Küll kaugel, aga valimised on siiski silmapiiril, ja ennäe ? erakonnad hakkavad kadunud nägu otsima. Taas pakutakse vasaku jala jaoks vasakut ja parema jala jaoks paremat sokki: räägitakse omade koondumisest ja eristumisvajadusest. Nüüd, just nüüd on õige aeg sotsiaalsuseks, ütleb senine parempoliitika tugipost Rahvaliit. Töötus ei ole õnnetus, vaid süü, põrutab omade rõõmuks Reformierakond. Kohalik poliitskaala on värvi juurde saanud ka ?maailmapoliitikasse? lülitumisest. Ütled ?parem? ? ja vaimusilm näeb ristisõdalaste horde paganaid mättasse löömas. Ütled ?vasak? ? ja kujutlusse kerkivad musutavad meesterahvad ja lesbipulm.
Seks ja jumal teadagi on suur jõud. Viimases Sirbiski tegid lugemisrekordi lood, mille pealkiri küsis teavet koos- või eraldimagamise kohta ja kutsus orgasmile. Ehk aitavad ristisõda ja homopulm kui juhtivad märksõnad nüüd täpsustada udusse mähkunud paremat ja vasakut, konservatiivseid ja liberaalseid väärtusi? Väärtustega paraku paistab asi üha segasem olevat. Sotsiaaldemokraat ja eurosaadik Andres Tarand muretseb üliväga Eesti NATO-andami väidetava kärpimise pärast (PM 16. XI). Püha Ristisõja toetuseks? Kirikuvandega seotud konservatiivide valitsus võitleb tões ja vaimus diletantliku kivisamba ümber koondunud raugaeas isamaalastega, kelle ajaloonostalgia mõjub karmis globaalses militaarkontekstis eelkõige lapsemeelsena.
Mis peaks olema erakonnapoliitika aine, adekvaatne mõtlemistasand, sõnumi tüüp, mis ei hägustaks horisonti, vaid hoiaks demokraatia töökorras siin ja praegu? Viimaste aegade trend on poliitika inimsõbralikkus: ikka rahvale lähemale, inimkeskselt. Inimkesksuse tuhinas pakuvadki ?vasak? ja ?parem? valijale mingit ajutist ja vahetut ?nutsu? (sotsiaalabi, kogu Eestimaa asfalteerimine), konservatiivid ja liberaalid aga metafüüsikat (jumal, isamaa, vabadus).
Pole erilist vahet, kas lollitada valijat jumala, isamaa või vabadusega. Kõik kolm üliväärtust on nii abstraktsed, et ei enne ega ka pärast valimisi suudeta tõestada nende realiseerumist või puudumist. ?Nutsu? kehastab sotsiaalabi sandikopikas (sotsiaaldemokraatide halastusmissioon) kui ka tõotus kogu Eestimaa ära asfalteerida (reformipartei sõnum maasturiga ärijõmmidele). Need tõestavad ennast kohe, aga paraku on ajutised: asfalt laguneb ja sotsiaalabi saab otsa enne kuu lõppu.
Loodetavasti on seda sorti ?inimkesksus? nüüd mängust väljas. Erakondade mainenumbrid näitavad, et nii metafüüsika (jumal ja vabadus) kui ka ajutised vahetustehingud põhimõttel ?nuts sulle, hääl mulle? (vaesteabi ja asfaldipanekukampaaniad) jätavad suure osa valijatest külmaks. Ilmselgelt oodatakse selle asemel mingit ?keskmist?, süsteemset, inimelu mõõtkavas toimivat ja ideaalset ning praktilist tasandit siduvat mõtteviisi. Iseküsimus, kas ja kuidas selline ?elu? ja visioonide sidusus jätkuva ?integratsiooni? kontekstis võimalik on?