailide kirjelduste kaudu saab nähtavaks sündmuste sügavam mõte. Kui muidugi on mingit sügavamat mõtet. Nimilugu „Noaloopija“ kõneleb kadunud kunsti harrastavast tsirkuseartistist, kes koos kauni kaaslannaga annab etendusi, kus kõigepealt demonstreerib oma meisterlikku noaheitmist litritega kaunistatud näitsiku peal, siis aga palub osaleda inimestel publikust. Kus on noad, seal on ka veri ja noaloopija pakub, et kaunistab soovijad nn meistri märgiga, haavates neid laval ohutult pealmisi nahakihte läbistades. Kui kaugele võib sellise mängu mängimise, ja mis peatähtis – jälgimisega minna? Kas publik ei peaks sekkuma?

Teine lugu „Külaskäik“ räägib kahest sõbrast, kes üle paljude aastate kohtuvad. Üks neist on leidnud salapaiga ning rahu iseenda ja maailma vahel, tema abikaasaks on niiske ja armastava pilgu ja koheva kurgualusega pesueht konn. Teine aga pole isegi selle poole teel ja naist tal ka ei ole. Veel leiab raamatust mässuliste teismeliste tüdrukute salapärase vaikiva ordu ja petetud abielumehe eriskummalise kättemaksu. Mitu lugu räägib kõrguseihast ja -hirmust, taeva lõpututest siniavarustest. Nii „Lendavad vaibad“, milles vaibad on nagu praegused tõuksid, vanemad saavad need oma lastele poest osta ja valvavad, et need oma vaibaga liiga kaugele ega liiga kõrgele ei purjetaks, kui ka „Õhupallilend, 1870“, mis räägib hoopis hirmust taeva lõputusse ära kaduda, kõik maine tundub kauge, vähetähtis, mõttetu.

Samasuguse ülesehitusega on lood „Konsortsiumi unistus“ ja „Paradise Park“. Ühes kirjeldatakse peensusteni veidrat kaubamaja, kus pakutakse müügiks kõike maailmas olemasolevat kuni linnade täiuslike koopiateni välja. Tahad osta Vana-Rooma terme? Aga palun! Teises räägitakse Absoluutsest Lõbustuspargist, mis on oma idee lõpuni ammendanud. Mõlemad lähevad natuke tüütuks oma pentsikuste visualiseerimise ja lõputute kirjeldustega. Mitu juttu on omavahel seotud ja moodustavad ühise maailma, „Uus iseliikuvate nukkude teater“ räägib samuti ühe idee või kunsti täiuseni arendamisest ja oma võimaluste ammendamisest. Neidsamu iseliikuvaid nukke kohtab ka kaubamaja ning lõbustuspargi loos. Tegevus toimub eelmise sajandi algusaastatel ja ulmefännid oskaksid ilmselt une pealt öelda, mis stiili või voolu alla neidsinaseid jutte paigutada. „Noaloopija“ on ees­kujulik ulmeteos hoolikalt väljamaalitud fantaasia­maailmadega, kus segunevad maagia ja tehnoloogiline võimekus. Kui Eestist midagi kõrvale pakkuda, siis meenuvad Mart Sanderi „Kõhedad muinas­lood“, mis samuti ekspluateerivad sajanditagust esteetikat.

Stiililt veidi teistsuguseks (ja paremaks) võib pidada kogu kaht viimast pala, „Kaspar Hauser võtab sõna“ ning „Allpool meie linna keldreid“. Hauser on muidugi kirjanduses üleekspluateeritud ajalooline isik, kuid antud jutus on tugev moraalne dilemma (metslane, kõigest ilmajäetu versus teda jõllitav kodanlane; kuidas jääda iseendast ilma ja saada kellekski teiseks) ilusasti esitatud ja mõjuv. Lõpulugu meeldis mulle enim, ehk olin selleks ajaks raamatu hektilise struktuuri ja autori/tõlkija stiiliga kohaneda jõudnud. Kui ennist mainisin, et mitmes loos toimub tegevus õhuvallas, siis õige mitmes on see viidud vertikaali teise otsa – maa-alustesse sügavustesse, kaubamajagi uuristab ennast maa-aluseid korruseid pidi suuremaks, samuti lõbustuspark, mis rajab süütute vaaterataste alla pesueht põrgu, täis kiusatusi ja pattu; laps, kes heitub oma lendamis­ihast, peidab lendava vaiba silme alt ära sügavale keldrisse … Viimases loos on maa-alune aga pühamu, omamoodi erakla, ühe linna tundmatud esivanemad on rajanud maa-aluste labürintide võrgustiku, kus linnakodanikud käivad meelt rahustamas ja uitamas. Seal ei kaubelda, seal ei lõbutseta, seal kulgetakse vaikuses ja rahus.

Möönan, et sellel raamatul on väärtusi, teatav painajalikkus, eriti lapsepõlve tunnete ja seisundite edasiandmisel, mingi oma kummalisus, mida valitud stiil ilmselt toetab. Aga mulle see täiel määral pärale ei jõudnud. Takerdusin sõnadesse ja lausetesse, pidin endale teksti peas ümber tõlkima, et sellest aru saada, otsekui loeksin võõrkeelset teost. Liiga palju oli eri lugudes sarnaste teemade arendusi, oli midagi kunstlikku, vägisi tehtut, väsisin väga, lugedes lõbustuspargi lõpututest atraktsioonidest, kus igaühe puhul seletati, kuidas vigur täpselt tehtud on. Ja neid oli lugematul arvul! Näiteks: „Muud Danzikeri loodud lustisõidud olid „Jonnipunn“, „Ämblik“, „Virvarr“, „Nähvak“, „Liialdav Lizzie“ ja „Pöörane ratas“, tohutu horisontaalne terasvõru, mille läbimõõt oli rohkem kui sada jalga ja mis pidi pööreldes tugiteljel tasakaalus püsima otsekui hiigelsuur vankuv münt, kiikuvad ripp­istmed nii sise- kui välisserval“ (lk 165).

Miks on peetud vajalikuks see raamat tõlkida ja seda arvustada? Aga on ju ka teistsuguseid lugejaid, kes võib-olla meeleldi loevad „näiliselt lihtsas proosas“ jutukesi Ameerikamaa autorilt, keda võrreldakse lausa E. A. Poe ja Borgesega. Kui ma peaksin raamatule kaaneteksti kirjutama, oleks see umbes selline: „Kentsakas raamat. Kasutab kulunud võtteid, kuid mõjub üsna omapäraselt. Lugeda on tülikas, isegi piinav. Ometi jääb mõni emotsioon sügavalt meelde. See on silmadega kirjutatud, autor „näeb“ asju ja annab meile täpselt teada, mida ta näeb. Need pildid on eraldiseisvalt lummavad. Kõik kokku on liiga küllane, liiga rahutu ja liiga etteaimatav.“