Avaloona kõlas kontserdil Walesi helilooja Karl Jenkinsi (1944) „Palladio” (1995), mis kipub teatud sorti klassikalistele algetele vaatamata kalduma levimuusika valdkonda. Allegretto, „Palladio” kolmest osast esimene, on popmaailmas kuulus ja sellest on liikvel kõikvõimalikke seadeid. Jenkinsi kaubamärgina toimiv teos „Adiemus”, mida helilooja nimetab maailmamuusikaks, on toonud talle kuulsust meedia-heliloojana reklaamimaailmas ning teose tunnusmeloodia jõuab inimeste teadvusesse erinevate meediakanalite kaudu imbuda enne, kui kuulaja Jenkinsi nimegagi tutvuda on jõudnud. „Palladio” jääb kõikuma kahe valdkonna vahelisse tühimikku: ühelt poolt on püütud järele aimata barokki, kuid see meenutab oma lihtsustatud üheplaanilise struktuuriga siiski pigem popmuusikat. TKO ja Lehari Kausteli interpretatsioonis oli „Palladio” liialt tagasihoidlik ning rütmikujundites nappis energiat, mis lisas teose loomupärasele üheplaanilisusele seda pisut juurdegi.
Benjamin Britteni (1913–1976) „Lihtne sümfoonia” op. 4 (1934), kus sisalduvad helilooja 11-12 aasta vanuselt komponeeritud meloodiad ja teemad, pakkus sel kontserdil juba rohkem huvi. Kahtlemata on põnev ülesanne otsida sellele teosele karakteerset väljenduslaadi: lähtuda nii barokiajastu tantsusüidist kui klassikalise sümfoonia ülesehitusest, leida võimalusi mitmeplaanilisteks seosteks ja kontrastideks. Esimese osa „Boisterous Bourree” karakter ülekeev just ei olnud ning teise osa „Playful Pizzicato” erksus kadus kohati kumedasse kirikuakustikasse. Kolmandas osas „Sentimental Sarabande” oli dirigendi soov ja nägemus kõige selgemini tajutav, orkester kõlas rikkamalt ja kujundlikumalt ning seeläbi sai suurema hoo sisse ka neljas osa „Frolicsome Finale”. Teose üldist plaani oleksid ilmestanud julgemad kontrastid ja kujundlikud seosed.
Põnevaimaks kujunes Peterburi konservatooriumi professori, helilooja Sergei Slonimski (1932) „Concerto Primavera” (kontsert „Kevad”) viiulile ja keelpilliorkestrile (1983) ettekanne. Julgen kahelda, kas seda teost on Tallinnas üldse varem mängitud. Kontserdi soolopartii esitamisega sai usutavalt hakkama Triin Ruubel, kes on üks väljapaistvamaid eesti noori viiuldajaid. Oma õpinguid alustas Ruubel Tallinna muusikakeskkoolis Tiiu Peäske käe all ning praegu õpib ta Rostocki kõrgemas teatri- ja muusikakoolis professor Petru Munteanu viiuliklassis. Triin Ruubeli saavutuste hulka kuuluvad lisaks kohalikele võitudele veel rahvusvaheliste konkursside preemiad: grand prix „Remember Enescu’l” Rumeenias (2005) ja II preemia Kloster Schöntalis (2007).
Slonimski kontserdi avaosa Allegro capriccioso kõlas Ruubeli esituses nii, nagu pealkiri soovib. Lisaks virtuoossusele iseloomustab tema nooruslikku andekust ka loomupärane kontsentreeritus ning emotsioonide ja karakterite oskuslik tabamine. Arvestades intensiivset solistipartiid, oleks nii esimeses osas kui finaalis oodanud suuremat kõlalist toetust ehk ka orkestrilt. Teine osa „Romansa” vastandus esimese osa tujukale loomusele intensiivse meloodilisusega. Ruubelil on olemas muusikule väga vajalik omadus: lisaks küllaltki kõrgetasemelisele pillivaldamisele suudab ta kuulajatega veenvalt kommunikeeruda, mis ongi vahest ühe õnnestunud kontserdi saladus.
